pärani. Jamie vaatas poisi, seejärel Duncani poole ja noogutas viimasele, et see jutujärje üle võtaks.
„Ta ütles, et see oli nagu inimene, aga ilma kehata,” jätkas Duncan poolihääli. „Üleni valge, nagu oleks udust tehtud. Aga seal, kus oleks pidand silmad olema, suured augud, tühjad ja mustad, nagu selleks, et Gavinilt hing seest välja kiskuda.”
„Aga Gavin hoidis risti näo ees ja palvetas kõva häälega Neitsi Maarja poole,” rääkis jälle Jamie, nõjatudes pingsalt ettepoole, ja õrn tulevalgus maalis ta profiili kuldseks. „Ja see olend ei tulnud lähemale, vaid seisis paigal ja vahtis teda. Siis ta hakkas tagurpidi minema, sest ta ei julgenud ennast enam ringi pöörata. Läks tagurpidi, komistas ja libastus, kartes kogu aeg, et kukub mõnesse ojja või kaljult alla ja murrab kaela, aga seljaga selle külmkinga poole olla tundus veel hirmsam.
Ta ei osanud öelda, kui kaua ta nii läks, aga igatahes olid tal jalad väsimusest juba värisema hakanud, kui ta lõpuks läbi udu tulukest nägi, ja see oli ta enda maja, küünal akna peal. Ta karjatas rõõmust ja pööras näoga ukse poole, aga külm olend oli kiirem, lipsas tast mööda ja jäi tema ja ukse vahele seisma.
Naine oli teda oodanud ja nii kui tema karjatust kuulis, tuli ukse peale. Gavin hüüdis, et ta välja ei tuleks, vaid tooks jumalapärast mõne püha asja, millega tannasq minema peletada. Välgukiirusel haaras naine voodi alt poti ja mirdipärja, sellise punase ja musta lõngaga kokku seotud, mis ta oli teinud lehmade õnnistamiseks. Ta läigatas vett vastu ukseposte ja külmking kargas ülesse, kaksiratsa uksesilluse peale. Gavin jooksis alt sisse, kindlustas ukse ära ja oli koidikuni naise kaisus. Nad jätsid küünla terveks ööks põlema ja Gavin Hayes ei läinud enam kunagi pärast päikeseloojangut kodust välja – kuni ta prints Tearlachi5 eest sõtta läks.”
Isegi Duncan, kes seda lugu teadis, ohkas, kui Jamie lõpetas. Ian lõi risti ette, vaatas siis häbelikult ringi, aga nähtavasti ei olnud keegi seda märganud.
„Nii et nüüd on Gavin pimedusse läinud,” lausus Jamie tasa. „Aga meie ei jäta teda pühitsemata mulda.”
„Kas nad lehma leidsid üles?” küsis Fergus oma tavalise asjalikkusega. Jamie liigutas kulmu, et Duncan vastaks.
„No neh, üles ikka. Järgmine hommik oli vaene loom käes, sõrad pori ja kive täis, silmad pahupidi ja suu vahus, küljed köhast lõhkemas.” Ta vaatas järgemööda minu, Iani ja uuesti Ferguse otsa. „Gavin ütles,” sõnas ta rõhuga, „et loom nägi välja, nagu oleks ta põrgus ära käinud.”
„Taevane arm!” Ian võttis suure lonksu õlut ja ma tegin sedasama. Nurgas üritas purjutajate seltskond teha üht ringi Kapten Kõue, aga purskas ikka ja jälle abitult naerma.
Ian pani kruusi lauale.
„Mis neist sai?” küsis ta mureliku näoga. „Gavini naisest ja pojast?”
Jamie pilk ristus minu omaga ja käsi puudutas mu reit. Ilma et mulle oleks öeldud, teadsin ma, mis juhtus Hayesi perekonnaga. Ja ilma Jamie julguse ja jonnakuseta oleks seesama juhtunud tõenäoliselt ka minu ja meie tütre Briannaga.
„Gavin ei saanudki teada,” kostis Jamie vaikselt. „Ta ei kuulnud oma naisest enam kunagi – too võis olla nälga surnud, võib-olla külma kätte surema aetud. Poiss võitles koos temaga Cullodeni all. Alati, kui mõni Cullodeni veteran meie kongi saabus, küsis Gavin: „Äkitselt oled näinud üht vahvat poissi, Archie Hayes, umbes nii pikka?”” Ta näitas masinlikult Hayesi žesti matkides enam-vähem viie jala kõrgusele põrandast. „„Umbes neljateistkümnene,” uuris siis Gavin edasi, „rohelise pleedi ja väikese kullatud prossiga.” Aga meile ei sattunud ühtki, kes oleks poissi näinud – ei langemas ega elusana põgenemas.”
