Kuid liiklus näis olevat mõlemas suunas turvaliselt pidurdatud. Taamal kuuldus sireeni paisuvat undamist.
„See kuradima loll eit sõitis ette! Sõitis joonelt ette!“ hüüdis neile keegi mehehääl. „Vennikesel polnud vähimatki šanssi!“
Häält eirates jooksid nad mootorratturi juurde. Ohvri kõrval trügis Omotoso inimeste vahelt läbi ja põlvitas.
„Ta on minestanud,“ ütles naisterahvas.
Mootorratturi tumedaks toonitud visiir oli alla lastud. Politseinik teadis, et ohvrit tohib liigutada ainult hädapärast. Ta kergitas visiiri nii õrnalt kui oskas ja puudutas mehe nägu, praotas huuli, kompas suukoopas keelt.
„Kas te kuulete mind, söör? Kas te kuulete?“
Tema selja taga küsis Ian Upperton: „Kus on BMW juht?“
Lähenes teine naisterahvas, mobiiltelefon pihku pigistatud, jume kriitvalge. Neljakümnendates aastates, kassikullane, blondiks pleegitatud juustega, seljas karusnahaäärisega teksajakk, jalas teksapüksid ja seemisnahksed saapad.
Hääles kõneles paadunud suitsetaja summutatud kärin. „Mina olen,“ tunnistas naine. „Oh raisk, oh sa vana raisk. Ma ei näinud teda. Ta tuiskas nagu tuulispask. Ma ei näinud teda. Tee oli vaba.“ Naine värises šokiseisundis.
Vilunud konstaabel kummardus näole märksa ligemale, kui oli vajalik kuulmiseks. Ta tahtis naist nuusutada, või täpsemalt, tahtis nuusutada naise hingeõhku. Haistmine oli tal terav, pummeldajate jääknähud tabas ta niiviisi sageli ära. Imeõrnad aurud võisid mängus olla ka praegu, ent kindel ta polnud, kuna lõhna maskeerisid tugevalt piparmündinäts ja sigaretitubaka lehk.
„Ehk läheksite palun minu auto eesistmele? Ma tulen ja vestlen teiega peagi,“ ütles Upperton.
„Eit sõitis joonelt ristmikule!“ korrutas keegi jopet kandev mees üsna uskumatu moega. „Mina olin selle kuti kannul.“
„Paneme kirja teie nime ja aadressi, söör,“ ütles konstaabel.
„Aga muidugi. Eit sõitis otse ristmikule. Muide, kutt kupatas ikka täiega,“ möönis mees. „Mina olin Range Roveri roolis.“ Mees osutas pöidlaga. „Ta lausa lendas mööda.“
Upperton nägi kiirabi saabumist. „Ma tulen kohe tagasi, söör,“ ütles ta ja ruttas parameedikutele vastu.
Edasised toimingud sündmuspaigal sõltusid väga suurel määral just parameedikute esialgsest hinnangust. Kui nood otsustavad, et lugu lõpeb tõenäoliselt surmaga, on kohustus tänav sulgeda, kuni liikluspolitsei uurijad saavad avarii mõõdistatud. Senikaua võttis Upperton raadioühenduse dispetšeriga, et tellida kaks patrulli lisaks.
7
Pühadehooaja peod olid tänavu alanud varakult. Kolmapäeva hommikul kell kolmveerand üheksa läbi istus komissar Roy Grace oma kabinetis ja maadles pohmakaga.Vanasti ei vaevanud pohmakad teda kunagi või juhtus seda haruharva, kuid viimasel ajal näis neid olevat üsna regulaarselt. Äkki on süüdi tema iga – järgmise aasta augustis saab ta nelikümmend.Või äkki …
Mida õieti süüdistada?
Ta teadis, et pigem peaks tema sisimas särama selgus. Tema abikaasa Sandy kadumisest oli saamas kümme aastat ja esimest korda sellest saadik oli tal püsisuhe – naisega, keda ta lausa jumaldas. Hiljuti oli ta edutatud esimese astme juurdluste koordinaatoriks ning tema karjääri suurim komistuskivi, abiprefekt AlisonVosper, kes ei olnud teda iial sallinud, kavatses kolida riigi teise otsa aseprefekti ametipostile.
Nii et mispärast, imestas ta tihti, ärkan ma ühtepuhku näruse enesetundega? Mispärast kipun ma järsku arutult jooma?
