Seaumais Emmanuel Hayesist ja Louisa MacLellanist Kilmartini külas Dodanili kihelkonnas issanda aastal tuhat seitsesada ja üks!
„Èisd ris!” Seekord ühinesid Fergus ja Ian kooriga ning ma tõlkisin nende öeldu umbes kui: „Kuulake teda!”
Rollo ei paistnud hoolivat ei salmist ega refräänist; ta oli kõrvad lidusse ja silmad pilukile tõmmanud. Ian sügas tal rahustavalt pead ja loom lasi ennast hundikeelseid needusi pomisedes tagasi kõhuli.
Kuulajaskond taipas peagi, et lööminguohtu ei ole, ja olles nurgalaua joodikute märksa viletsamatest vokaalsetest ponnistustest ilmselgelt tüdinud, asutas ennast etendust nautima. Selleks ajaks kui Duncan oli nimepidi üles lugenud kõik lambad, kes Gavin Hayesil olid, enne kui ta oma osmikust lahkus ja oma isandale Cullodeni väljale järgnes, olid juba paljude laudkondade liikmed kooriga ühinenud, karjudes innukalt „Èisd ris!” ja põrutades kruusidega lauale, ilma et neil oleks õrnematki aimu olnud, mida laulusõnad tähendavad, ja see oli väga hea.
Maani täis Duncan põrnitses kõrvallauas istuvaid sõdureid kurjakuulutaval pilgul ja higi voolas tal mööda nägu alla.
„A Shasunnaich na galladh, ’s olc a thig e dhuibh fanaid air bas gasgaich. Gun toireadh an diabhul fhein leis anns a bhàs sibh, direach do Fhirinn!!” Te õelad inglise koerad, raipesööjad! Needus tabab teid, et naerate ja rõõmustate õilsa mehe surma üle! Et kurat surmatunnil teie hinge võtaks ja otseteed põrgusse viiks!
Ian kahvatas nende sõnade peale ja Jamie heitis Duncanile terava pilgu, kuid mõlemad hüüdsid ikkagi koos kogu rahvaga „Èisd ris!”
Fergusele tuli hea mõte, ta tõusis püsti ja lasi oma kübara rahva sekka, kes õlle ja vaimustuse tiivustusel lahkelt peenraha kübarasse poetas, tasuks võimaluse eest lüüa kaasa iseenda alandamises.
Minu pea kannatas alkoholi sama hästi kui mõne mehe oma, kuid mul oli tunduvalt väiksem põis. Tõusin püsti, pea samavõrd kisast ja lehkadest kui alkoholist ringi käimas, ronisin laua tagant välja ja trügisin läbi rahvasumma välja varaõhtuse värske õhu kätte.
Ehkki päike oli ammu loojunud, valitses õues endiselt niiske leitsak. Kuid õhku oli tunduvalt rohkem ja selle hingajaid tunduvalt vähem.
Olles sisemisest pakitsusest vabanenud, istusin oma tinakannuga trahteri raiepakule ja hingasin sügavalt sisse. Öö oli pilvitu, sadama kohal säras hele poolkuu. Meie vanker oli sealsamas, sellest polnud kõrtsi aknast langeva valguse käes näha muud kui piirjooned. Usutavasti lamas Gavin Hayesi korralikult surilinasse mähitud keha vankril. Olin kindel, et talle tema caithris meeldis.
Kõrtsis oli Duncan oma etteaste lõpetanud. Üle jutukõmina oli kuulda, kuidas klaar tenor, joomisest veidi kõikuv, kuid sellegipoolest meeldiv, laulab tuttavat viit.
Anakreonile taevas, kus ta oma aupaistuses istus,
paar harmooniapoega palvekirja saatsid,
et ta nende innustajaks ja patrooniks hakkaks.
Siis vanalt lustakalt kreeklaselt vastust nad kuulsid:
„Laulu lööge, viiulit ja flööti mängige,
et vaikus ometi lõpeks!
Te kandke mu nime ja innustust saage!”
Laulja hääl murdus „laulu lööge, viiulit ja flööti mängige” juures tuntavalt, kuid ta laulis mõne kuulaja naerust hoolimata vapralt edasi. Kui ta viimase salmini jõudis, naeratasin kurblikult omaette.
„Ja muuseas ma õpetan teid,
kuis segada kokku Veenuse õis ja Bakchose vein!”
