isa kadumist hakkab Chet tihedamini majas käima. Selle asemel ilmus välja üks teine, vene nimega mees. Ta meeldis mulle, aga ainult sellepärast, et tal oli kena lühikesekarvaline krants Gorki. Meil polnud majas olnud ühtki looma pärast seda, kui mu kass Bessi kolm kuud tagasi ära suri. Kuni venelane majas oli, kadus Chet mõneks ajaks silma alt, ja ma hakkasin end turvaliselt tundma. Siis tuli Chet laupäeva õhtul hilja minu tuppa.
Teadsin, et oli laupäev, sest sel õhtul oli tähtis pidu, üks, millest ema oli üle nädala rääkinud. „Lily, kallis, käi laupäeval peo pärast vannis.” „Lily, sa aitad ju emal meie peo jaoks spinatipirukat teha, eks ole? Ma lasen sul seda serveerida, nagu sulle meeldib.” See oli kummaline, et ta sellest õhtust hoolis. Ta korraldas kogu aeg pidusid, aga tavaliselt kolledži õppejõudude ja üliõpilastega. Sellele peole tulid inimesed New Yorgist, et venelasega kohtuda. Isa oli ikka veel kadunud ja ema oli närvis, tema lühikesed juuksed oli kuklas turris, sest ta tõmbas neist kogu aeg sõrmedega läbi. Suurema osa sellest laupäevast hoidsin majast eemale, kõndisin läbi männisalu oma lemmikpaika, aasale, mida ääristas kiviaed, mille taga oli ammu maha jäetud talumaja. Loopisin kive vastu puid, kuni käsivars valutama hakkas, ja lamasin siis mõnda aega paju all pehmel rohul. Unistasin oma teisest perest, väljamõeldud perekonnast, kus olid igavad vanemad ja seitse õde-venda, neli poissi ja kolm tüdrukut. Päev oli kuum. Tundsin ülahuulel higi soolast maitset, pikutasin seal ja jälgisin taevas kogunevaid tumedaid pehmeid pilvi. Kui ma äikese esimest vaikset mürinat kuulsin, tõusin püsti, pühkisin reitelt rohulibled ja läksin tagasi majja.
Äikesetorm piitsutas Monk’si tervelt tunniks pimedusse. Ema jõi džinni ja võttis ahjust toitu, rääkides venelasele, kui hästi torm sobis – kuidas ta poleks osanud tahta oma peole paremat taustamuusikat –, ehkki ma nägin, et ema oli endast väljas. Kui külalised kohale hakkasid jõudma, oli taevas jälle sinine, ainus märk tormist oli puhas õhk ja üle ujutatud vihmaveerennide katkematu tilkumine. Pakkusin suupisteid inimestele, keda ma polnud iial näinud, ja hiilisin siis oma tuppa, võttes õhtusöögiks kaks külma poepirukat.
Sõin oma toas ja üritasin lugeda. Olin võtnud ema voodi kõrvalt virnast pehmes köites raamatu. Autor oli Josephine Hart, raamatu pealkiri „Kahjustus” ja ma olin kuulnud ema rääkimas, et raamat ei meeldinud talle, et see oli lihtsalt kirjanduslikku rüüsse topitud rämps. See tekitas minus soovi raamatut lugeda, aga see ei meeldinud tegelikult ka mulle. Raamat oli inglasest nagu mu isa, kes seksis oma poja tüdrukuga. Vihkasin kõiki tegelasi selles raamatus. Loobusin ja võtsin riiulist Nancy Drew. Number kümme: „Larkspur Lane’i salasõna”. Teadsin, et olen Nancy Drew lugemiseks liiga vana, aga see oli konkurentsitult mu lemmik. Jäin seda lugedes magama.
Ärkasin selle peale, et minu toa uks tehti lahti. Koridorist langes valgus ja ma kuulsin alumiselt korruselt valju rokkmuusikat. Lamasin külili, näoga ukse poole ja mind kattis vööni tõmmatud lina. Avasin silmad ja nägin Cheti ukseavas seismas. Valgus langes tema selja tagant, aga habeme ja tumedate raamidega prillide tõttu, mille servale langes koridorist kollast valgust, oli teda lihtne ära tunda. Ta kõikus natuke nagu puu tugeva tuule käes. Ma ei liigutanud, lootes, et ehk ta lahkub. Võib-olla ei otsinudki ta mind, ehkki ma teadsin, et otsis. Mõtlesin karjuda või üritada toast põgeneda, aga kogu majas kaikus ühtlane bass ja trumm ja ma ei uskunud, et keegi mind kuuleks. Ja siis tapaks Chet mu kindla peale ära. Panin siis silmad kinni, lootsin, et ta läheb ära, ja kinnisilmi kuulsin, kuidas ta tuppa astus ja ukse enda järel vaikselt kinni pani.
Üritasin silmi kinni hoia ja magamist teeselda. Mu süda tagus rinnus nagu hüpikuba, aga püüdsin ühtlaselt hingata. Nina kaudu sisse ja suu kaudu välja.
