teravalt otsa, kuid viskas siis püssi õlale ja tõttas seltsimeestele järele.
Fergus trügis läbi rahvamassi ja maandus Iani kõrval pingil. Paistis, et ta on ärritunud.
„Kuradi vereimeja, kuradi salaud,”3 ütles ta ilma sissejuhatuseta.
Jamie kergitas kulmu.
„Preester,” täpsustas Fergus. Ta võttis kruusi, mille Ian talle ette lükkas, ja kummutas selle kiitsaka kõri lõnksudes tühjaks. Pani kruusi lauale, hingas pahinal välja ja jäi silmi pilgutades istuma, paistes nüüd juba märksa rõõmsam välja. Siis ta ohkas ja pühkis suu kuivaks.
„Ta nõuab kümme šillingit, et mees kirikaeda matta. Anglikaani kirikaeda muidugi, katoliku kirikuid siin ei ole. Närune liiakasuvõtja selline! Teab hästi, et meil pole valikut. Surnukeha peab selle ilmaga vaevalt õhtuni vastu.” Ta torkas sõrme higist märja puuvillase kaelasideme vahele, tõmbas selle ära ja põrutas paar korda rusikaga lauale, et kutsuda kohale kõrtsitüdruk, kes klientiderohkuse käes hullunult ringi jooksis.
„Ütlesin sellele haisvale seale, et sa veel mõtled, kas maksta või mitte. Lõpuks võime me ta ka lihtsalt metsa matta. Ehkki selleks tuleks labidas osta,” lisas ta kulmu kibrutades. „Need ahned linlased teavad, et me oleme võõrad; nad nöörivad meilt viimase kui veeringu, kui aga saavad.”
See viimane veering oli tõele neetult lähedal. Mul oli veel piisavalt, et maksta kinni meie söömaaeg kõrtsis ja osta teele toitu kaasa; võibolla ka selleks, et paar ööd võõrastemajas veeta. Kuid see oli kõik. Nägin, kuidas Jamie pilk mööda kõrtsituba ringi vilas, kaaludes võimalusi teenida veidi raha täringu- või kaardimänguga.
Kõige paremini oleksid mängupartnereiks sobinud sõdurid ja meremehed, kuid neid oli siin vähe – vägagi tõenäoliselt tegeles enamik garnisonist endiselt põgeniku otsimisega. Ühes nurgas oli mingi napsutav seltskond õige lustakaks muutunud; kaks tükki laulsid või vähemalt üritasid seda ja nende ponnistused tegid ülejäänutele hirmsasti nalja. Jamie vaatas neid, noogutas peaaegu märkamatult ja pöördus uuesti Ferguse poole.
„Mis sa seniks Gaviniga tegid?” küsis ta. Fergus kehitas üht õlga.
„Panin vankrile. Vahetasin ta seljariided surilina eest kaltsukauplejale ja too oli nõus, et kauba juurde käib ka surnu pesemine.” Ta naeratas Jamiele põgusalt. „Ärge muretsege, milord, kõik on asuuris. Vähemalt siiani,” lisas ta ja tõstis uue kannutäie huulile.
„Vaene Gavin,” ütles Duncan Innes ja tõstis langenud relvavenna mälestuseks kruusi.
„Slàinte,”4 vastas Jamie ja kergitas vastuseks ka enda kruusi. Asetas selle siis lauale ja ohkas.
„Talle ei meeldiks, et teda metsa maetakse,” ütles ta.
„Miks mitte?” küsisin uudishimulikult. „Ma ei usu, et temal sellest enam sooja ega külma on.”
„Oi ei, proua Claire, seda me küll teha ei või,” ütles Duncan kaastundlikult pead raputades. Duncan oli tavaliselt väga vaoshoitud ja tema varjamatu tundelisus üllatas mind.
„Ta kartis pimedust,” ütles Jamie vaikselt. Jäin talle otsa vahtima ja ta muigas poole suuga. „Ma olen Gavin Hayesi kõrval elanud peaaegu sama kaua aega kui sinu kõrval, inglismann – ja palju kitsamates oludes. Ma tundsin teda põhjalikult.”
„No neh, ta kartis üksinda pimedasse jääda,” pistis Duncan vahele. „Ta kartis pööraselt tannagach’e – vaime, noh.”
Tema piklikul endassetõmbunud näol hõljus kurbus ja ma teadsin, et nüüd näeb ta vaimusilmas vangikongi, kus ta koos Jamie, Gavin Hayesi ja veel neljakümne mehega veetis kolm pikka aastat. „Mäletad, Mac Dubh, kuda ta meile üks öösi rääkis tollest tannasq’ist?”