Kergitasin ratastega sarga suunas kannu, ümisedes viimaste ridade meloodiat vaikselt kaasa.
Oh öelge, kas tähelipp lehvima saab,
siin julgete kodus, siin vabade maal?
Kummutasin kannu tühjaks ja jäin istudes ootama, millal mehed välja tulevad.
2
PEATÜKK, KUS KOHTAME VAIMU
„Kümme, üksteist, kaksteist … ja kaks, ja kuus … üks nael, kaheksa šillingit, kuus penni ja kaks veeringut!” Fergus poetas viimase mündi pidulikult riidest kukrusse, tõmbas paelad kõvasti kinni ja ulatas Jamiele. „Ja kolm nööpi,” lisas ta, „aga ma võtsin need endale,” ja patsutas vammusekülge.
„Oled sa peremehega meie arve ära õiendanud?” küsis Jamie väikest kukrut peos kaaludes.
„Jah,” võisin talle kosta. „Mul jäi alles neli šillingit ja kuuepennine, pluss see, mis Fergus korjas.”
Fergus naeratas tagasihoidlikult, tema korrapärased valged hambad välgatasid kõrtsiakna nõrgas valgusvihus.
„Siis on meil matuseks vajalik raha olemas,” ütles ta. „Kas viime monsieur Hayesi kohe preestri juurde või ootame hommikuni?”
Jamie vaatas kulmu kibrutades vankri poole, mis seisis üksildaselt kõrtsihoovi nurgas.
„Ma kahtlen, kas preester on praegu enam üleval,” ütles ta, heites pilgu tõusvale kuule. „Aga …”
„Ma ei tahaks teda küll kaasa võtta,” sõnasin ma. „Mitte et ma ei hooliks,” lisasin vabandavalt vankri poole vaadates. „Aga kui me kavatseme metsas ööbida, siis … ee … see lõhn …” Lõhn ei olnud just hingemattev, aga olles kõrtsi suitsulehast välja pääsenud, tundsime vankri läheduses teatavat erilist hõngu. Mees ei olnud kergelt surnud, ja päev oli olnud palav.
„Claire’i-tädil on õigus,” ütles Ian sõrmenukkidega märkamatult ninaalust hõõrudes. „Meil pole vaja metsloomi ligi meelitada.”
„Me ei saa Gavinit ometi siia jätta!” protesteeris Duncan ärritunult. „Misasja, kas paneme ta surnulinas siia kõrtsitrepile nagu mõne leidlapse mähkmetes?” Ta vaarus ohtlikult – sissevõetud alkoholiannus ohustas tema niigi habrast tasakaalumeelt.
Nägin, kuidas Jamie suunurk lõbusalt võbeles ja kuuvalgus hõbetas ta nugaterava ninaselja valgeks.
„Ei,” ütles ta. „Me ei jäta Gavinit siia.” Ta pildus rahapunga vaikse kõlina saatel käest kätte, jõudis otsusele ning pistis selle taskusse.
„Me matame ta ise,” ütles ta. „Fergus, kas sa astuksid ehk sisse sellesse talli seal ja vaataksid, kas sa saad hästi odavalt ühe labida osta?”
Meie lühike teekond kiriku juurde läbi Charlestoni tänavate ei olnud just nii uhke kui tavaline matuserong, ehkki Duncan jäi kindlalt selle juurde, et kordab teel oma itku kõige huvitavamaid osi, nagu komme ette nägi.
Jamie sõitis aeglaselt, ergutades hobuseid aeg-ajalt mõne hüüdega; Duncan tuigerdas nende kõrval ja jorutas kähedalt matuselaulu, hoides ühel hobusel päitseist kinni, Ian tegi sama teisega, et loomad perutama ei hakkaks. Mina tulin Fergusega vankri järel väärikas leinas, Fergusel värskelt ostetud labidas poolviltu rinnal nagu musket, huulil aga sünge ennustuspomin, kuidas me Charlestoni rahu rikkumise eest kõik selle öö veel soolaputkas veedame.
Kirik asus vaiksel tänaval, majadest eemal. Mis oli märkamatuks jäämise mõttes hea, aga tähendas ühtlasi, et kirikaias oli kottpime, sinna ei ulatunud ainsagi tõrviku ega küünla kuma.
Värava
