ei vastanud kohe. Tema pilk uitas ringi. Rändas mööda palkseinu, aknast välja.
„Ma tulin 1927. aastal,” ütles ta. „Viiskümmend viis aastat teenisin ma Saksumi kogudust. Mina laulatasin Sverre ja Alma. Ma ristisin, leeritasin ja paraku ka matsin sinu isa. Koos temaga matsin ka sinu ema. Ristisin ja leeritasin sinu. Aga sina ja su vanaisa olete sinu vanemate loo vist rahule jätnud.”
Ma langetasin pilgu lauale. Tundus, nagu ta mõõdaks mind.
„Ta tahtis õhtul minna vedeliga kala püüdma,” ütlesin ma. „Oleksin pidanud proovima teda äratada.”
„Edvard. Ära vaeva ennast mõtetega, et sa oleksid pidanud tema viimasel elupäeval midagi teisiti tegema. Kui elu tervikuna vaadata, siis me käitumegi enamasti mitte just kõige paremini. Me ei märka, et keegi on valmis meile midagi head andma. Kuulame poole kõrvaga, kui keegi räägib midagi, mille väljaütlemine on talle suur julgustükk. Surm ei teata oma tulekust kolm nädalat kirjalikult ette. Ta tuleb siis, kui sa vaarikakommi lutsid. Kui sul on plaanis muru niita. Praegu käis ta siin matti võtmas. Aga sa võid ennast lohutada, et nüüd ei näita ta tükk aega nägu. Sellepärast tahaksin pärast matust rääkida ka sinu vanematest.”
„Nendest?” imestasin ma. „Emast ja isast?”
„Jah. Sinule sobival ajal.”
„Sügavate juttude ajamiseks ei ole ma vist küllalt viisakalt riides,” ütlesin ma. „Aga minu poolest võime kohe rääkida. Et koorem saaks korralikult täis.”
„Ei, siis ootame.”
„Ma ei tee nalja,” ütlesin ma. „Mida sa tahtsid rääkida?”
„Mnjah, kui palju sa nendest õigupoolest tead?”
Tal olid sellised silmad, et talle oli võimatu valetada. Ma kehitasin õlgu.
„Küsimus on rohkem selles, kui palju sa teada tahad,” ütles pastor. „Protsentuaalselt, kui võib niimoodi öelda, oled sina oma perekonnas rohkem surma näinud kui keskmine saja-aastane. Kui sinu vanemad surid, ei saanud ma aru, kuidas Jumal võib nii karm olla. See oli peaaegu vanatestamentlik. Nagu kättemaksuakt. Siis veel see imelik aeg, kui sa kadunud olid. Sverre jättis traktori keset põldu seisma ja sõitis otseteed Prantsusmaale. Liinilennukiga, mis läks terve varanduse maksma. Ma palvetasin sinu eest kuus korda päevas. Ainult Jumal teadis, kus sa olid, ja ma mõistatan siiamaani, kas keegi peale Tema veel tõde teab. Siis leiti sind ju üles. Ja ma nägin ühistupoe köögiviljaleti kohal Jumala valgust. See paistis ühe väikese poisi ja tema vanaisa peale. Ma räägin seda lohutuseks, Edvard. Asi on nii, et sinust sai Sverre Hirifjelli päästja.”
Ta ütles, et see on lohutus, aga suund, kuhupoole jutt kaldus, ei meeldinud mulle. Justkui räägiks ta kogudusevanemaga kedagi taga. Klatšihimu ja hoolimise segu, mis on usuinimestele alati andnud ettekäände teiste elulugudes tuhnida.
Pastor hakkas rääkima sõjajärgsest ajast. Kuidas minu isa ei suutnud tallu jääda, sest ta pani oma isale pahaks oma ristinime ja päritud vaenu. „Walter sai kooliõues peksa,” ütles pastor, „sest tema isa oli valel poolel sõdinud. Ta läks viieteistaastaselt Oslosse ja otsis endale töökoha. Kogu sõjajärgse aja toimetasid Sverre ja Alma siin omaette. Nad ei käinud kunagi keskuses. Saksumis vahiti neid ja sülitati ja räägiti taga, isegi kiriku ees.”
Äkitselt sain ma aru, miks Hirifjelli vana köögiviljaaed oli nii suur. Miks kogu majapidamine oli korraldatud nii, et kõik oleks omast käest võtta: kanala ja sealaut ja küülikupuurid ning latrid lehmade, lammaste ja kitsede jaoks. Sellepärast, et Alma ei sallinud poeskäimist. Vanaisa ostis alati kalleid masinaid, kõige parema meelega Saksa omi, sest siis ei pidanud ta neid keskusse parandusse viima. Hulk aastaid ei käinud tal isegi mitte ajalehte, rääkis Thallaug mulle.
