“ja me leiame ta!”
“Elusana?”
“Elusana!”
“Kas ta ujuda oskab?” küsis Pencroff.
“Oskab küll,” vastas Nab. “Ja pealegi on seal Top.”
Meremees kuulatas meremühinat ja raputas pead.
Insener kadus ranniku põhjaosas, umbes pool miili eemal kohast, kus ta kaaslased äsja randusid. Kui tal õnnestus jõuda lähimas kohas kaldale, siis ei tulnud teda otsida kaugemalt kui poole miili ulatuses.
Kell oli varsti kuus. Udu oli äsja tõusnud ja öö muutus kottpimedaks. Merehädalised kõndisid põhja poole mööda selle maa idarannikut, kuhu juhus oli nad paisanud ja mille geograafilist asendit nad ei teadnud. Nad sammusid liivasel, kohati kivisel pinnasel, mis näis olevat täiesti taimkatteta. Väga konarlik ja ebatasane maapind oli täis väikesi lohke, mistõttu teekond kujunes üsna vaevaliseks. Iga hetk tõusis neist aukudest raskete tiivalöökidega lendu suuri linde, keda pimeduses polnud võimalik näha ja kes igas suunas laiali põgenesid. Teised – nobedamad – tõusid õhku hulgakaupa ja vuhisesid pilvena üle merehädaliste peade. Meremees arvas neis ära tundvat röövkajakad; nende terav häälitsus kõlas võidu meremühinaga.
Merehädalised peatusid aeg-ajalt, hõikasid kõigest jõust ja kuulatasid, kas ookeani poolt ei kosta vastuhüüdu. Nad lootsid, et kui nad jõuavad inseneri maabumiskoha lähedusse, kostab nendeni vähemalt Topi haukumine, kui Cyrus Smith ei ole võimeline endast ise elumärki andma. Kuid merekohinast ja murdlainete laksumisest ei eraldunud ükski hääl. Väike rühm liikus jälle edasi ja otsis läbi iga vähimagi rannasopi.
Paarikümneminutilise käigu järel sundisid vahutavad lained neid äkki peatuma. Maismaa lõppes. Nad seisid terava neeme tipus, kus raevutses vihane meri.
“See siin on neem,” lausus meremees. “Peame pöörduma tagasi ja hoiduma paremale.”
“Aga kui ta on seal!” hüüdis Nab, osutades ookeanile, mille tohutud lained pimeduses helendasid.
“Hästi, hüüame veel kord!”
Nad hüüdsid kooris ja kõvasti, kuid keegi ei vastanud. Nad ootasid, kuni tuul hetkeks vaikis, ja hüüdsid uuesti – jälle asjatult.
Siis pöördusid nad mööda neeme läänekallast tagasi. Seal oli maapind samuti liivane ja kivine. Pencroff pani siiski tähele, et kallas on järsem kui enne, et maapind tõuseb, ja ta oletas, et neem on pikliku nõlva kaudu ühendatud kõrge rannikuga, mille kontuurid olid pimeduses ähmaselt näha. Selles kaldaosas oli palju vähem linde. Merigi polnud siin nii tormine ega kärarikas ja lainete möll muutus tunduvalt vaiksemaks. Murdlainete kohinat oli vaevalt kuulda. See neemekülg moodustas väikese poolringikujulise lahe, mida neeme terav tipp ulgumere lainetuse eest kaitses.
Samas suunas edasi minna tähendas aga liikuda lõunasse ja minna kaugemale kohast, kus Cyrus Smith võis kaldale jõuda. Poolteise miili pikkuse teekonna jooksul ei teinud rannajoon ühtki käänakut, mis oleks viinud põhja poole. Neem, mille tipul nad olid ära käinud, pidi siiski olema maismaaga ühenduses. Vaatamata sellele, et nende jõud oli otsakorral, sammusid merehädalised vapralt edasi, lootes lähemal ajal jõuda mõne järsu käänakuni, mis pöörduks uuesti põhja.
Milline oli aga nende pettumus, kui nad, olles käinud umbes kaks miili, seisid jälle libedal kaljuse pinnaga kõrgendikul ja nende ees laius uuesti meri.
“Me oleme laiul,” ütles Pencroff, “ja kõndisime just ühest otsast teise.”
Meremehe arvamus oli õige. Merehädalised ei olnud paisatud mandrile ja isegi mitte saarele, vaid laiule, mille pikkus ei ületanud kaht miili ja mis ei olnud nähtavasti ka kuigi lai.
