või ära usu, on küll. Sa peaksid temaga rääkima.”
„Vaevalt ma tema tüüp olen.”
„Sa ei tea, kui ei küsi.”
Kui me lõpuks jutu peale saime, oli see Miranda, kes minu juurde tuli. Pidu oli pikaks veninud ja ma istusin üksinda Chadi ja Sherry maja taga muruga kaetud künkal. Katustekobara taga nägin ookeani purpurset kuma, mida perioodiliselt valgustas majaka ringselt liikuv kiir. Miranda võttis minu kõrval istet. „Ma kuulsin, et sa oled väga rikas,” ütles ta sügava aktsendita häälega, mis oli küll veidi ebaselge. „Kõik räägivad sellest.”
Olin hiljuti korraldanud tehingu, millega suur sotsiaalmeediafirma oli ostnud piltide üleslaadimise programmi loonud väikese ettevõtte sellise summa eest, mis isegi minu arvates oli natuke totter. „Olen küll,” ütlesin.
„Et sa teaksid, ma ei kavatse sinuga magada lihtsalt selle pärast, et sa rikas oled.” Ta naeratas väljakutsuvalt.
„Hea teada,” ütlesin, need sõnad kõlasid mu endagi kõrvus kohmakalt, katuste rida kauguses langes kergelt. „Aga võin kihla vedada, et sa abiellud minuga.”
Ta viskas pea kuklasse ja naeris kähedalt. Just nii olin ma teda esimest korda näinud, naermas millegi peale, mida Chad oli öelnud, aga lähedalt ei jätnud see võltsi muljet. Uurisin tema lõuajoont, kujutasin ette, mis tunne oleks suruda huuled vastu tema pehmet kaela. „Muidugi abiellun ma sinuga,” ütles ta. „Kas sa teed mulle ettepaneku?”
„Miks mitte,” ütlesin.
„Millal me siis abielluksime?”
„Võib-olla järgmisel nädalavahetusel. Ma ei arva, et peaksime sellise asjaga kiirustama.”
„Ma arvan sama. See on tõsine pühendumine.”
„Lihtsalt uudishimust,” ütlesin. „Ma tean, mida mina sellesse suhtesse toon, aga millega sina täpselt panustad? Kas sa süüa oskad teha?”
„Ei oska. Õmmelda ei oska. Ma võin tolmu pühkida. Oled ikka kindel, et tahad minuga abielluda?”
„See oleks mulle au.”
Rääkisime veel natuke ja siis me suudlesime, sealsamas murul, kohmakalt, meie hambad klõpsusid, lõuad põrkasid kokku. Miranda naeris jälle valjusti ja ma ütlesin talle, et pulmad jäävad ära.
Aga ei jäänud. Me ikkagi abiellusime. Mitte nädala, aga aasta pärast.
„Arvad, et ta manipuleeris minuga algusest peale?” küsisin Lilylt. Lennuk oli õhku tõusnud ja me olime selles erilises mullis, mille nimi on õhureis, riikide vahel, kihutasime meeletul kiirusel jäiste kõrguste poole, ometi uinutas meid kunstõhk, pehmed istmed ja mootorite pidev nurrumine.
„Ilmselgelt.”
„Aga see, kuidas ta mulle lähenes… kuidas ta algusest peale minu rikkuse jutuks võttis. See tundus tema jaoks nali olevat, nagu midagi, mida ta iial poleks öelnud, kui oleks abikaasat jahtinud.”
„Tagurpidi psühholoogia. Ta võtab selle kohe jutuks ja jätab teatud moel süütu mulje.”
Olin vait ja mõtlesin selle peale.
„Kuule,” jätkas Lily. „See, et ta sind ära kasutas, ei tähenda, et tal poleks sinu vastu tundeid, et teil poleks koos tore.”
„Meil oligi koos tore. Ja nüüd on tal kellegi teisega tore.”
„Mis sa arvad, mida ta Bradilt saab?”
„Mida sa silmas pead?” küsisin.
„Mis mängu ta mängib? Ta riskib oma abieluga. Isegi kui ta saab poole, ei saa ta ilmselt oma unistuste rannamaja, mida ta ehitab. Suhe Bradiga võib ta sellest ilma jätta.”
„Ma olen selle peale palju mõelnud. Alguses arvasin, et Miranda on temasse armunud, aga nüüd ma ei usu, et ta üldse kedagi tõeliselt armastaks. Ma arvan, et tal on igav. Minuga on ta ilmselgelt ühel pool, ma olen ainult sissetulekuallikas. Tema ei muutu ja ta on ikka veel küllalt noor ja ilus, et lugematule hulgale inimestele haiget teha. Võib-olla peaksin ta tõesti ära tapma, ta lihtsalt maailmast kõrvaldama.”
Pöördusin oma naabri poole, aga ei vaadanud talle otsa. Tema käsivarred olid süles risti ja ma nägin kananahka tema paljastel käsivartel levimas. Kas tal oli lennukis külm või oli asi minus?
„Sa teeksid maailmale teene,” ütles ta nii vaikse häälega, et pidin talle natuke lähemale kummarduma, kui pilgu tõstsin. „Ma tõesti arvan nii. Nagu ma enne ütlesin, kõik surevad kunagi. Kui sa oma naise tapad, teed talle ainult seda, mis nagunii juhtub. Ja sa päästaksid teised inimesed tema käest. Ta on negatiivne. Ta muudab maailma halvemaks. Ja see, mis ta sulle tegi, on hullem kui surm. Kõik surevad, aga mitte kõik ei pea nägema oma armsamat teise inimesega koos. Tema andis esimese hoobi.”
Lugemislambi kollase valguse sõõris nägin erivärvilisi tähne tema kahvaturohelistes silmades. Ta pilgutas silmi, õhukesed silmalaud kumasid roosakalt. Meie nägude lähedus tundus intiimsem kui seks ja ootamatu silmside üllatas mind sama palju nagu see, kui oleksin tema käe korraga oma pükstest leidnud.
„Kuidas ma seda teeksin?” küsisin ja tundsin, kuidas minugi käsivarred kananahale tõmbusid.
„Nii et sa vahele ei jääks.”
Puhkesin naerma ja korraks oli lummus purustatud. „Nii lihtne ongi?”
„Nii lihtne.”
„Veel üks jook, söör?” Stjuardess, pikka kasvu, kitsaste puusade ja erkroosa põsepunaga brünett sirutas käe mu tühja klaasi järele.
Ma tahtsin küll uut jooki, aga pea keeramine stjuardessi poole oli tekitanud äkilise peapöörituse ja ma keeldusin, paludes selle asemel vett. Kui ma end tagasi pöörasin, mu naaber haigutas, tema käed olid ette sirutatud, sõrmeotsad puudutasid tema ees oleva istme pehmet seljatuge.
„Sa oled väsinud,” ütlesin.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
