kõlas väga lihtsalt, kui ma seda niimoodi ütlesin. Aga hommikul ei olnud nii lihtne. Ma istusin ja vahtisin oma veerand tundi, samal ajal kui seinakell tiksus. Vahtisin vanaisa, laua peal tupes lebavat Vene tääki, diivani kohal rippuvat aerofotot meie talust, millest oli saanud minu talu.
Siis tegin midagi endale ootamatut. Ma tõin Leica, ja käte värisedes pildistasin surnud vanaisa.
Seal, kus ta lebas.
Sellisena, nagu ta oli.
Suunurkades joon, mida tal elavana kunagi ei olnud. Kuivad silmad. Tema, aga siiski mitte tema. Justkui iseenda ja oma elu raidkuju.
Pärast helistasin ametivõimudele ja Landstadi matusebüroosse ning siis läksin jälle sinna, seisin liikumatult, Leica käes, ja mõtlesin, et seal, aparaadi sees, on vanaisa vähem surnud.
Alles siis nägin, et Grundigi võimendi oli sisse lülitatud. Plaadimängijas oli Wagneri „Parsifali” esimene vaatus.
Vanaisa oli mind alati imeliku pilguga vaadanud, kui ma palusin tal selle peale panna. Tõstsin nõela plaadi esimesse soonde ja muusika hakkas hõljuma, ja nii mina seisin ja nii tema lebas, kuni ma märkasin, et meie ümber on inimesed.
Läksin eeskotta ja kuulsin nende juttu. Jäi mulje, nagu üritaks konstaabel arstist asjatundlikum olla. Nad mainisid insulti, ja siis möödus tund või kaks, mille jooksul ma ei teadnud, kas majas on teisi inimesi või on nad ära sõitnud, kuni ilmusid Rannveig Landstad ja tema poeg. Landstadid olid juba kolmandat põlve Saksumi matusekorraldajad, ja kuna poeg oli üks kuuskümmend pikk ja õlgadest niisama lai, hüüti teda Minikopaks. Ma olin ka ise mõnel peol teda selle nimega kutsunud, aga nüüd, kui ma temaga ametiasju ajasin, tundus see hüüdnimi vaimuvaene ja inetu.
Nad viisid vanaisa minema. Samades riietes, milles ta suri. Tassisid ta kanderaamil kivitrepist alla surnuautosse. Minu meelest tegid nad oma tööd liiga kiiresti. Saksumis polnud ju seda ohtu, et mõni teine büroo õue sisse keeraks ja kiitleks, et nemad teevad paremat tööd ja odavamalt.
Siis tulid nad jälle tuppa ja rääkisid „toest” ja „raskest hetkest” ega kiirustanud enne ära sõitma, kui ma olin jälle enam-vähem iseendaks saanud
„Kuidas nüüd siis edasi?” küsisin ma.
„Puusärk on ju juba valmis,” ütles Landstad juunior, justkui kibeledes ennast tõestama, aga Rannveig vaatas talle otsa ja poeg jäi vait. „Tule büroosse, kui oled end kogunud,” ütles ta. „Siis räägime.”
Vaatasin diivanit, kus vanaisa enam ei olnud. „Kas ta teadis ette, et sureb varsti?” küsisin ma.
Rannveig kortsutas kulmu.
„Kuna ta tellis puusärgi,” ütlesin ma.
Rannveig Landstad tahtis midagi öelda. Vahetas pojaga pilgu, ja ühe imelühikese sekundi jooksul näis mulle, et ta on ärritatud. Siis raputas ta pead. „Tule, millal sulle sobib,” ütles ta. „Iga asi omal ajal.”
Ma jätsin selle asja sinnapaika. Nad läksid välja ja lülitasid surnuauto ristikujulise plafooni sisse. „Oodake,” hüüdsin ma. Jooksin tuppa Vene tääki tooma, tegin auto tagaluugi lahti ja ronisin vanaisa juurde. Valgus paistis läbi helekollaste kardinate, andes tema näole värskema jume, näis, nagu hakkaks ta minu juurde tagasi tulema. Tegin tema püksirihma pandla lahti ja lükkasin Vene täägi tupe vööle.
„Sa ei saanudki nii vanaks, et oleksid riidesse panemisel abi vajanud,” ütlesin vaikselt ja kinnitasin pandla rihma tumedaks kulunud auku, mõeldes sealjuures, et nüüd, nüüd läheb vanaisa lõpuks ometi külasse, ilma et keegi pahandaks, et tal nuga kaasas on, ja sosistasin „head ööd, vanaisa”, nii tasa, et ma ise seda ei kuulnudki.
