säilitamiseks. Puude tagavara viidi ühte tuppa. Meremees pani mõne halu ja pilpaid koldekividele. Ta oli parajasti sellega ametis, kui Harbert temalt küsis, kas tal on ka tikke.
“Aga muidugi,” vastas Pencroff, “ja ma lisaksin: õnneks, sest ilma tikkudeta või taelata oleksime täitsa kimpus.”
“Meil on alati võimalik metsinimeste kombel tuld teha,” lausus Harbert, “hõõrudes vastamisi kaht kuiva puutükki.”
“Hästi, proovi, mu poiss, ja saame näha, kas saavutad ka midagi, kui kas või nõrkemiseni hõõrud.”
“Kuid see on ometi väga lihtne ja Vaikse ookeani saartel laialt kasutusel.”
“Ma ei vaidle vastu,” lausus Pencroff, “kuid arvatavasti teavad metslased, kuidas seda teha, või kasutavad selleks otstarbeks mõnd erilist puud. Rohkem kui üks kord olen ma tahtnud sel viisil tuld hankida, kuid kunagi pole see mul õnnestunud. Pean siiski tunnistama, et eelistan tikke. Kus mu tikud on?”
Pencroff kobas kuuetaskutes, otsides toosi, millest tema kui kirglik suitsetaja kunagi ei lahkunud. Ja ei leidnud. Ta pööras püksitaskud pahupidi, kuid ta suurimaks hämmastuseks toosi ei olnud.
“Küll on täbar lugu, otse hullem kui hull!” ütles ta Harbertile otsa vaadates. “Toos on vist taskust välja kukkunud ja kadunud. Kuid kas sul, Harbert, pole midagi, millega saaks tuld teha, kas tulerauda või ükskõik mida?”
“Ei, Pencroff.”
Meremees väljus pead kratsides. Harbert järgnes talle.
Nad otsisid väga hoolikalt liiva seest, kaljude vahelt, jõekalda lähedusest, kuid tulemusteta. Toos oli vasest ja nad oleksid seda kahtlemata märganud.
“Pencroff,” küsis Harbert, “ega sa toosi gondlist välja ei visanud?”
“Oh ei!” vastas meremees. “Kuid me rappusime nii kõvasti, et see pisike ese võis vabalt kaduma minna. Isegi mu piip on mu maha jätnud. Neetud toos! Kus ta küll võiks olla?”
“Meri taganeb,” ütles Harbert. “Jookseme sinna, kus maabusime!”
Väljavaated toosi leidmiseks olid väikesed. Võis arvata, et tõusu ajal olid lained selle lamedate kivikeste vahele veeretanud. Harbert ja Pencroff sammusid kiiresti koha suunas, kus nad eelmisel päeval olid maabunud. Neil ei tulnud astuda üle kahesaja sammu.
Seal kivikeste keskel ja kaljuõõnsustes otsiti äärmiselt põhjalikult. Ei mingit tulemust. Meremees otsis läbi vähimadki praod kaljudes, millelt vesi vähehaaval taganes, kuid ei leidnud midagi. Nende olukorras oli see raske ja antud hetkel parandamatu kaotus.
Pencroff ei varjanud sugugi oma sügavat pettumust. Ta otsaesisele ilmusid sügavad kortsud ja ta ei lausunud ainsatki sõna. Harbert tahtis teda lohutada, tähendades, et tikud oleksid tõenäoliselt olnud mereveest märjad ja neid poleks niikuinii kasutada saanud.
“Ei, mu poiss,” vastas meremees, “nad olid tihedasti suletud vaskkarbis. Ja mis siis nüüd teha?”
“Kahtlemata leiame mõne vahendi, millega tuld hankida,” ütles Harbert. “Härra Smith ja härra Spilett siin juba hätta ei jääks.”
“Seda küll,” vastas Pencroff, “kuid kuni me neid ootame, oleme ilma tuleta, ja tagasi tulles leiavad nad eest kehva lõunasöögi.”
“Neil on kindlasti kas tael või tikud,” lausus Harbert elavalt.
“Ma kahtlen selles,” vastas meremees pead raputades. “Esiteks, Nab ja härra Smith ei suitseta ja teiseks kardan ma, et Spilett hoidis alal pigem oma märkmiku kui tikutoosi.”
