on rohkem rahvast kui Edinburghi Heinaturul!” Ta pühkis varrukaga üle pikliku, üsna tahumatu näo, jättes põsele määrdunud viiru.
Jamie heitis õepojale kõõrdpilgu.
„Mehe kohta, kes on äsja pealt vaadanud, kuidas inimene sureb, näed sa välja kohatult lõbus.”
Ian püüdis kiiruga näole manada väärikalt tõsist ilmet.
„Oh ei, onu Jamie,” kostis ta. „Ma ei vaadanud poomist.” Duncan kergitas kulmu ja Ian punastas kergelt. „Ma … mitte et ma oleksin kartnud vaadata; mul lihtsalt … ma tahtsin midagi muud teha.”
Jamie muigas ja patsutas õepoega õlale.
„Ära vabanda, Ian. Ma poleks parema meelega ise ka vaadanud, aga Gavin oli lihtsalt sõber.”
„Ma tean, onu. Ja ma tunnen kaasa.” Poisi suurtes pruunides silmades – need olid tema välimuse juures ainsad, mida võis hea tahtmise juures ilusaks nimetada – välgatas kaastunne. Nende pilk pöördus minule. „Kas oli kole, tädi?”
„Jah,” vastasin. „Aga see on läbi.” Tõmbasin põuest niiske taskuräti ja tõusin kikivarvule, et ta põsk puhtaks pühkida.
Duncan Innes vangutas kurvalt pead. „Noojah, vaene Gavin. Aga see on siiski kiirem viis surra kui surnuks nälgida, ja ega temal suurt muud oodata ei olnud.”
„Lähme,” katkestas Jamie meie jutu, soovimata raisata aega tulutule hädaldamisele. „Bonnie Mary peaks olema kai tagaotsas.” Nägin, kuidas Ian Jamiele otsa vaatas ja nagu midagi öelda tahtes sisse hingas, kuid Jamie oli juba suuna sadamale võtnud ja kahlas läbi rahvamassi. Ian pööras pilgu minule, kehitas õlgu ja pakkus mulle käsivart.
Me hakkasime Jamie järel sadamat palistavate laohoonete taha minema, andes teed igat liiki meremeestele, laadijatele, orjadele, reisijatele, kundedele ja kaupmeestele. Charleston oli suur sadam, äri õitses ja tipphooajal tuli ning naasis siit Euroopasse sadakond laeva kuus.
Bonnie Mary kuulus Jamie nõole nimega Jared Fraser, kes oli asunud Prantsusmaale, et seal veiniga kaubeldes rikkaks saada, mis tal ka suurepäraselt õnnestus. Kui veab, õnnestub ehk Bonnie Mary kaptenit Jaredi nimel veenda, et ta Iani tagasi Edinburghi viiks, lastes poisil sõiduraha stjuuardina tasa teenida.
Ian ei olnud sellest väljavaatest vaimustuses, kuid Jamie oli kindlalt pähe võtnud oma maailmarändurist õepoeg esimesel võimalusel Šotimaale tagasi saata. Muude põhjuste kõrval oli just see asjaolu meid Georgiast, kus me juhuse tahtel kahe kuu eest esmakordselt Ameerika pinnale astusime, Charlestoni toonud.
Kui kõrtsist möödusime, astus sealt parajasti välja kasimata kõrtsitüdruk kausitäie mingi lurriga. Jamiet märgates jäi ta seisma, kauss puusale surutud, kergitas kulmu ja saatis talle toruhuulse naeratuse. Jamie möödus talle pilku heitmata, järgides vaid oma sihti. Tüdruk lõi pea kuklasse, viskas lurri trepi kõrval magavale seale ja marssis sisse tagasi.
Jamie pidas korraks kinni, et kammida pilguga kõrguvate laevamastide rida, ja ma astusin ta kõrvale. Ta kohendas hajameelselt püksiesist, kergendades kandamit, ja ma võtsin ta käsivarrest.
„Perekonnajuveelid kindlas kohas?” küsisin pominal.
„Ebamugavad, aga kindlas kohas,” kinnitas ta. Ta näppis nägu krimpsutades püksiklapi paela. „Aga vist oleks targem olnud, kui ma nad tagumiku vahele oleks peitnud.”
„Parem sina kui mina, sõbrake,” vastasin muiates. „Mina riskiksin pigem röövimisega.”