Kas kuulus see viljatu, kividega ülekülvatud, taimestikuta laid, merelindude metsik varjupaik, mõnesse suuremasse saarestikku?
Keegi ei osanud seda öelda. Õhupallikorvist ei olnud reisijad udu tõttu saanud maa suurust kindlaks määrata. Kuid Pencroff, kelle teravad meremehesilmad pimeduses hästi nägid, arvas eraldavat läänes mingeid ähmaseid piirjooni ja talle näis, et see on kõrge rannik.
Valitsevas pimeduses ei saadud otsustada, kas laid oli üksik või kuulus ta mõnda saarestikku. Ka ei olnud siit võimalik lahkuda, sest laidu ümbritses meri. Alles järgmisel hommikul võis hakata uuesti otsima inseneri, kes õnnetuseks polnud andnud endast mingit elumärki.
“Cyruse vaikimine ei ütle veel midagi,” lausus reporter. “Ta võib olla meelemärkuseta, haavatud, võimetu praegu vastama. Ei maksa meelt heita.”
Reporter tegi ettepaneku laiul tuld teha, et sellega insenerile märku anda. Kuid asjatult otsiti puid või kuiva oksaraagu. Siin polnud muud kui liiv ja kivid.
Võib arvata, kuidas kurvastasid neeger ja ta seltsimehed, kes olid vaprasse Cyrus Smithisse väga kiindunud. Oli enam kui selge, et momendil nad teda aidata ei saanud. Tuli oodata hommikut. Insener oli kas suutnud end ise päästa ja juba leidnud rannal varjupaiga või igaveseks kadunud.
Tunnid möödusid aeglaselt ja piinarikkalt. Oli väga külm. Merehädalised kannatasid hirmsasti, kuid nad vaevalt märkasid seda. Neil ei tulnud isegi mõttesse hetkeks puhata. Juhi otsingul oma hädasid hoopis unustades ja lootust kaotamata kõndisid nad edasi-tagasi mööda tühja ja viljatut laidu ning tulid ikka ja jälle tagasi põhjapoolsele kaldale, kus arvasid end õnnetuskohale kõige lähemal olevat. Nad kuulatasid, hüüdsid, püüdsid tabada vähimatki häälitsust. Nende hääled olid kahtlemata kaugele kuulda, sest ilm muutus vaiksemaks ning tormi raugedes hakkas vaibuma ka mere mühin.
Nabi ühele hüüdele oleks nagu järgnenud kaja. Harbert juhtis sellele Pencroffi tähelepanu ning lausus:
“Kaja peaks tähendama, et läänes on kallas võrdlemisi lähedal.”
Madrus noogutas jaatavalt. Tema silmad ei võinud teda petta. Kui ta oli kord juba näinud maad, olgugi ähmaselt, siis tähendas see, et maa oli tõepoolest olemas.
See kauge kaja jäi ainsaks vastuseks Nabi hüüetele. Laiu idaosas valitses endiselt vaikus.
Taevas selgines vähehaaval. Kesköö paiku süttisid mõned tähed ja kui insener oleks viibinud oma kaaslaste juures, siis oleks ta märganud, et need tähed pole enam põhjapoolkera omad. Tõepoolest, Põhjanaela ei olnud taevalaotusel näha ja seniidi tähtkujud polnud need, mida ta oli harjunud vaatlema Põhja-Ameerika taevas, ning lõunapoolsel taevavõlvil säras Lõunarist.
Öö möödus. Kella viie paiku hommikul helenes taevakaar pisut, kuid horisont jäi veel pimedaks, ja kui ilmusid esimesed valguskiired, tõusis merelt nii tihe udu, et polnud näha kahekümne sammu kauguselegi. Aeglaselt ja raskelt voogasid paksud udumassid. See pani merehädalised täbarasse olukorda, sest nüüd ei näinud nad enam midagi eneste ümber. Nab ja reporter suunasid pilgu ookeanile ning meremees ja Harbert otsisid kallast lääne poolt, kuid ühtki maalapikest polnud näha.
“Ükskõik,” ütles Pencroff, “kui ma ka maad ei näe, siis vähemalt ma tunnen, et ta on olemas… Ta on seal… seal… nii tõesti kui meie ei ole enam Richmondis.”
Peagi hakkas tõusma udu. See ennustas head ilma. Hele päike soojendas uduloori ülemisi kihte ning sellest tekkiv soojus tungis laiule.
Umbes poole seitsme ajal, kolmveerand tundi pärast päikesetõusu, muutuski udu palju hõredamaks. Üleval see tihenes, kuid all hajus. Peagi tuli nähtavale kogu laid, nagu oleks see