KÕIK SEE KOBRUTAS minu sees, ja arvatavasti olin ma rohkem endast väljas, kui ise aru sain, sest vana pastor võttis mul õlast kinni ja küsis valjusti: „Kuule, kas sinna või sinna?” ja viipas piibliga esmalt palkmaja ja seejärel väikese maja poole.
Läksime palkmajja. Ta astus otseteed kööki. „Siin on kõik samamoodi nagu vanasti,” ütles ta ning vahtis nurgakappi, kus olid topised, ja sahvri siniseks värvitud ust ja puupliiti. Tõmbas ühe tabureti lähemale ja istus söögilaua kaugemasse otsa. Arvata võib, et ta oli nendes asjades vilunud. Ei istunud sinna, kus võis olla kadunukese koht.
„Mul on laud koristamata,” ütlesin ja hakkasin askeldama.
„Ei, oota,” ütles ta ja asetas jalutuskepi mu randmele. „See taldrik seal. Kas see oli Sverre jaoks mõeldud?”
Ega me siis kassi jaoks lauda ei kata, mõtlesin endamisi.
„Kas sa tegid eile õhtul talle süüa? Ja see jäi söömata?”
„Ma tegin iga päev süüa. Meile mõlemale.”
„Kuule, Edvard. Ma sain aru, et tal oli insult. See eilne, kuidas nüüd öeldagi, stseen seal keskuses. See haakristi lugu. Kas konstaabel on sellega kursis?”
„Saksumi konstaabel on kõigega kursis,” ütlesin ma.
„Jah? Kas need kaks asja on omavahel seotud?”
„Noogu-Jan ei tea ju, mis ta teeb. Teda pole mõtet süüdistada. Inimesed on vanaisa ennegi haakristiga mõnitanud.”
„Hm,” ühmas pastor. „Istu ja söö, Edvard. Võta tema taldrik. Ära lase Looja andidel raisku minna. Iseäranis sel viimasel söögil, mis Sverre Hirifjellil söömata jäi.”
Ma tegin vanaisa Viini šnitslid soojaks ja keetsin kohvi. Pastor võttis peente lillade triipudega taskurätiku, nuuskas nina ja ütles:
„Selleks ajaks, kui inimesed sisse tulevad, on vaja mingit muusikat. Aga organisti tuleb natuke koositada. Ta on äsja konservatooriumi lõpetanud. Minu arust ei ole matustele liiga palju vunki tarvis.”
Thallaug toetas kepi vastu põrandat ja komberdas elutuppa muusikariiuli juurde. Pani prillid ette ja otsis välja kõige kulunuma ümbrisega plaadid. „Bachi triosonaadid,” ütles ta küürutades, „sel ajal, kui inimesed istet võtavad. Seejärel midagi särtsakamat.”
Ta tõmbas ühe LP välja ning vedas sõrmega mööda pealkirju. „Võib-olla Buxtehude. Suuri rahvahulki ei ole meil ju oodata, nii et võime vabalt valida midagi täiesti Sverre vaimus.”
Ta ei mõtle sugugi selle peale, et mina tulen ka, mõtlesin endamisi. Ja pean selle muusika välja kannatama.
„Kuidas oleks „Vabamüürlaste leinamuusikaga”?” küsisin ma. „See on hea.”
„Mozart?” hõikas ta elutoast.
„Jaa. Kas me võiksime seda kasutada, kuigi ta ei olnud vabamüürlane?”
„Kindlasti võime. Selle võtamegi järgmiseks.”
„Sverre oli muusika alal asjatundja,” ütles pastor, kui ma kõva koorikuga šnitsleid närisin. „Oh, kõik need õnnetud orelikontserdid Saksumi kirikus läbi aastate. Seal ei käinud õieti kedagi. Me oleksime võinud kirjutada kuulutusele Peter Hurfordi nime, ja mitte keegi poleks teadnud, kes ta on. Aga sinu vanaisa oli raudselt kohal. Istus alati seal, kus on parim akustika. Neljandas reas, kesklöövi lähedal. Muul ajal ta kirikusse nägu ei näidanud. Tegelikult oli ta samavõrd kunstiinimene nagu tema vendki. Aga … jajah. Hea
