tupikust.
Ta andis tütrele põsemusi ja silitas hellalt tüdruku klompis juukseid. „Kuidas sa end muidu tunned, ingel? Sügelust arvestamata?“
„Ah, pole hullu.Väsinud olen.“
„Ma kohtusin äsja doktor Hunteriga. Me peame sellest rääkima.“
„Aga mitte kohe. Ma lebotan praegu. Eks?“
Lynn istus liikumatult, hingas sügavalt sisse ja püüdis säilitada enesevalitsust. „Kullake, doktor Hunteri vastuvõtt on väga oluline. Ta tahab sind terveks teha. Nähtavasti on ainuke võimalik tee selleks sulle maksa siirdamine. Ta tahab seda sinuga arutada.“
Caitlin noogutas. „Kas ma saaksin kõrvaklapid tagasi? See lugu on üks mu lemmik.“
„Mida sa kuulad?“
„Rihannat.“
„Kas sa minu juttu kuulsid, kullake? Maksa siirdamisest?“
Caitlin kehitas õlgu ja mühatas. „Mida iganes.“
9
Kaheteistsõlmelise kiirusega rühkival Arco Deel kulus bagerdamisalasse jõudmiseks napilt alla poolteise tunni. Lõviosa sellest ajast katsetas Malcolm Beckett rutiinselt laeva neljakümmend kaht häiresignaali ja hoiatuslampi, nagu ta tegi iga päev. Neist kolme, masinaruumi alarmi, pilsiruumi alarmi ja vööritrasteri rikkealarmi puhul oli ta just lõpetanud hooldustööd ning katsetas nüüd ükshaaval sillakonsooli vastavaid hoiatuslampe.
Vilu virgutava tuule kiuste oli päev hunnitult päikseline, õrnalt loksuv lainetus muutis laevateekonna pardal mõnusaks. Üldjuhul meeldisid sellised päevad merel Malcolmile kõige rohkem. Täna aga lasus tema südames Caitlini pärast must pilv.
Lampidega valmis saanud, kontrollis ta ilmateate uuendust ekraanil, ja nentis rahulolevalt, et ülejäänud päeva ennustus on endiselt soodne. Homseks, nagu ta luges, lubati viie- kuni seitsmepallist edelatuult, mis pöördub viie- kuni kuuepalliseks läänetuuleks, mõõdukalt karme mereolusid ja hoovihma. Pigem ebameeldiv, kuid muretsemiseks polnud põhjust. Ühtesoodu puhuva seitsme palli juures suutis Arco Dee veel bagerdada, ehkki edasi muutusid töötingimused pardal ülemäära ohtlikuks ja ähvardasid kahjustada bagerdamisvarustust, iseäranis merepõhja haukavat ekskavaatoriosa.
Algselt oli laev ehitatud tööks varjulistes suudmelahtedes, tänu lamedale kujule istus see täiskoormaga vees vaid kolmeteistkümne jala sügavuselt. Millest oli kasu, kui töötati Shorehami-suguses liivikutega sadamas, kus sadamasuu jäi mõõna aegu liiga madalaks, et laevu läbi lasta. Arco Dee võis tulla ja minna madalaimast veetasemest kuni tund siia-sinnapoole; ent sellega kaasnev miinus oli kohmakus tormisel merel.
Ruumika kõrgtehnoloogilise silla õdusas soojuses oli õhustik vaikne ja keskendunud. Brightonist kümme miili kagus olid nad juba saabumas bagerdamisalasse. Kollased, rohelised ja sinised jooned moodustasid mustal ekraanil vildaka ristküliku, tähistades sadat ruutmiili merepõhja, mille oli riigilt rentinud Hanson Group, selle konkreetse bagerlaevastiku omanikkontsern. Too maatükk oli piiritletud niisama rangelt nagu farmid kaldal ja täpsest alast kõrvale eksijaid oleksid ähvardanud tõsised trahvid koos bagerdamisõiguse kaotusega.
Ärilistel sihtidel bagerdamine sarnanes mõneti kaevandamisega karjäärides. Liiv ja kruus, mille laev üles imes, sorteeriti kvaliteedi järgi ning müüdi ehitustööstusesse ja maastikukujundajatele. Parima kvaliteediga kruusakivikesed sattusid peenetele sissesõiduteedele, liiva rakendas tsemenditööstus, jääke purustati betooni- ja asfaldisegu sisse või pruugiti täitematerjalina hoonete, maanteede ja tunnelite vundamendis.
Roolis seisis kapten Danny Marshall, neljakümne viie aastane sale, sooniline ja muheda loomuga mees, kes tüüris kahe laevakruvisid valitseva pööra abil, mis lisasid alusele traditsioonilise roolirattaga võrreldes manööverdamisvabadust. Lõual paaripäevane habemetüügas, kandis ta tutiga musta talvemütsi, sinise särgi peal rohmakat sinist kampsunit, jalas teksaseid ja raskeid meremehesaapaid. Analoogselt riides esimene tüürimees pidas vahti arvutiekraani juures, kuhu bagerdamisala oli kaardistatud.
