oli paras tõstma asuda umbes kahekümne minuti pärast. Malcolm taandus kärmeks pausiks inimtühja messiruumi ja istus, teekruus näpus, vattisaanud sohvale svammi sööma – nõnda kutsuti mereväeslängis saiakesi. Telekas mängis, kuid pilt oli kujutiste eristamiseks udusevõitu. Tema tähelepanu uitas hajameelselt õhtusöögimenüüle, mis oli punase markeriga kritseldatud valgele tahvlile: porrulaugusupp, leib, Šoti munad krõbekartulite ja värske salatiga, soe biskviitkook keedukreemiga. Sadamasse naastes rügatakse enne õhtusööki mitu tundi laeva lossimisel, selleks ajaks on ta harilikult näljane kui hunt. Praegu aga mõlkus tal meeles Caitlin ning tema huvi saiakese vastu kadus paari ampsuga – ta viskas selle prügikorvi. Samal hetkel kuulis ta selja tagant häält.
„Mal …“
Ta pöördus ja märkas teist tüürimeest, tursket kombinesoonis, kiivri ja paksude töökinnastega liverpoollast.
„Pinnasepump ummistus, šeff. Toru tuleb vist üles tõsta.“
Mal kahmas kiivri ja tõttas teise tüürimehe kannul tekile. Pilku kergitades nägi ta sedamaid, et šahtis niriseb ainult natukene vett. Ummistused olid tavatud, sest üldjuhul tõukasid ekskavaatori rasked terasest piid tõkkeid toruotsast eemale, kuigi kalavõrke imeti harva siiski sisse.
Mal hõikus kahele alluvale juhiseid, ootas, kuni imipumbad ja šaht välja lülitati, ning aktiveeris toru tõstmiseks vintsi. Ta seisis ja vahtis merre, jälgis, kuidas toru ilmus pikkamisi vahutavast veest. Märganud pinnale tõusvat eset, mis oli kindlalt vägevate teraslõugade vahele kiilutud, tundis ta järsku kõris pitsitust.
„Mis kurat see veel on?“ küsis liverpoollane.
Viivuks vakatasid kõik.
10
Roy Grace’il oli aina enam tunne, et tema elu on lakkamatu võidujooks kellaga. Otsekui oleks ta võistleja mingis telesaates, kus võitjale pole soolas auhinda, kuna lõppu tegelikult ei tulegi. Iga edukalt vastatud e-kirja kohta saabus viiskümmend uut. Iga kirjutuslauale laekunud toimiku kohta, millest tal õnnestus vabaneda, tõi kümme uut kas tema kontoriassistent Eleanor Hodgson või keegi muu – viimati Emily Gaylor prokuratuurist, kelle ülesanne oli abistada teda juhtumite kohtussesaatmisel, kuid kes näis tema lauale järjest uute dokumendipatakate kuhjamisest õelat naudingut ammutavat.
Sel nädalal oli ta esimese astme juurdluste valves, mis tähendas, et kui Sussexi piirkonnas leiab aset mõni rängem kuritegu, juhatab uurimist tema. Hääletult palvetas ta kujuteldava politseinike kaitsejumaluse poole, et nädal püsiks vagane.
Aga too jumalus oli vististi vaba päeva võtnud.
Tema telefon helises. Ron King, tuttav operatiivkeskuse dispetšer. „Roy,“ öeldi talle. „Äsja kõneles minuga rannavalve. Üks Shorehamist väljunud bager tõmbas kümne miili kaugusel La Manche’i väinast üles surnukeha.“
Super,mõtles Grace. Just see mul veel puuduski.Kuna Brighton oli rannikulinn, kandis meri siia surnukehi aastast aastasse. Muist olid hulpijad, tavaliselt kas enesetapjad või ka kahetsusväärsel kombel üle jahtlaeva parda kukkunud purjetajad. Olid merre maetud, kes haakusid oma kaardid lugemata jätnud ja matusteks eraldatud aladel noota vedanud kalurite võrkudesse. Kuna valdavalt olid need laibad mundris konstaablite rida, viitas Grace’ile helistamine, et miski on viltu.
„On sul lisainfot?“ küsis ta kohusetruult, kirjutades endale kõrva taha mitte sõnagagi mainida Kingi kasse. Eelmisel korral oli operatiivkeskuse töötaja kassidest jahunud kümme minutit.
