Paducah’, Belmonti ja Pittsburg-Landingi all, võttis osa Corinthi piiramisest, lahinguist Port-Gibsoni all, Black-Riveri ääres, Chattanooga ja Wildernessi juures Potornacil, võitles kõikjal ja alati vapralt. Cyrus Smith oli vääriline sõdur oma kindralile, kes tavatses öelda: “Ma ei loe oma langenuid kunagi kokku!”
Sadu kordi oleks Cyrus Smith võinud olla nende hulgas, keda julm Grant kokku ei lugenud, kuid lahinguis, kus ta end sugugi ei hoidnud, oli saatus ta vastu alati armuline – kuni hetkeni, kui ta Richmondi lahingus haavata sai ning vangi langes.
Cyrus Smithiga samal päeval ja tunnil sattus lõunaosariiklaste kätte veel teine tähtis isik. See ei olnud keegi muu kui lugupeetud Gideon Spilett, New York Heraldi reporter, kelle ülesandeks oli olnud jälgida sõjasündmusi põhjaosariikide armees.
Gideon Spilett oli üks neist imetlusväärseist inglise ja ameerika ajakirjanikest, kes ei kohku tagasi millegi ees, kui on vaja saada täpset informatsiooni ja see võimalikult kiiresti oma ajalehele edasi toimetada.
Gideon Spilett oli andekas, energiline, hakkaja ja leidlik mees. Sõdur ja artist ühes isikus, oli ta rännanud ringi terves maailmas, oskas alati anda head nõu ja otsustavalt tegutseda. Kui oli tarvis hankida täpseid andmeid endale ja oma ajalehele, ei kohutanud Spiletti raskused, väsimus ega hädaoht. Tüüpiline uudistekütt, keda võlus kõik senitundmatu, iga uskumatu ja trükis avaldamata kuuldus, oli ta üks neist kartmatuist vaatlejaist, kes kirjutavad kuulirahe all ja kellele hädaoht on alati teretulnud.
Ka tema oli osa võtnud kõigist lahinguist, võideldes esimestes ridades, revolver ühes käes, märkmik teises, ning kuulirahe ei suutnud panna ta pliiatsit värisema. Ta ei koormanud lakkamatult telegraafi nagu need, kes saadavad teateid ka siis, kui neil pole midagi öelda, kuid iga tema lühike, täpne ja arusaadav telegramm tõi selguse mõnesse olulisse küsimusse. Ka ei puudunud Spilettil huumorimeel. See oli tema, kes peale Black-Riveri lahingut kaks tundi järjest dikteeris telegrafistile piibli esimesi peatükke, sest ta soovis iga hinna eest säilitada oma kohta telegraafiosakonna luugi ees, et teatada oma ajalehele lahingu lõpptulemus. New York Heraldile läks see maksma kaks tuhat dollarit, kuid see-eest oli New York Heraldil ka esimesena info käes.
Gideon Spilett oli pikka kasvu, aastaid oli tal neljakümne ringis. Ta nägu raamis punaka varjundiga blond põskhabe. Ta pilk oli rahulik, terav ja kõikemärkav. See oli niisuguse inimese silmavaade, kes on harjunud hetkega kõiki üksikasju haarama. Spilett oli tugeva kehaehitusega, ta oli karastunud kõikide maailmajagude kliimas, nii nagu karastub teraskang külmas vees.
Gideon Spilett oli juba kümme aastat New York Heraldi ametlik reporter. Käsitsedes pliiatsit niisama osavalt kui sulge, saatis ta ajalehele mitte ainult reportaaže, vaid ka joonistusi. Vangistamise hetkel oli ta parajasti ametis lahingukirjelduse ja visandi valmistamisega. Viimased märkmikku kantud sõnad olid: “Üks lõunaosariiklane sihib minu pihta ja…” Vaenlane ei tabanud, sest nagu ikka, tuli Gideon Spilett ka sellest loost puhtalt välja, saamata vähimatki kriimustust.
Cyrus Smith ja Gideon Spilett, kes tundsid teineteist ainult kuulu järgi, viidi mõlemad Richmondi. Inseneri haav paranes kiiresti ja tervenemise ajal tutvus Smith Spilettiga. Sümpaatiatunne nende vahel oli vastastikune ja nad õppisid teineteist hindama. Peagi oli nende ühisel elul vaid üks eesmärk – põgeneda ja ühineda taas Granti armeega.
Mõlemad ameeriklased otsustasid kinni haarata igast võimalusest, kuid Richmond oli niivõrd tugeva valve all, et põgenemine tundus mõeldamatuna, vaatamata sellele, et mõlemad vangid võisid linnas vabalt liikuda.
Vahepeal jõudis Cyrus Smithile järele teener, kes oli talle kogu hingest ustav. See kartmatu mees oli inseneri maaomandil sündinud neeger. Tema isa ja ema olid olnud orjad, kuid Cyrus Smith, orjuse kaotamise veendunud pooldaja, oli nad juba ammu vabastanud. Vabaks lastud, ei tahtnud ori oma peremehest lahkuda. Ta armastas teda niivõrd, et oli valmis tema eest elu andma. Ta oli umbes kolmekümneaastane noormees, tugev, nobe, osav, arukas, leebe ning rahuliku loomuga, mõnikord veidi lihtsameelne, alati naeratav, teenistusvalmis ning heasüdamlik. Ta nimi oli Nabuchodonosor, kuid omade seas kutsuti teda lühemalt Nabiks.
