ühe rea võrra minust tagapool. Pärast lennukisse minekut olime üle vahekäigu vestlust jätkanud, ehkki olime ajutiselt jätnud mu naise truudusetuse teema. Vanem naine, kes minu kõrval akna all istus, nägi meid rääkimas ja küsis: „Kas te sooviksite oma naisega kõrvuti istuda?”
„Aitäh,” ütlesin. „See oleks väga tore.”
Kui naine oli end sisse seadnud ja mina stjuardessilt veel ühe džinni ja tooniku tellinud, küsisin uuesti tema nime.
„Mu nimi on Lily,” ütles ta.
„Lily mis?”
„Ma ütlen sulle, aga mängime enne üht mängu.”
„Hea küll.”
„See on väga lihtne. Kuna me oleme lennukis ja meid ootab ees pikk lend, ja me ei kohtu enam kunagi, oleme teineteisega täiesti ausad. Kõiges.”
„Sa ei taha mulle isegi oma perekonnanime öelda,” sõnasin ma.
Naine puhkes naerma. „Tõsi. Aga see lasebki meil nende reeglite järgi mängida. Kui me teineteist tunneme, siis mäng ei tööta.”
„Too mõni näide.”
„Hea küll. Ma vihkan džinni. Ma tellisin martiinit, sest sul oli martiini ees ja see jättis elukogenud mulje.”
„Tõesti?”
„Ei mingeid hinnanguid,” ütles ta. „Sinu kord.”
„Hea küll.” Mõtlesin hetke ja ütlesin: „Ma armastan džinni nii väga, et teinekord muretsen, ega ma alkohoolik ei ole. Kui see minust sõltuks, jooksin igal õhtul umbes kuus martiinit.”
„See on algus,” ütles ta. „Sul võib alkoholiprobleem olla. Su naine petab sind. Kuidas sinuga lood on? Oled sa teda kunagi petnud?”
„Ei, ei ole. Ma olen… kuidas Jimmy Carter ütleski?.. ma olen loomulikult tundnud iha oma südames. Näiteks kujutlesin ma juba, mismoodi oleks sinuga seksida.”
„Kujutlesid või?” Tema kulmud kerkisid ja ta näis pisut jahmunud olevat.
„Täielik ausus, mäletad?” ütlesin ma. „Ära ole üllatunud. Enamik mehi, kellega sa kohtunud oled, on tõenäoliselt esimese viie minuti jooksul sinust inetuid asju mõelnud.”
„On see tõesti tõsi?”
„Jah.”
„Kui vastikuid?”
„Sa tõesti ei taha teada.”
„Võib-olla tahan,” ütles ta ja nihkus lähemale. Võtsin lonksu džinni ja toonikut, jääkuubikud klõbisesid vastu mu hambaid. „See on huvitav,” ütles ta. „Ma ei suuda lihtsalt ette kujutada, mis tunne oleks kellegagi tuttavaks saades kohe teada, et tahan temaga seksida.”
„Asi pole päris nii,” ütlesin. „Pigem on see iidne reaktsioon, kus sa lihtsalt kujutad seda ette. Nagu siis, kui me lennujaama väravas järjekorras seisime ja ma kujutlesin sind alasti. See lihtsalt juhtub. Kas naistega ei juhtu seda kunagi?”
„Et kujutad ette seksi mehega? Ei, tegelikult mitte. Naistega on lood teisiti. Meie mõtleme, kas mees, kellega me just tuttavaks saime, tahab meiega seksida.”
Puhkesin naerma. „Noh, tahab küll. Lihtsalt eelda seda. Aga usu mind, rohkem sa teada ei taha.”
„Näed, eks ole lõbus mäng? Nüüd võiksid mulle rohkem rääkida sellest, kuidas sa tahad oma naist tappa.”
„Haa,” ütlesin ma. „Ma ei tea, kas ma mõtlesin seda üldse tõsiselt.”
„Oled kindel? Viisist, kuidas sa seda lugu rääkisid, ei saanud ma päris täpselt aru.”
„Ma tunnistan, et pärast seda, kui olin neid meie majas koos näinud, oleksin võinud mõlemad kerge vaevaga läbi akna maha lasta, kui mul oleks relv kaasas olnud.”
