nägid, et see on tema. Pühkisid tal selja puhtaks ja lasid minna. Vaat seda räägitakse.”
Tõmbasin viimase mahvi ja viskasin koni autouste vahele.
„Inimesed teavad,” ütles Yngve. „Inimesed teavad, mis tüüp ta on. Et ta elab keskuses. Et ta teeb selliseid tempe.”
„Näeme siis jõe ääres,” kostsin ma. „Ja veame vedelit.”
Kartulivesi läks mulinal keema. Tõmbasin poti kõrvale, viskasin peotäie jämedat soola sisse ja otsisin välja ühesuurused pimpernellid. Natuke rohkem, et hommikusöögiks ka jääks. Alati grillimaitseainega praekartulid, soolapeekon ja kummalegi kolm muna. Siis jaksasime tööd teha, kuni ajaleht tuli, isegi kui see hiljaks jäi.
Elutoas oli vanaisa diivanil pikali ja norskas, jalgade all koltunud Lillehammer Tilskuer. Vene tääk laual. Kristallklaasist tuhatoosis kustunud sigarillo. Vanaisa oli vist magama jäänud, jõudmata seda lõpuni tõmmata.
Võtsin teleka eest tugitoolist pleedi ja laotasin talle peale. Vaatasin kummutil seisvat tabletialust, et näha, kas ta oli rohtu võtnud. Läksin kööki ja võtsin Viini šnitslid välja. Tõin aiast suhkruherneid ja salatit. Kupatasin herneid ja katsin laua. Hõikasin elutoa poole, et söök on valmis. Vanaisa ei ärganud. Mis seal ikka. Jututuju ei olnud ju nagunii. Sõin taldriku tühjaks ja tõusin lauast, mäludes veel viimast suutäit. Eeskojas virutasin ukse pauguga kinni, et vanaisa üles tõuseks.
ÄRKASIN, LEICA SÜLES. Hommikuvalgus ligines. Olin päikese teisel poolel.
See oli minu tund. Leica tund.
Läksin välja. Vihmamärjal rohul oli värske lõhn. Eile õhtul nõgestesse visatud kalarapete juurest tõusis lendu harakas. Eile vedasime neli tundi Laugeni peal vedelit, seal kõrge ja musta mäenõlva juures, kus oli forellikoht, pärastpoole läksime jõe keskele, kus ärn võis äkitselt kärbest napsata. Me naersime ja jõime koolat, tegime suitsu ja ajasime Evinrude’i sinise heitgaasipilve sees juttu, mis jäi katki, kui õngetamiil meie kohmetutes kätes pingule tõmbus. Kodus küürisin käsi kraani all, kuni need kirvendama hakkasid, istusin maha, võtsin Leica kätte ja jäin magama.
Nüüd läksin üle kartulipõldude. Alt paistis talu läbi udu. Palkmaja õuetuli põles, ma vaatasin lauda ja kuuride poole. Läksin siis edasi, leekkaskede poole.
Lapsena kartsin sinna minna. Kevadel kuulsin sealt pauke, nagu laseks keegi haavlipüssi. Vanaisa kuulis sedasama, ajas end sirgu ja vaatas metsa poole.
„Minu venna rauad lähevad lõhki,” ütles ta ja kummardus jälle käsiloleva asjatoimetuse kohale.
Ma ei olnud kunagi varem kuulnud vanaisa suust sõna „vend”. Hiljem sain teada, et tema venna nimi oli Einar ja nad olid omavahel vaenujalal. Nad olid sõja ajal eri pooltel. Vanaisa läks idarindele ja Einar Shetlandile. Rohkem ei räägitud suurt midagi, ainult Alma poetas vahel mõne sõna, näiteks kommentaari, kui elutoa lauale kriim tekkis. See on Einari tehtud laud, ütles ta, ja minu pärimise peale seletas Alma, et Einar oli mööblitisler, töötas kolmekümnendatel Pariisis ja sai 1944. aastal surma.
Temast oli järele jäänud tisleritöökoda. See paiknes pisut omaette, koorunud värviga punases piklikus hoones. Aknad olid seestpoolt tolmused, ja see oli ainus hoone, mille vundamendi ümber vohas umbrohi. Aga tol korral, kui temast esimest korda kuulsin, ei pärinud ma Einari kohta, vaid küsisin, mida vanaisa nende raudade all mõtleb.
„Minu vend pani puude ümber rauast võrud,” ütles ta. „Need on nüüd läbi roostetanud. Praegusel aastaajal hakkavad mahlad liikuma. Puud kasvavad. Neid pauke, mida sa kuuled, teevad kased, mis võrude vahelt välja murravad.”
Ma ei taibanud, miks Einar tahtis puid piinata.
„Hoia sellest metsast eemale,” ütles vanaisa. „Seal võib kilde sadada. Ja rauakildude sadu on niisugune asi, mida sa näha ei taha.”