Harbert ei vastanud. Toosi kadumine oli ilmselgelt kahetsusväärne fakt. Nooruk lootis siiski, et neil nii või teisiti õnnestub tuld hankida. Pencroff kui suuremate kogemustega inimene nõnda ei arvanud, ehkki ta polnud mees, kes kergesti kimpu jääb. Igatahes ei jäänud muud üle kui oodata Nabi ja reporteri tagasitulekut. Tuli loobuda kõvakskeedetud munadest, mida Pencroff neile valmistada tahtis. Pidev toore liha dieet tundus viimasele nii tema enda kui ka ta seltsimeeste seisukohalt üsna ebameeldiva väljavaatena. Arvestades asjaolu, et tuletegemine oli täiesti võimatu, kogusid meremees ja Harbert enne Kaminatesse tagasi minekut veel karpe ja asusid siis vaikides koduteele. Pencroff kõndis, pilk maas, ja otsis ikka veel oma kadunud toosi. Ta läks isegi jõesuudme juurest uuesti mööda vasakut kallast üles kuni käänakuni, kuhu nad olid kinnitanud parve, ronis taas üles platoole ja käis selle risti-põiki läbi, otsis metsaserval kõrges rohus – kõik asjata.
Kell oli viis õhtupoolikul, kui nad Harbertiga Kaminate juurde tagasi jõudsid. Mõistagi tuhnisid nad käigud kuni kõige pimedamate nurkadeni põhjalikult läbi, enne kui nad otsimisest lõplikult loobusid.
Kella kuue paiku, parajasti kui päike läänes kerkivate kinkude taha vajus, signaliseeris Harbert kaldalt, kus ta edasi-tagasi kõndis, Pencroffile, et Nab ja Gideon Spilett tulevad.
Nad tulid üksinda!.. Harbert tundis, kuidas ta süda kirjeldamatus ängistuses kokku tõmbus. Eelaimused polnud meremeest petnud. Insener Cyrus Smithi ei leitud!
Kohale jõudes istus reporter sõnatult kivile. Väsimusest rammetu ja peaaegu nälga suremas, polnud tal jaksu rääkida. Mis puutub Nabisse, siis tõendasid tema punased silmad, kui palju ta oli nutnud, ja uued pisarad, mida ta ei suutnud tagasi hoida, kõnelesid liigagi selgesti, et ta oli kaotanud lootuse.
Reporter jutustas Cyrus Smithi leidmiseks ette võetud otsingust. Ta oli Nabiga piki rannikut läbi käinud üle kaheksa miili, järelikult olid nad läinud veel tublisti kaugemale kohast, kus õhupall viimast korda langes ning insener ja Top kaduma läksid. Rand oli tühi. Ei ühtki jälge, ei ühtki märki. Kogu alal polnud näha ainsatki hiljuti ümberpööratud kivi, mitte ühtki inimese jalajälge. Ilmselt ei külastanud seda rannaosa ükski elanik. Meri oli niisama tühi kui kallaski ja seal, mõnisada jalga kaldast eemal, oligi insener leidnud oma külma haua.
Seda kuuldes kargas Nab püsti ja hüüdis:
“Ei, ei! Ta ei ole surnud! Ei ole! Seda ei ole! Tema! Mis te räägite! Võimalik, et mina või ükskõik kes, aga tema ei kunagi! See on mees, kes igalt poolt tagasi tuleb!”
Nabi jõud lõppes ja ta pomises:
“Ma ei suuda enam!”
Harbert jooksis tema juurde ja lausus:
“Nab, me leiame ta! Praegu on sul aga kindlasti kõht tühi. Söö, palun sind, söö veidi!”
Ta ulatas neegrile mõne peotäie merikarpe – lahjat ja kasinat toitu! Nab keeldus, kuigi ta polnud tükk aega söönud. Ilma peremeheta ei jõudnud või ei tahtnud ta enam elada.
Mis puutub Gideon Spilettisse, siis neelas ta aplalt molluskid alla ja heitis seejärel kaljujalamil liivale pikali. Ta oli roidunud, kuid rahulik.
Harbert astus tema juurde, võttis ta käe ja sõnas:
“Härra Spilett, avastasime peavarju, kus teil on parem olla kui siin. Öö on saabumas. Tulge puhkama! Homme vaatame, mis edasi saab!”
Reporter tõusis ja hakkas koos noorukiga Kaminate juurde minema.
Sel hetkel astus Pencroff tema juurde ja küsis kõige tavalisemal häälel, ega tal juhuslikult tikke pole.
Reporter seisatas, otsis taskutes, ei leidnud