Sest perekonnajuveelid need olid. Orkaan oli meid Georgia rannale paisanud – läbimärjad, närudes, puupaljad, kui välja arvata peotäis suuri ja kallihinnalisi vääriskive.
Lootsin, et Bonnie Mary kapten peab Jared Fraserist piisavalt lugu, et võtta Ian stjuuardiks, sest kui mitte, siis läheb meil tema kojusaatmine raskeks.
Teoreetiliselt sisaldasid Jamie paun ja minu tasku väikest varandust. Praktikas võinuks nad olla ka rannakivid, kuniks nad kuulusid meile oma algkujul. Ehkki vääriskivid on lihtne ja kompaktne moodus varanduse transpordiks, on nende tagasi rahaks vahetamine keeruline.
Lõunaosariikides tehti enamik tehinguid bartertehingutena – ja kui mitte, anti kauba eest kas võlapabereid või jõukale pankurile või kaupmehele esitatavaid arveid. Ning jõukas pankur oli Georgias haruldane taim; selline, kes tahtnuks oma kapitali mahutada kalliskividesse, veel haruldasem. Jõukas riisikasvataja, kelle juures me Savannah’s peatusime, kinnitas meile, et tal on vaevalt kahe naelsterlingi jagu sularaha – ja kogu koloonias võis käibel olla kokku vaid kümnekonna naela väärtuses kulda ja hõbedat.
Ka ei avanenud mingit võimalust mõnd kivi maha müüa neil lõputuil soolamadalikel ja männimetsades, mida me läbisime teel põhja. Charleston oli esimene linn meie teel, mis oli nii suur, et siin võis leiduda mõni kaupmees või pankur, kes ehk aitab meil üles sulatada mingi osa meie külmutatud aktivatest.
Ehkki suvises Charlestonis ei peaks miski kauaks külmunuks jääma, mõtlesin ma. Mööda mu kaela voolasid higinired ja särk pihiku all oli kortsus ning ihule kleepunud. Isegi nii sadama lähedal polnud sel kellaajal mingit tuuleõhku ja kuuma tõrva, surnud kala ning higistavate tööliste lehk tahtis ära lämmatada.
Vastuväidetest hoolimata oli Jamie andnud ühe kalliskivi härra ja proua Olivierile, headele hingedele, kes meid enda juurde võtsid, kui me pärast laevahukust pääsemist peaaegu et nende läve ees kaldale jõudsime, et mingilgi moel neid nende külalislahkuse eest tänada. Vastutasuks olid nad meile andnud vankri, kaks hobust, reisiriided, toitu tee peale ja pisut raha.
Sellest oli alles kuus šillingit ja kolm penni mu taskus, ning see moodustas kogu meie rahatagavara.
„Tule siia, onu Jamie,” ütles Ian kõrvale pöörates ja onule innukalt viibates. „Ma tahan sulle midagi näidata.”
„Mida siis?” päris Jamie, trügides läbi higistavate orjade vahelt, kes laadisid ankrus kaubalaevale tolmuseid indigokamakaid. „Ja kust sa selle said – mis see ka poleks? Sul pole ju raha, või mis?”
„Ei, ma võitsin selle täringumängus,” kostis vastuseks vaid Iani hääl, sest ta ise oli viljavankri taha kadunud.
„Täringumängus! Ian, jumala pärast, sa ei tohi mängida, kui sul pole endal pennigi hinge taga!” Mu käsivarrest kinni hoides kündis Jamie läbi rahvahulga, et õepojale järele jõuda.
„Sa ise teed seda pidevalt, onu Jamie,” tähendas poiss ja jäi meid järele oodates seisma. „Sa oled seda teinud igas trahteris ja kõrtsis, kus me ööbisime.”
„Jessas, Ian, need on kaardid, mitte täringud! Ja ma tean, mida ma teen!”
„Mina ka,” vastas Ian rahulolevalt. „Ma ju võitsin, eks?”
Jamie pööritas silmi taeva poole ja kogus kannatust.
„Jumal küll, Ian, mul on hea meel, et sa koju sõidad, enne kui sul pea lõhki lüüakse. Lubad mulle, et sa meremeestega ei mängi? Laeval ei ole sul nende eest kuskile põgeneda.”
Ian ei kuulanud teda; ta oli jõudnud mingi poollagunenud sõrestiku juurde, mille ümber oli seotud jäme köis. Ta peatus ja pöördus näoga meie poole, osutades olendile oma jalgade juures.
„Näete? See on koer,” ütles ta uhkelt.
Astusin