Marshall klõpsas sideraadio rannikukanalile ja kummardus mikrofoni ligi. „Siin Arco Dee, MMWE,“ ütles ta. Kui rannavalve reageeris, teatas ta raadio kaudu nende asukoha. Tegutsedes avamerel keset maailma üht tihedaima liiklusega laevamarsruuti, kus nähtavus võis La Manche’il sageli laskuvates ududes-vinedes kahaneda vähestele jardidele, oli iga asukoha äramärkimine ja korrapärane uuendamine tähtis.
Nagu seitsmel teisel meeskonnaliikmel, kellest enamik oli töötanud koos viimased kümmekond aastat, oli meri Malcolm Beckettil veres. Lapsepõlves küllaltki mässuline Malcolm oli kodust lahkunud kohe, kui õnnestus masinistiõpilasena astuda kuninglikku mereväkke, ning esimesed meresõiduaastad kulutas ta mööda ilma ringi reisides. Ent nagu teisedki sel laeval, kelle tööelu algas ookeanialustel, oli ta oma esimese lapse Caitlini sünni paiku hakanud otsima ametit, mis jätaks merelkäimise kõrvalt natuke rohkem mahti perekonna jaoks.
Bagerdamine oli ideaalne lahendus. Merel ei viibitud kunagi kauem kui kolm nädalat, sadamasse naasti kaks korda päevas. Ajavahemikel, kui laev baseerus Shorehamis või siis Newhavenis, õnnestus tal hooti koguni tunnikeseks kodust läbi põigata.
Kapten kahandas kiirust. Malcolm kontrollis mootori pöördeid ja temperatuurimõõdikuid ning piilus seejärel käekella. Tagasi ranniku mobiililevisse jõutakse umbes viie tunni pärast. Kella viieks õhtu eel. Lynni telefonikõne oli meelerahu kui peoga pühkinud. Ehkki Caitliniga suhtlemine tundus talle alati keeruline, oli ta sügavalt kiindunud tütresse, kelles nägi palju iseennast. Caitliniga väljaskäimise päevadel lõbustasid tüdruku kaebused ema aadressil teda üha. Tüliõunaks näisid olevat täpselt samad asjad, mis temalgi Lynniga. Eriti Lynni kinnismõtteline pabistamine – kuigi ausalt öelda oli Caitlin aastate jooksul pakkunud piisavalt muretsemisainet mõlemale.
Aga sedapuhku oli olukord kõlanud varasemast hullemana ja kõne katkemine ängistas Malcolmit. Kartis ju temagi.
Ta tõmbas kiivri pähe ja signaalvesti selga, lahkus sillalt, turnis järsust metalltrepist alla võrepõrandaga kajutikäiku ja sealt alla peatekile. Terav talvine briis sasis tajutavalt riideid, kui ta kõndis üle teki oma postile, et juhendada pinnasepumba merre langetamist.
Kaks tema kunagist mereväekamraadi, kellega ta vahetevahel napsi võttis, naljatlesid, et bagerid olevat tühipaljad ujuvad tolmuimejad. Mingist vaatevinklist oli neil õigus. Arco Dee oli nagu 2000 tonni kaaluv Hoover. Ja kui tolmukott oli täis, kaalus see 3500 tonni.
Laeva tüürpoordi oligi monteeritud pinnasepump – saja jala pikkune terastoru. Jälgida, kuidas pump silmist kadus ja pilkasesse sügavikku vajus, oli Malcolmi arust iga merereisi vaieldamatu kõrghetk. Just sel hetkel näis laev ehedalt ellu ärkavat. Pumpamise äkilised kolisevad kõmatused, šahti masinavärgi käivitumine, ümbritseva mere otsekui keema minek – ning juba viivu möödudes mürisesid mahutitesse vesi, liiv ja kruus, mis muutsid terve aluse keskpunkti, trümmi raevutseva mudase vee nõiakatlaks.
Mõnikord imeti pumbasuu ekskavaatorisse takerdunult üles ka ootamatusi, näiteks kahurikuul või Teise maailmasõja aegne lennukitükk või ühel närvesööval juhul lõhkemata pomm. Aastate pikku olid bagerid ookeanipõhjast välja kaevanud niisugusel hulgal ajaloolisi artefakte, et nendega tegelemiseks olid kehtestatud ametlikud protseduurireeglid. Ent selle tarvis, mille Arco Dee pidi täna päevavalgele tooma, polnud juhtnööre olemas.
Mahutid täidetud, voolas vesi ära paisuavade kaudu, jättes laeva tsentrisse sisuliselt maha liivast ja kruusakivikestest ranna. Kui kurss võeti tagasi sadamale, armastas Malcolm sellel