„Ma tean, et sa oled kogu aeg arvanud, et küla kannab Sverre vastu vimma,” ütles pastor. „Aga alati ei olnud see nii. Kõik muutus, kui ta sinu lapsendas. Esimest korda üle kahekümne viie aasta näitas ta ennast keskuses. Kange vanamees, kes hoolitses kolmeaastase lapse eest. Sverre Hirifjelli sõjaaegsetest tegudest hoolimata hakkasid inimesed teid kahekesi koos nähes temasse teistmoodi suhtuma. Äkki sai rahvas aru, et Sverre Hirifjell ei olnud kunagi kellelegi otseselt kurja teinud. Ta ei olnud Milorgi3 inimesi üles andnud. Ta oli idarindel sõdinud, ja tema autode ja traktorite valikust võis välja lugeda saksasõbralikkust, aga see oli ka kõik. Pärastpoole tuli ette ainult juhuslikke naginaid. Natuke inetuid sõnu lammaste kojuajamise ajal ja selliseid pisiasju nagu too haakrist, mille Jan Børgum tema auto ukse peale maalis.”
Ta jälgis minu liigutusi. Vaatas mind, kui ma kartuleid lõikasin, uuris, kuidas ma käe soolatoosi järele sirutasin. Mul oli suutäis herneid kahvli peal, aga mu käsi jäi poolel teel toppama ja meie pilgud kohtusid.
Ma ei olnud sellega nõus, et tegu oli juhuslike naginatega. See, et meie pööningule oli peidetud Saksa mauser, oli mõjutanud minu elu rohkem kui miski muu. Kogu elu olin ma vanaisa kaitseks välja astunud. Tõsiselt hakkas see pihta seitsmendas klassis. Ajalootunnis, kui Halvorsen vanaisa kohta niimoodi ütles. Ta ei rääkinud küll temast, aga kogu klass sai aru, et iga tema sõna käib minu vanaisa kohta.
„Rindemehed,” ütles Halvorsen, „võib-olla olid nad naiivsed. Aga nad vedasid õiget valitsust alt ja astusid sakslaste teenistusse.”
Halvorsen elas naaberkülas ja oli seitsmendast klassist alates minu klassijuhataja. Esimesest päevast saadik oli ta nii pagana robustne. Kui tal oli võimalus lisada oma lausesse võib-olla, ei teinud ta seda kunagi. Ajaloos rääkis ta ainult sõdadest, eriti sellest sõjast. Ta seisis klassi ees, seljas hall töökittel ja nahal vastik ekseem, ja kui ta oleks võinud kedagi rindemeheks nimetada, nimetas ta teda alati kaasajooksikuks, ja mitte ainult kaasajooksikuks, ta kasutas meelsasti ka sõna riigireetur ja seletas kahjurõõmsalt, et teistes maades võeti pärast sõda kasutusele sõna kvisling.4
Ja lasi samas vaimus edasi, kitlitaskud valged, sest nende külge pühkis ta oma kriidiseid käsi, seda kuramuse kriiti, millega ta kirjutas tõde: Terboven5, NS6, vabastamine, arveteõiendamine kaasajooksikutega, neid tõesõnu, mis süljepritsmetest täpiliseks muutusid, kui ta eriti hoogu läks.
Rahvas rääkis, et Halvorseni isa oli piinatud. Aga ikkagi. Õpetajana oleks ta vabalt saanud poetada paar sõna selle kohta, et inimesed olid noored ja neil ei olnud lihtne poolt valida. Et leidus küllalt inimesi, kes alles 1945. aastal, kui oht oli möödas, muutusid äkki piisavalt julgeks, et käärid võtta ja eksinud tüdrukute häbistamiseks neil juuksed maha lõigata.
Aga Norra ajalugu oli selline, nagu oli. Saksumi kooli 7A ei saanud ju sellepärast, et mina klassis istusin, 1940. aastast 1945. aastasse hüpata.
Ma mäletan seda päeva, kui karikas üle ääre voolas. Mäletan end akna all istumas, väljas paistvat kevadpäikest, paljast asfalti, Laugenil lagunema hakkavat jääd. Halvorsen muudkui jahvatas. Kõõritas minu poole, justkui tahtes näha, millal ma ükskord kokku kukun.
„Norra leegion. Kas keegi oskab seletada, mis see oli?”
Ma tean, et mitu õpilast tõstsid käe. Targad tüdrukud uksepoolses reas. Keegi tagumises pingis. Aga Halvorsen ütles:
„Edvard. Kas sa oled meiega?”
Meiega.
„Norra
Norra sõjalise vastupanu organisatsioon Teise maailmasõja ajal.
Norra okupatsiooniaegse ministerpresidendi Vidkun Quislingi (1887–1945) järgi.
Josef Terboven (1989–1945), Saksa