Kas on süüdi teadmine, et kolmekümnenda juubeli künnisele jõudnud Cleo taotleb temalt vihjamisi – ja vahel ka otsesõnu – pühendumist? Laias laastus oligi ta juba vähemasti poolalaliselt Cleo ja naise segaverelise päästekoerakutsika Humphrey juurde kolinud. Osalt kuna ta tahtis naisega tõesti koos olla, aga samuti seetõttu, et semu ja töökaaslane Glenn Branson, kelle abielu oli karidel, muutus järjest alalisemaks kostiliseks tema enese kodus. Kuigi sõber oli talle kallis, olid nad ühe katuse all elamiseks liiga erineva natuuriga; hõlpsam oli Glenn omapäi jätta, ehkki Royl oli valus vaadata, milline seapesa tema kodus nüüd valitses – ja iseäranis milliseks seapesaks oli sõber pööranud Roy auhinnaväärilise vinüülplaatide ja CD-muusika kogu.
Kallanud kurku teise hommikuse kohvi, korkis ta lahti mineraalveepudeli. Eile õhtul oli ta käinud jahisadama Hiina restoranis Brightoni ja Hove’i linnamorgi jõuluõhtusöögil, ja selle asemel, et ürituse lõpus mõistlikult koju suunduda, oli ta läinud seltskonnaga edasi kasiinosse Rendezvous, kus jõi mitu brändit – temale kõige hullem pohmelliretsept – ning kaotas ruletilauas kähku viiskümmend naela ja Blackjackis veel sada, enne kui Cleo tiris ta õnneks minema.
Harilikult kirjutuslaua taga hommikul kell seitse, oli ta täna kabinetti maandunud kümne minuti eest ja suutnud kohvikeetmise kõrvalt seni sooritada vaid ainsama ülesande: arvutisse sisse logida. Õhtul aga ootab jälle pidu, Jim Wilkinsoni nimelise vanemkomissari pensionilesaatmine.
Ta põrnitses aknast välja: parkimisplatsi, üle tänava asuvat ASDA supermarketit ja südamelähedase kodulinna laiuvat urbanistlikku maastikku. Hommik oli kaunikesti krõbe ja õhk nii klaar, et taamalt Shorehami sadama kandist paistis elektrijaama kõrge valge korsten, mille taustal sulandus La Manche’i väina sinakashall triip horisondil kauge taevaga. See kabinet oli tema jagu olnud lühikest aega: ta kolis siia hoone vastasservast, kust oli avanenud vaade hallile latakale arestimajale, ja nõnda pakkus magusama vaate uudsusemaik talle alles naudingut. Tõsi küll, täna mitte.
Hoides kohvikruusi mõlema käega, märkas ta heitunult, et see võbiseb ikka. Kuramus, kui purju oli ta eile õhtul jäänud? Nagu ta uduselt mäletas, ei olnud Cleo joonud tilkagi, ning parem oli, sest naine sõidutas ta tagasi enda poole. Kurat ja põrgu, ta ei mäletanud sedagi, kas nad olid armatsenud.
Ta teadis, et ei oleks tohtinud hommikul autoga tööle tulla. Kaine polnud ta arvatavasti praegugi. Maos oleks kui jahvatanud tsemendisegisti ja ta polnud kindel, kas kaks praemuna, mida Cleo oli teda sööma sundinud, olid olnud hea mõte. Tal hakkas külm. Ta kohmitses toolileenilt taas pintsaku, tõmbas selga ja piidles arvutiekraani, sirvides öist sündmustelogi – Brightoni ja Hove’i linnastus registreeritud vahejuhtumite nimistut. Uusi sissekandeid lisandus iga minut, vanematesse puutuvat infot värskendati.
Enim torkasid silma homofoobne rünnak Kemp Townis ja üks tõsisemat sorti kallaletung King’s Roadil. Äsja oli värskendatud teavet Coldean Lane’i liiklusavarii asjus, kus olid kokku põrganud auto ja mootorratas. Algne sissekanne oli tehtud kell 8.32 ning värskenduse järgi esitatud kutsung H900, mis tähendas politseihelikopterit parameedikuga pardal.
Pahasti, mõlgutas ta kerge judinaga. Motikad meeldisid tallegi, noorukina politseikooli astudes ja Sandyga kurameerides oli ta nendega sõitnud, kuid polnud sealtsaadik sadulasse istunud. Tema ekskolleeg Dave Gaylor oli pensionile jäädes ostnud vinge, punaste ratastega musta Harley, ja nüüd kus edutamine andis Grace’i vabasse kasutusse ametiauto, oli tal kiusatus asendada oma hiljutise tagaajamise käigus lõhutud Alfa Romeo hoopistükkis motikaga, siis kui – või õigemini juhul kui – kindlustuskompanii tõprad viimaks raha lagedale köhivad. Paraku oli Cleo sellest plaanist marru läinud, hoolimata tõigast, et ka naine ise kaldus roolis käituma kübeke hulljulgelt.
Cleo, Brightoni ja Hove’i linnamorgi anatoomilise patoloogia vanemtehnik (nagu kutsuti laibatehnikuid politseielu kõikidesse tahkudesse imbunud uues poliitkorrektses