Kuulatasin, kuidas Chet paar sammu tegi. Teadsin, et ta seisis otse minu kohal. Kuulsin tema hingamist, katkendlikku ja niisket, ning tundsin tema lõhna. Puuviljast, läpatanud lõhna, millesse segunes sigarettide ja alkoholi hais.
„Lily,” ütles ta valjul sosinal.
Ma ei liigutanud.
Ta kummardus lähemale. Kordas mu nime, seekord vaiksemalt. Teesklesin, et magan sügavalt ega kuule midagi. Tõmbasin põlved veidi tihedamalt vastu keha, liigutades end nii, nagu magaja minu meelest seda teha oleks võinud. Ma teadsin, mida ta mu toas tegi ja mida ta tahtis. Ta tahtis minuga seksida. Alumiselt korruselt kostev laul – selle tümpsuv bass – vaikis ja algas teine, mis kõlas samamoodi. Kuulsin aeglaselt avatava tõmbluku häält, üks põgus metalne klõps teise järel, ja siis rütmilist heli, nagu oleks kätt kiirustades vastu kampsunit hõõrutud. Ta tegi seda iseendale ja mitte mulle. Mu plaan töötas. Heli muutus kiiremaks, valjemaks ja ta kordas paar korda vaikse kähiseva sosinaga mu nime. Arvasin, et ta ei puuduta mind, aga tundsin, kuidas õhk kergelt mu rinna kohal liikus ja siis tundsin sõrme oma rinna kohal pidžaamal. Toas oli soe, aga tundsin kogu kehal külmi torkeid. Sundisin end silmi kinni hoidma. Chet surus sõrmed vastu mu rinda, tema teravad küüned näpistasid, siis tõi ta kuuldavale heli, mis oli midagi urahtuse ja sisse hingamise vahepealset ja tõmbas käe mu nibu juurest ära. Kuulatasin, kuidas ta püksiluku uuesti kinni tõmbas ja ruttu mu toast välja tagurdas. Ta komistas välja minnes vastu uksepiita ja tõmbas ukse enda järel kinni, üritamatagi vaikselt olla.
Jäin veel üheks minutiks kägarasse, tõusin siis voodist, võtsin kirjutuslaua juurest tooli ja üritasin seda ukselingi alla suruda. See oli midagi, mida Nancy Drew oleks teinud. Tool ei sobinud hästi – see oli natuke liiga madal –, aga see oli parem kui mitte midagi. Kui Chet tagasi tuleks, oleks tal vähemalt raskem ust avada ja tool teeks ümber kukkudes müra.
Ma ei arvanud, et suudan sel õhtul magada, aga suutsin, ja kui hommik kätte jõudis, lamasin voodis ja mõtlesin, mida teha.
Mu kõige suurem hirm oli, et kui ma juhtunust emale räägin, ütleks ta mulle, et ma peaksin Chetiga seksima. Või siis saaks ta vihaseks, et ma lasin mehel oma tuppa tulla või lubasin tal end basseinis vaadata. Teadsin, et selle asja eest tuli mul endal hoolt kanda.
Ja ma teadsin, kuidas ma seda teen.
3. peatükk
TED
Peaaegu keskööl seisin mulle ja Mirandale kuuluva pruunist liivakivist eenduvate akendega maja trepil, takso punased tuled kaugenesid ja ma püüdsin meenutada, kuhu ma võtmed panin, kui nädala eest Londonisse hakkasin minema.
Just siis, kui ma koti välimise tasku lukku lahti tõmbasin, avanes välisuks. Miranda haigutas laialt. Ta kandis lühikest öösärki ja villaseid sokke. „Kuidas Londonis oli?” küsis ta, kui oli mind suule suudelnud. Tema hingeõhk oli veidi hapukas ja ma arvasin, et ta oli televiisori ees magama jäänud.
„Niiske.”
„Kasulik?”
„Jah, niiske ja kasulik.” Tõmbasin ukse enda taga kinni ja panin koti laudpõrandale. Majas lõhnas Tai kiirtoidu järele. „Mind üllatab, et sa siin oled,” ütlesin. „Arvasin, et oled Maine’is.”
„Teddy, ma tahtsin sind näha. Sellest on terve nädal. Kas sa oled purjus?”
„Lend lükkus edasi ja ma jõin paar martiinit. Kas ma haisen?”
„Jah. Pese hambad ära ja tule voodisse. Ma olen rampväsi-nud.”
Jälgisin, kuidas Miranda mööda järsku treppi meie teisel korrusel asuvasse magamistuppa sammus, vaatasin, kuidas tema saledate säärte lihased pingule tõmbusid ja lõdvestusid, kuidas öösärk puusade liikumise rütmis edasi-tagasi hõljus, siis mõtlesin Brad Daggettile, kes Miranda laua kohale painutas, tema seeliku üles tõmbas…
Läksin trepist alla keldrikorrusele, kus asusid köök ja söögituba. Leidsin külmkapist karbi punase krevetikarriga ja sõin seda
