keeras kõrva hooletult minu suunas, loobus siis ja keeras kõrva tagasi. Ta jäi kuumast lõõtsutades istuma, suured kollased silmad ainiti Ianil, mida inimene, kes pole hunti varem näinud, võinuks pidada andumuseks. Aga mina olin.
„Nad on ohtlikud loomad,” sõnasin ma. „Nad löövad sulle esimesel võimalusel hambad sisse.”
Mind kuulamata kummardus Jamie looma uurima.
„Aga päris hunt see ju ometi ei ole, või mis?” Tema hääles kõlas huvi ja ta sirutas rusika niinimetatud koera nina ette, et too saaks tema sõrmenukke nuusutada. Sulgesin silmad, arvates, et kohe järgneb amputatsioon. Kuna ma karjatusi ei kuulnud, tegin need jälle lahti ja nägin, et Jamie on kükakile lasknud ja piilub looma ninasõõrmeisse.
„Kena loom, Ian,” ütles ta, sügades elajat omamehelikult lõua alt. Kollased silmad tõmbusid kergelt pilukile, mis tähendas kas rahulolu, valvelolekut või – mis minu meelest kõige tõenäolisem – kavatsust Jamiel nina peast hammustada. „Aga hundist suurem; pea ja rind on laiemad ja jalad tükk maad pikemad.”
„Tema ema oli iiri hundikoer,” ütles Ian, kes oli Jamie kõrvale kükitanud ja tohutut hallikaspruuni selga paitades õhinal selgitusi jagama asunud. „Too läks kuumaga jooksu, pages metsa, ja kui tagasi tuli, ootas kutsikaid …”
„Ahaa, või nii.” Jamie võttis gaelikeelseid hellitussõnu öeldes kätte elaja karvase käpa ja silitas seda. Kõverad mustad küüned olid oma kaks tolli pikad. Loom sulges pooleldi silmad ja nõrk tuul pani tema paksud kaelakarvad lainetama.
Vaatasin Duncani poole, kes kergitas vastuseks kulmu, kehitas kergelt õlgu ja ohkas. Duncan ei hoolinud koertest.
„Jamie …” hakkasin ütlema.
„Balach Boidheach,”2 lausus Jamie hundile. „Oled kena poisu, mis?”
„Mida ta sööma hakkab?” küsisin võib-olla valjemini, kui vaja olnuks.
Jamie lõpetas looma silitamise.
„Aa,” ütles ta. Ta silmitses kollasesilmset olendit mõningase kahetsusega. „Tjah.” Tõusis püsti ja vangutas vastumeelselt pead.
„Ian, ma kardan, et sinu kallil tädil on õigus. Kuidas me teda toitma hakkame?”
„Oh, sellega pole muret, Jamie-onu,” kinnitas Ian. „Ta kütib ise.”
„Siin?” Vaatasin sadamaaitu ja krohvitud poehoonete rivi nende taga. „Keda ta kütib, väikseid lapsi või?”
Ian näis veidi solvuvat.
„Muidugi mitte, tädi. Vaid kala.”
Enda ümber kolme skeptilist nägu nähes lasi Ian põlvili, haaras kahe käega looma koonust ja tiris ta lõuad laiali.
„Jah, kala! Ma vannun, onu Jamie! Nuusuta tema hingeõhku!”
Jamie heitis umbuskliku pilgu sätendavate kihvade kahekordsele reale ja sügas lõuga.
„Ee … ma usun sind, Ian, kui sa nii ütled. Aga ikkagi – oh taevas, ole ometi oma sõrmedega ettevaatlikum, poiss!” Ian oli käed lõdvemaks lasknud ja võimsad lõuad plaksatasid kokku, nii et süljepritsmed kivisele kaile laiali pritsisid.
„Minuga on kõik tipp-topp, onu,” ütles Ian lõbusalt ja pühkis käe pükste sisse kuivaks. „Ta ei hammusta mind, ma olen täitsa kindel. Tema nimi on Rollo.”
Jamie vedas sõrmenukkidega mööda ülahuult.
„Mm-hmh. Aga ükskõik mis nime ta kannab või mida sööb, ma ei usu, et Bonnie Mary kaptenile meeldiks tema viibimine meeskonna kajutite läheduses.”