Jamie rüüpas õlut, pilk kahel Briti ohvitseril, kes olid sisse astunud ja nurgalauas istet võtnud. Väljas oli pimedaks läinud ja mehed olid silmanähtavalt teenistusest vabad. Nende nahkkraed olid palavuse tõttu lahti ja nad kandsid vaid külmrelvi, mis välkusid kuue vahelt; hämaruses paistsid need peaaegu mustadena, välja arvatud siis, kui tulevalgus neilt punaselt vastu läigatas.
„Vahel ta lootis, et poiss sattus vangi ja saadeti Ameerikasse,” ütles ta. „Nagu Gavini vend.”
„Aga see peaks kuskil kirjas olema?” arvasin ma. „Olid neil … on neil selle kohta nimekirjad?”
„Olid küll,” ütles Jamie endiselt sõdureid silmitsedes. Ta suunurka ilmus vaevumärgatav kibe naeratus. „Üks selline nimekiri päästis pärast Cullodenit mu elu, kui nad enne mahalaskmist mu nime küsisid, et see siis kirja panna. Aga Gavini sugusel mehel poleks mingil juhul avanenud võimalust inglaste nimekirju näha. Ja kui olekski avanenud, siis ma arvan et ta poleks neid vaadanud.” Ta vaatas minu poole. „Kas sina tahaksid kindlalt teada, kui see oleks sinu laps?”
Raputasin pead, Jamie muigas ja pigistas mu kätt. Meie laps oli vähemalt kindlas kohas. Ta tõstis kruusi, kummutas tühjaks ja viipas kõrtsitüdrukule.
Tüdruk tõi söögid, tehes laua ümber suure ringi, et hoida eemale Rollost. Loom lebas liikumatult laua all, pea välja ulatumas ja raske saba mu jalgadel, kuid kõikemärkavad silmad pärani. Nende pilk jälgis kõrtsitüdrukut teraselt ja too tõmbus hirmunult tagasi, jälgides omakorda koera, kuni tüdruk oli hammustamisulatusest väljas.
Toimunut märgates vaatas Jamie kõhklevalt koera poole.
„Kas ta on näljane? Pean talle äkki kala tellima?”
„Ei-ei, onu Jamie,” kinnitas Ian. „Rollo püüab oma kala ise.”
Jamie kulmud kerkisid, kuid seejärel ta vaid noogutas ja võttis Rollole ettevaatlikku pilku heites kandikult liua röstitud austritega.
„Ah, kui kahju ikka,” ütles Duncan Innes, kes oli nüüdseks juba üsna purjus. Ta kössitas seina najal, käsivarreta õlg kõrgemal kui teine, mis andis talle kummalise, küüraka välimuse. „Et selline kallis hing nagu Gavin pidi nõnnamoodi lõpetama!” Ta võttis kruusi ja tõstis selle mõningaste raskuste järel huulile. Jõi mehise janu ja pani summutatud mütsuga lauale tagasi.
„Aga vaat, tema peab saama oma caithris!”6 Ta vaatas riiakalt kordamööda Jamie, Ferguse ja Iani otsa. „Miks ta ei peaks?”
Jamie ei olnud purjus, aga mitte ka päris kaine. Ta vaatas Duncanile laialt naeratades otsa ja tõstis tervituseks õllekruusi.
„Tõesti, miks ta ei peaks?” vastas ta. „Ainult et seda pead sa ise laulma, Duncan. Keegi peale meie Gavinit ei tundnud ja mina pole laulumees. Aga ma jorisen sinuga kaasa.”
Duncan noogutas tähtsalt, uurides meid oma verd täis valgunud silmadega. Korraga lõi ta pea ette hoiatamata kuklasse ja lasi kuuldavale kohutava möirge. Võpatasin nii kõvasti, et läigatasin pool kruusitäit õlut endale sülle. Ian ja Fergus, kes olid šoti matuselaule ilmselt ennegi kuulnud, ei teinud teist nägugi.
Kogu kõrtsitoas lükati pinke kiirelt tagasi, mehed kargasid püsti, käed haarasid püstolite järele. Letitüdruk pistis pea serveerimisluugist välja, silmad suured. Rollo elustus paukuva haugatuse saatel ja vahtis metsikul pilgul ringi, kihvad irevil.
„Tha sinn cruinn a chaoidh ar caraid, Gabhainn Hayes,” kõmistas Duncan käriseva baritoniga. Oskasin napilt nii palju gaeli keelt, et tõlkida see järgmiselt: „Me oleme kogunenud, et nutta ja kaevata taevale oma sõbra Gavin Hayesi kaotuse üle!”
„Èisd
St Charles Stuarti.
Surnuvalve; matustel lauldav itk, milles kirjeldatakse lahkunu elukäiku (gaeli k).