„Mäletan, Duncan, aga parema meelega ei mäletaks.” Jamie võdistas ennast kuumast hoolimata. „Ma olin pärast seda tema juttu pool ööd üleval.”
„Mis jutt see oli, onu?” küsis Ian oma õllekannu kohale kummardudes, silmad pärani. Ta põsed punetasid ja leemendasid ning krae oli higist käkras.
Jamie sügas lõuga ja mõtles järele.
„Aa. Noh, see oli ükskord külmal hilissügisel mägedes, siis kui talv hakkab kohale jõudma ja õhust on tunda, et varsti on öökülmad kohal,” alustas ta. Ta sättis ennast paremini istuma ja lasi selja vastu tuge, õllekruus käes. Muigas hapult ja katsus kõri. „Mitte nagu praegu, eks ole? Ühesõnaga, Gavini poeg tõi tol õhtul karja koju, aga üks lehm oli puudu – poiss oli trampinud mööda mägesid ja nõlvu ringi, aga looma ei kuskil. No Gavin käskis siis poisil teisi lüpsma hakata ja läks ise kadund lehma otsima.”
Ta veeretas tinakruusi aeglaselt pihkude vahel ja põrnitses tumedat õlut, nagu näinuks sellel peegeldumas ööpimedaid Šotimaa mägesid ja orgudesse voolavat sügisest udu.
„Ta läks natuke aega, kuni maja enam ei paistnud. Ta vaatas üle õla, aga valgustatud akent enam ei näinud, ja kuulda polnud kah muud kui ainult tuule ulumist. Ilm oli külm, aga ta läks edasi, läbi pori ja kanarbiku, ning kuulis, kuidas jää jalgade all krõgiseb.
Siis nägi ta läbi udu väikest salu, mõtles, et ehk on lehm puude alla varju läinud, ja hakkas selle poole minema. Rääkis, et need olid kased, täiesti raagus, aga oksad nii tihedalt läbisegi, et pidi kummargile tõmbama, et okste alt läbi pugeda.
Salu sees sai ta aru, et see polegi lihtsalt salu, vaid puudering. Tema ümber olid suured kõrged puud, korrapäraste vahedega, ja nendes vahedes väiksemad, nagu selleks, et tekiks tihe puudemüür. Ja ringi keskel oli kividest hauakääbas.”
Kuigi kõrtsis oli palav, tekkis mul tunne, nagu nõrguks mööda mu selgroogu alla jäine külmus. Olin neid muistseid kivikangruid Šoti mägedes küllalt näinud ja mulle olid nad isegi päevaajal õudsed.
Jamie mekkis õlut ja pühkis meelekohalt higinire.
„Gavinil hakkas õige kõhe. Sest ta teadis seda kohta – kõik teadsid, ja hoidsid eemale. See oli kummaline koht. Ja hämaras ja külmaga paistis ta veel hullem kui päise päeva ajal. Vana kääbas, selline kiviplaatidest, väiksemad kivid ümber, ja tema ees haigutas hauakambri sissepääs.
Gavin teadis, et sellisesse kohta ei tohiks üldse tulla, ja temal ei olnud mingit kõvemat kaitsjatki kaasas. Ainsana oli tal puust rist kaelas. Eks ta siis lõi sellega risti ette ja hakkas tagasi tulema.”
Jamie pidas vahet ja võttis lonksu õlut.
„Aga kui ta kääpa juurest eemaldus,” ütles ta vaikselt, „kuulis ta selja taga samme.”
Nägin, kuidas Iani kõrisõlm lõnksatas. Ta sirutas käe masinlikult oma õllekruusi järele, pilk ainiti onu peal.
„Ta ei vaadanud tagasi,” jätkas Jamie, „vaid kõndis edasi. Sammud tulid järele, samas rütmis, samm sammu järel, kogu aeg. Siis ta jõudis rabasse, kust nõrgub vett, ja see oli jääs, sest ilm oli nii külm. Ta kuulis, kuidas jää jalge all ragiseb ja kuidas see muudki raks ja raks teeb selja taga ka.
Ta läks muudkui edasi läbi külma ja pimeda öö ning otsis pilguga koduakent, kuhu naine oli küünla pannud. Aga akent ei paistnud ega paistnud ja ta hakkas kartma, et on kanarbiku ja pimedate mägede vahele
Värdjas (pr k).
Terviseks (gaeli k).