Ian ei öelnud musta ega valget, ent rõõmus ilme tema näol jäi püsima. Tegelikult muutus veel rõõmsamaks. Jamie vaatas talle otsa, nägi poisi säravaid silmi ja tõmbus kangeks.
„Ei,” pomises ta õuduses. „Oo, ei.”
„Jaa,” kostis Ian. Tema kondisele näole valgus lai naeratus. „Onu, ta sõitis juba kolme päeva eest minema. Me jäime hiljaks.”
Jamie ütles midagi gaeli keeles, millest ma aru ei saanud. Duncan paistis rabatud olevat.
„Kurat!” käratas Jamie uuesti inglise keelele üle minnes. „Sa kuradi kurat!” Ta võttis kübara peast ja pühkis raske käega üle näo. Tal oli palav, ta juuksed olid sassis ja ta oli nördinud. Ta avas suu, mõtles siis ümber, pani suu kinni tagasi ja tõmbas sõrmedega rabedalt läbi juuste, tõmmates lahti paela, mis neid kuklal koos hoidis.
Ian paistis kohmetunud olevat.
„Anna andeks, onu. Ma püüan nii olla, et ma tüli ei tee, ausõna. Ja ma võin tööd teha; ma teenin oma ülalpidamise tasa.”
Jamie vaatas õepojale otsa ja ta ilme mahenes. Siis ohkas ta sügavalt ja patsutas Ianile õlale.
„Ian, asi pole selles, et ma sind enda juurde ei tahaks. Sa tead väga hästi, et mulle meeldib väga, kui sa minuga oled. Aga mida pärglit su ema selle peale ütleb?”
Iani nägu lõi uuesti särama.
„Seda ma ei tea, onu,” vastas ta, „aga ütleb mis ta ütleb – seda ütleb ta alles Šotimaal, eks ole? Ja meie oleme siin.” Ta pani käed Rollole kaela ja kaisutas teda. Loom näis tema teost kohkuvat, aga hetke pärast ajas oma pika roosa keele suust välja ja limpsis õrnalt Iani kõrva. Proovib, mis maitse on, mõtlesin küüniliselt.
„Kusjuures,” lisas poiss, „ta teab väga hästi, et minuga on korras. Sa kirjutasid talle Georgiast, et ma olen sinu juures.”
Jamie manas näole virila naeratuse.
„Ma ei saa öelda, et see konkreetne teadmine talle ülearu rahustavalt mõjuks, Ian. Ta tunneb mind vist juba ammu, mis?”
Ta ohkas, lõi mütsi pähe tagasi ja vaatas minu otsa.
„Mul on hädasti ühte klõmakat vaja, inglismann,” ütles ta. „Lähme kuskile kõrtsi.”
Pajupuu kõrts oli hämar ja võinuks olla ka jahe, kui seal oleks vähem inimesi olnud. Kuid praegu olid pingid ja lauad täis hukkamise pealtvaatajaid ja madruseid ning õhkkond mõjus nagu higivann. Letiruumi sisenedes hingasin sisse ja siis kohe jälle välja. Tunne oli, nagu oleksin hinganud läbi õlles leotatud musta pesupuntra.
Rollo tõestas oma väärtust kohe, lüües kõrtsilised kahte lehte nagu Punase mere, kui ta lonkis läbi kõrtsitoa, hambad irevil ja nende taga katkematu, kuid kuuldamatu urin. Oli ilmne, et kõrts pole talle tundmatu koht. Olles kõigiti meeldivalt tühjendanud nurgalaua, tõmbas ta ennast selle alla kerra ja jäi justnagu magama.
Päikesevarjus, suur tinakann tumeda õllega vaikselt nina all kobrutamas, sai Jamie kiirelt tagasi oma tavalise enesevalitsuse.
„Meil on kaks võimalust,” ütles ta meelekohtadelt higimärgi juukseid tagasi lükates. „Me võime jääda Charlestoni, kuni ehk leiame ostja mõnele oma kivile ja võib-olla ka laeva, mis Iani Šotimaale viiks. Või siis reisime edasi põhja poole, Cape Feari suunas, ja loodame leida talle laeva Wilmingtonis või New Bernis.”
„Mina
Kena poisu (gaeli k).