„Meessoost, paistab olevat noor, lausa teismeeas. Pole kaua merepõhjas lebanud. Oli katteks kilesse mässitud, raskused küljes.“
„See ei olnud merematus?“
„Ei kõla niimoodi. Samuti ei ole ta tavapärane hulpija. Rannavalve jutu järgi muretseb kapten nähtavasti, et mängus on ehk isevärki rituaalne tapmine. Kehal olevat veidravõitu sisselõige. Kui tahad, lasen rannavalvel paadi saata ja laiba kaldale tuua.“
Viivu istus Grace tardunult ja ragistas ajusid, mõtted lülitumas juurdlusrežiimile. Tema kirjutuslaud ja arvuti on nüüd sunnitud ootama, vähemalt seni, kuni ta on laiba üle vaadanud.
„Kas keha on laeva tekil või trümmis?“ küsis ta.
„See on takerdunud ekskavaatorisse. Nad ei liigutanud seda, lõikasid ainult kile lõhki, et näha, millega tegemist.“
„Kas Shoreham on nende kodusadam?“
„Jah.“
Käinud paari aasta eest ühe bageri pardal, mis oli lagedale vinnanud tõsiselt lagunenud laiba, mäletas Grace selliseid masinavärke natuke.
„Surnukeha ei tohi liigutada, Ron,“ ütles ta. Laiba külge või pinnasepumba torusuudmesse võis olla kiilunud võtmetähtsusega kohtulikke asitõendeid. „Käsi neil laiba asend võimalikult hästi julgestada ja säilitada, ja kaardil märgitagu ära täpne koht, kust see üles tuli.“
Vaevalt Roniga kõne lõpetanud, jätkas ta sama soojaga helistamist, et kokku ajada esmane hädavajalik meeskond. Üks kõne oli koronerile, keda ta teavitas vahejuhtumist ja kellel palus läkitada riikliku patoloogi. Lõviosa laipu, mis merest välja tõmmati või välja uhuti, korjasid pikemata peale surnukuuri töötajad, kui politseiarst või parameedik oli isiku sündmuspaigal põgusa läbivaatusega surnuks tunnistanud – olgugi see seisund siililegi selge –, ning loomulikuks või kahtlaseks liigitati surm juba edaspidi morgis. Siin aga oli Grace’ile jäänud mulje, et asi on küll ilmtingimata kahtlane.
Kolmkümmend minutit hiljem kurseeris ta sadama poole Hyundai ametiauto roolis, kõrvalistmel inspektor Lizzie Mantle, kellega oli varemgi arvukate juurdluste puhul töötanud. Lizzie oli ülimalt võimekas uurija ja rõõmustas tagatipuks silma. Õlgadeni ulatuvate heledate juuste ja meeldiva näoga, oli inspektor riietatud – nagu näiliselt alati – meestestiilis ülikonda, täna sinisesse ja valgete triipudega, pintsaku all säravvalge pluus. Mõningate naiste seljas oleks see mõjunud üpris maskuliinselt, ent tundus Lizzie seljas korraga nii praktiline kui ka naiselik.
Nad sõitsid ümber sadamaotsa, mööda tupiktänavasse viivast eratee jupist, kus asus Heather Millsi maja.
Nähes Grace’i pead pööramas, justkui loodaks biitli eksabikaasale pilku heita, küsis Lizzie: „Oled sa kunagi Paul McCartneyga kohtunud?“
„Ei.“
„Aga sa oled suur muusikasõber, eks?“
Grace noogutas. „Üsnagi.“
„Kas oleksid tahtnud rokitäheks saada? Noh, nagu kas või üks biitlitest?“
Grace pidas hetke aru. Seda mõtet ei olnud ta eales kaalunud. „Ma ei usu,“ vastas ta. „Ei.“
„Miks mitte?“
„Lihtsalt,“ ütles ta. Kõhkles siis, aeglustas sõitu ja otsis õiget sadamasilla lõiku. „Mul pole ju häält ollagi!“
Lizzie muigas.
„Aga isegi kui ma oskaksin laulda, olen ma alati igatsenud pigem maailma muuta.“ Ta kehitas õlgu. „Mõistad? Muuta seda paremaks paigaks. Sestap astusin politseisse. Kõlab klišeelikult, kuid just selle põhjal valisin ma elukutse.“
„Arvad sa, et politseinik muudab maailma rokimegastaarist rohkem?“