Kui Nab sai teada oma peremehe vangilangemisest, lahkus ta kõhklemata Massachusettsist ja jõudis Richmondini. Kavaluse ja osavuse abil, oma elu kümneid kordi kaalule pannes, õnnestus tal ümberpiiratud linna tungida. Võimatu on kirjeldada, kui õnnelik oli Cyrus Smith teenrit jälle nähes ja kui suur oli Nabi rõõm peremehe taasleidmisel.
Nabil oli küll õnnestunud Richmondi sisse pääseda, kuid sealt välja saada oli juba raskem, sest vange valvati väga suure hoolega. Õnnelikuks põgenemiseks oli vaja ebatavalist juhust. Seda juhust ei tulnud ja oli võimatu seda esile kutsuda.
Samal ajal jätkas Grant energiliselt sõjategevust. Võit Petersburgi all tõi kaasa raskeid kaotusi. Tema väed, ühinenud Butleri omadega, ei olnud Richmondi all veel midagi saavutanud ja miski ei ennustanud vangide peatset vabanemist. Reporter, kellele tüütu vangipõli ei pakkunud ülesmärkimiseks enam ühtki huvitavat üksikasja, ei suutnud seda kauem välja kannatada. Ta mõtles ainult üht: lahkuda Richmondist maksku mis maksab. Ta tegi isegi mitu põgenemiskatset, kuid põrkas ületamatutele takistustele.
Piiramine aga jätkus, ja kui vangistatuil oli põgenemisega kiire, et taas ühineda Granti armeega, siis mõningail piiratuil oli samuti kiire, et pääseda linnast välja ja liituda lõunaosariiklastega. Viimaste hulgas oli keegi Jonathan Forster, tulihingeline lõunaosariiklane. Separatistid8 nagu nende vangidki ei saanud lahkuda linnast, mis oli põhjaosariikide armee piiramisrõngas. Juba pikemat aega polnud Richmondi kuberneril enam võimalik kindral Leega9 ühendust pidada. Oli äärmiselt oluline informeerida kindralit linna olukorrast, et kiirendada abivägede saabumist. Jonathan Forster tuli mõttele õhupalliga õhku tõusta, üle piiramisrõnga lennata ja sel kombel separatistide laagrisse pääseda.
Kuberner andis loa katset teha. Valmistati aerostaat ning anti see Jonathan Forsteri käsutusse. Õhusõidul pidid teda saatma viis kaaslast. Nad olid varustatud relvadega – juhuks, kui maandumisel tuleb end kaitsta, ja toiduainetega – juhuks, kui õhusõit pikale venib.
Aerostaadi õhkutõusmine oli määratud 18. märtsile. See pidi toimuma öösel ning keskmise tugevusega loodetuule puhudes kavatsesid õhusõitjad mõne tunniga jõuda Lee peakorterisse.
Kuid oodatud loodetuul polnud seekord põrmugi harilik briis. 18. kuupäeval oli selge, et tuul paisub orkaaniks. Peagi muutus torm niivõrd tugevaks, et Forsteri ärasõit tuli edasi lükata, sest oli võimatu usaldada aerostaati koos inimestega märatsevate loodusjõudude võimusesse.
Gaasiga täidetud õhupall seisis Richmondi suurel väljakul ning oli valmis tuule vaibudes otsekohe teele asuma. Linna elanike suureks meelepahaks jäi aga ilm endiseks.
18. ja 19. märts möödusid, kuid torm möllas ühtesoodu edasi. Tuuleiilid peksid köitega platsile kinnitatud õhupalli vastu maad ning hädavaevalt suudeti teda hoida purunemast.
Möödus öö vastu 20. märtsi, kuid hommikul märatses orkaan veelgi suurema hooga. Oli võimatu õhku tõusta.
Sel päeval astus tänaval Cyrus Smithi juurde viimasele täiesti tundmatu mees. See oli meremees Pencroff, umbes kolmekümne viie kuni neljakümneaastane, võimsa kehaehitusega, tugevasti päevitunud, elavate pilkuvate silmade, kuid ausa näoga. Pencroff oli põhjaameeriklane. Ta oli sõitnud kõigil maailma meredel ning teinud läbi kõik ebatavalised seiklused, millesse üks kahejalgne olend iganes võib sattuda. Iseenesest mõista oli Pencroffil ettevõtlik loomus, ta oli inimene, kes on valmis kõigega riskima ja keda miski ei üllata. Pencroff oli tulnud aasta algul ametiasjus Richmondi koos viieteistkümneaastase Harbert Browniga New Jerseyst, oma kapteni pojaga, kes oli orb ning keda ta armastas nagu oma
Separatistid – lõunaosariiklased, pooldasid lõunaosariikide eraldumist, vastupidiselt põhjaosariiklastele (föderalistidele), kes olid Ameerika Ühendriikide ühtsuse pooldajad.
Kindral Lee – lõunaosariiklaste armee ülemjuhataja.