„Nii et sa mõtled oma naise tapmise peale,” ütles ta, kui lennuk õhkutõusmiseks valmistudes mürisema hakkas. Kinnitasime turvavööd ja ma võtsin suure lonksu džinni. „Kuule,” jätkas ta, „ma ei ürita meelitada sind ütlema midagi, mida sa öelda ei taha. Ma tunnen lihtsalt huvi. See on kõigest osa mängust. Täielik ausus.”
„Siis räägi sina esimesena. Sa oled mulle öelnud ainult seda, et sulle ei meeldi džinn.”
„Hea küll,” ütles ta ja mõtles hetke. „Ausalt, ma ei arva, et mõrv on tingimata nii kohutav, nagu inimesed seda kujutavad. Kõik surevad. Mis vahet sel on, kui mõnele mädanenud õunale natuke varem hoog sisse antakse, kui jumalal plaanis oli? Ja sinu naine, näiteks, tundub olevat seda tüüpi, kes on mõrva väärt.”
Lennuki ümin muutus vilinaks ja kapten käskis stjuardessidel oma kohtadele istuda. Olin tänulik, et mul ei tarvitsenud enda kõrval istuvale naisele kohe vastata. Tema sõnad peegeldasid neid visasid mõtteid, mis olid mind kogu nädala piinanud, kui fantaseerisin oma naise tapmisest. Olin endale korranud, et Miranda tapmine oleks maailmale teene osutamine ja nüüd sattusin reisija peale, kes korraga andis mulle moraalse õigustuse oma soovid teoks teha. Ja ehkki ma olin tema sõnadest šokeeritud, olin ka joobeseisundis – mu kehas surises džinn –, mis sundis mind küsima, miks keegi üldse kaine tahab olla. Tundsin korraga, et mu pea on selge ja et mind ei takistanud miski ning kui me oleksime mõnes vähegi privaatsemas paigas olnud, arvan, et oleksin Lily samal hetkel embusse tõmmanud ja üritanud teda suudelda. Selle asemel jätkasime vestlust, samal ajal kui lennuk õhku tõusis.
„Ma tunnistan, et mõte oma naine tappa on minu jaoks ahvatlev. Me sõlmisime abieluvaralepingu, nii et Miranda ei saa poolt kogu minu varandusest, aga ta saab palju, piisavalt, et ülejäänud elu mugavalt elada. Ja lepingus pole punkti truudusetuse kohta. Ma võiksin advokaadi palgata, lasta temal detektiivi palgata ja kohtusse minna, aga see oleks kulukas ja lõpuks oleks see raha ja aja raiskamine ning see oleks minu jaoks alandav.
Kui ta oleks minu juurde tulnud ja mulle armuloost rääkinud – öelnud kas või, et on Daggettisse armunud ja tahaks mind maha jätta –, oleksin lahutusega nõus olnud. Oleksin teda vihanud, aga oleksin edasi liikunud. Millest ma üle ei saa… millest ma mööda vaadata ei suuda… on viis, kuidas tema ja Brad käitusid tol päeval, kui ma neid oma majas keppimas nägin. Kui ma nendega varem rääkisin, olid mõlemad nii rahulikud ja veenvad. Miranda valetas nii kergelt. Ma ei tea, kust ta seda õppinud oli. Aga siis hakkasin selle peale mõtlema, panema kokku kõike seda, mida ma tema kohta teadsin, ja taipasin, et selline ta ongi – pealiskaudne, võlts valetaja. Võib-olla isegi sotsiopaat. Ma ei saa aru, kuidas ma seda varem ei taibanud.”
„Ma kujutan ette, et ta käitus nii, nagu sa tahtsid teda näha. Kuidas sa temaga tuttavaks said?”
Rääkisin talle, kuidas me olime kohtunud, ühise tuttava soolaleivapeol suveõhtul New Essexis. Olin teda kohe märganud. Teised külalised kandsid suvekleite ja triiksärke, aga Mirandal olid jalas rebitud säärtega teksased, mis olid nii lühikesed, et valged taskud paistsid narmendavate servade alt välja, ja maika, mille esiküljele oli šablooniga trükitud Jasper Johnsi märklaud. Tal oli pihus Pabst Blue Ribboni purk ja ta rääkis mu kolledžisõbra Chad Pavonega, kelle majaostu me tähistasimegi. Mõtlesin kohe kahte asja: et Miranda oli kõige seksikam naine, kellega ma isiklikult olen kohtunud ja et Chad Pavone pole elu seeski midagi naljakat öelnud, nii et mille peale naine naeris? Pöörasin pilgu neilt