Siis tuli tema silmadesse see pilk, mida vaid harva ette tuli, see, mis mind kohutas ja samas kaastunnet äratas, ja ma sain aru, et see oli vihje sõjale. Sageli ta kahetses seda, siis järgnes sellele pilgule võõras ilme, niisugune leebe ja pisut ebakindel, ja seejärel võis ta järsku traktorilt maha ronida ning küsida, mida ma õhtusöögiks tahaksin.
Ütlesin, et mul on hea meel, et puud ei saa karjuda, kui neil valus on, sest muidu ei saaks ma üldse magada, kuna minu toa akna taga on terve karjuv mets. Aga ma ütlesin nii ainult selleks, et vanaisa minuga rahul oleks. Ma ei küsinudki, miks Einar oli puude ümber raudvitsad kinnitanud.
Siis lugesin 1971. aasta „Sündmusi”, ja nende pikkade tundide jooksul, mil ma olin vihane, teadmata ise miks, sattusin ma Einariga nagu ühte leeri, sest tema oli vanaisaga vaenujalal olnud. Pärast esimest äikest, kui mahlad liikuma hakkasid, lamasin voodis ja ootasin kasemetsast pauke. Ja ühel ööl tekkis mul justkui tahtmine Einarit näha. Ronisin voodist välja, hiilisin vanaisa magamistoast mööda ja tõmbasin alla eeskotta jäetud riided selga. Jooksin metsa poole, vaadates tagasi, et näha, kas aknas süttib tuli.
Maa oli vihmast märg. Kuu oli suur ja joonistas pikki varje, kui ma edasi läksin. Kõrgel mäenõlval nägin rohelist lehestikku, mis paistis ümberkaudse metsa kuuseokaste taustal silma. Lähemale jõudes laskusin küürakile. Alusmets oli tihe ja pintseldas mind kastega.
Nüüd olingi kasetüvede vahel. Ta oli kõikidele puudele vitsad ümber pannud. Roostes rauaribad, mis liibusid vastu valget tohtu, samal ajal kui üleval võrades sahisesid rohelised lehed. See metsatukk oli suur ja vähemalt sajal kasel olid raudvõrud ümber. Igal puul viiskuus tükki, erinevatel kõrgustel. Neid paika pannes kasutas ta ilmselt redelit. Võrusid oleks pidanud reguleerima, sedamööda kuidas puud kasvasid, sest neil olid pikad kinnituskruvid, mille otsas olid suured tiibmutrid. Aga Einar lasti ju 1944. aastal maha ega tulnud enam võrusid timmima. Paljud olid katki roostetanud ja rippusid lõdvalt tüvede küljes, mõned olid puusse sisse kasvanud, teised maha kukkunud ja turritasid nüüd metsa alla maas.
Miks ta neid puid piinas? Ma seisin tol ööl kaua valgete tüvede vahel, mis meenutasid otsatut hulka lipumaste, ja püüdsin tunda pahameelt surnud mehe vastu, pahameelt, mille peagi kõrvale heitsin, sest sain aru, et ma lihtsalt matkin vanaisa.
Siis kostis minu selja tagant pauk. Lidusin mäest alla talu poole, sama rada mööda, mille ma olin üles tulles sisse tallanud, ja kui olin jälle teki alla pugenud, siis lamasin voodis ja lõõtsutasin, ja lausa pidin tegema midagi, mida ma polnud aastaid teinud: hiilisin vanaisa magamistuppa, heitsin tema riidekappi pikali ja vahtisin riidepuudel rippuvaid särke ja pükse.
Mul oli hirm, tõeline hirm. Metsast kostnud pauk oli minus midagi ellu äratanud, mingi terava hirmu ja mingi mälestuse, mis kuskil sügaval endast märku andis. Mulle tundus, nagu kuuleksin kaugusest hääli. Seejärel, keset ähmast ohutunnet, mälestus mängukoerast, nii selge, et ma kahtlustasin, et olen selle ise välja mõelnud. Koer oli puust, lontis kõrvadega ning oskas pead noogutada ja saba liputada.
Aga kas see oli tõeline mälestus või ainult soovunelm, mida ma hellitasin? Mängukoera polnud mul kunagi olnud. Võib-olla kuulus see mõnele, kellel me külas käisime, ja sellepärast sulasid need mälestused ühte. Sest ka meie käisime ju kusagil. Teistel inimestel külas.
Olime normaalsed, enne kui ära surime.
Järgmisel päeval esitasin tööõpetuse õpetajale ühe küsimuse. Ta pühkis oma nahkpõlle höövlilaastudest puhtaks ja ütles: „Leekkask? Kõige parem tisleripuit, mida meie maal leidub. Seda saadakse kahjustatud puudest. Muster tekib siis, kui puu ennast tohterdab.”
Niimoodi
