ilma igasuguse ettevalmistuseta:
“Härra Smith, kas teil on Richmondist isu täis?”
Insener vaatas teraselt meest, kes tema poole niisuguse küsimusega pöördunud oli. Pencroff lisas tasasel häälel:
“Härra Smith, kas te tahate põgeneda?”
“Millal?..” küsis insener kähku. See sõna libises tal tahtmatult üle huulte, sest ta polnud jõudnud veel silmitsedagi tundmatut, kes teda kõnetas.
Kuid olles heitnud läbitungiva pilgu meremehe õiglasse näkku, ei kahelnud ta, et tema ees seisab aus mees.
“Kes te olete?” küsis ta lühidalt.
Pencroff tutvustas ennast.
“Hästi!” vastas Cyrus Smith. “Ja mil viisil te soovitate mul põgeneda?”
“Selle logelejast õhupalli abil, mida lastakse seal niisama seista ja mis nagu ootaks nimelt meid.”
Insener Cyrus Smithi juurde astus keegi meremees.
Meremehel polnud vaja lauset lõpetada. Insener taipas sõna pealt. Ta haaras Pencroffil käsivarrest ja viis ta enda juurde koju.
Seal esitas meremees oma plaani, mis oli tegelikult väga lihtne. Ainult, selle täideviimisel tuli riskida eluga. Tõsi küll, orkaan möllas täie hooga, kuid selline osav ja julge insener nagu Cyrus Smith oskas kahtlemata aerostaati juhtida. Kui tema, Pencroff, oleks teadnud, kuidas õhupalli käsitseda, oleks ta kõhklemata teele asunud – muidugi koos Harbertiga. Torme oli ta küllalt näinud ja see praegunegi ei võinud teda kohutada.
Cyrus Smith kuulas meremeest vaikides, kuid ta silmad särasid. Soodne juhus oli saabunud. Tema polnud mees, kes selle mööda laseks. Plaan oli väga kardetav, kuid siiski teostatav. Öösel võis valvest hoolimata õhupalli juurde hiilida, ennast korvi libistada ja siis kinnitusköied katki lõigata. Muidugi võisid nad surma saada, aga teisest küljest võis asi ka õnnestuda, ja kui seda tormi poleks olnud… Kui seda tormi poleks olnud, oleks õhupall juba läinud ja kauaoodatud juhus polekski saabunud.
“Ma ei ole üksi!” sõnas Cyrus Smith lõpuks.
“Mitu inimest te siis tahate kaasa võtta?”
“Kaks: oma sõbra Spiletti ja teener Nabi.”
“See teeb kokku kolm,” vastas Pencroff, “ning koos Harberti ja minuga viis. Noh, aerostaat oli ju määratud kuuele.”
“Hästi! Me sõidame!” sõnas Cyrus Smith.
“Meie” käis ka Spiletti kohta. Reporter ei kuulunud kõhklejate kilda ja kui plaan talle teatavaks tehti, kiitis ta selle igati heaks. Teda üllatas ainult, et tema ise polnud sellele lihtsale mõttele tulnud. Mis puutub Nabisse, siis järgnes ta peremehele kõikjale, kuhu see minna tahtis.
“Õhtuni siis!” ütles Pencroff. “Uitame kõik viiekesi palli ligiduses nagu uudishimulikud kunagi!”
“Näeme kell kümme!” vastas Cyrus Smith. “Peaks ainult tuul enne meie ärasõitu mitte vaibuma!”
Pencroff jättis inseneriga hüvasti ja läks tagasi oma korterisse, kuhu oli jäänud noor Harbert Brown. Julge poiss oli teadlik meremehe plaanist ja ootas rahutusega läbirääkimiste tulemusi. Nagu näha, need viis, kes kavatsesid söösta täie jõuga võimutsevasse orkaani, olid julged mehed!
Ei, orkaan ei lakanud ja Jonathan Forster ega tema kaaslased ei võinud mõeldagi selles hapras õhupallikorvis tormiga võitlusse astumisele. Ilm oli päev läbi äärmiselt halb. Insener kartis, et köitega maa külge kinnitatud aerostaat, mis peksles tuule käes, puruneb tuhandeks tükiks. Ta hulkus mitu tundi peaaegu tühjal väljakul, valvates õhupalli. Pencroff omakorda tegi sedasama, käed püksitaskus, ja haigutas vajaduse korral nagu mees, kes ei tea, kuidas oma aega surnuks lüüa. Ka tema kartis, et õhupall puruneb või et köied katkevad ja aerostaat kaob taevalaotusse.
Saabus õhtu. Järgnes väga pime öö. Maapinna kohal hõljus pilvetaoline tihe udu. Sadas lumesegust vihma. Ilm oli väga külm. Kogu Richmond oli mattunud udusse. Näis, nagu oleks torm teinud piirajate ja piiratute vahel vaherahu ja nagu oleksid kahurid orkaani kohutava mürina ees aupaklikult vaikinud. Linna tänavad olid tühjad. Selle hirmsa ilmaga ei peetud isegi vajalikuks valvata väljakut, mille keskel kõikus aerostaat. Kõik näis vangide põgenemist soodustavat. Kuid reis keset taltsutamatut raju…
“Vilets ilm!” lausus Pencroff endamisi, vajutades rusikahoobiga pähe kaabu, mida tuul püüdis minema viia. “Kuid pole viga, me jõuame siiski eesmärgile!”
Kell pool kümme hiilisid Cyrus Smith ja ta kaaslased mitmest eri suunast väljakule. Tuul oli kustutanud gaasilaternad ja valitses pilkane pimedus. Isegi tohutut aerostaati polnud näha. Ta peaaegu lebas maapinnal. Peale võrku kinni hoidvate ballastikottide hoidis palli veel jäme tänava külge raudrõngasse kinnitatud köis, mille teine ots oli seotud korvi külge.
Vangid kohtusid õhupallikorvi juures. Neid ei märgatud, ja pimedus oli selline, et isegi nemad üksteist ei näinud.
Sõnagi lausumata istusid Cyrus Smith, Gideon Spilett, Nab ja Harbert pallikorvi, kuna Pencroff hakkas inseneri käsul ballastikotte ükshaaval lahti päästma. See oli mõne minuti töö ning meremees ronis varsti oma kaaslastele järele.
Nüüd hoidis aerostaati kinni veel ainult jäme köis ning Cyrus Smithil jäi vaid anda käsk õhkutõusmiseks.
Sel hetkel kargas ühe hüppega õhupallikorvi koer. See oli Top, inseneri koer, kes oli oma keti puruks rebinud ja peremehele järgnenud. Cyrus Smith kartis palli üle koormata ning tahtis vaese looma tagasi ajada.
“Ah, üks reisija rohkem või vähem!” ütles Pencroff ja kergendas õhupalli veel kahe liivakoti võrra.
Siis päästis ta köie lahti ja õhupall kadus kõrgusse. Poolviltu ülespoole sööstes purustas ta kaks korstnat, mida korv oli riivanud.
Orkaan möllas kohutava ägedusega. Öösel ei võinud insener laskumisele mõeldagi ja kui saabus päev, varjas maad udu. Alles viis päeva hiljem udu hõrenes ja selgemas kohas nägid õhusõitjad kohutava kiirusega tormava aerostaadi all mõõtmatut veevälja.
Lugejale on juba teada, et neli neist viiest, kes 20. kuupäeval teele asusid, heideti 24ndal tühjale rannikule üle kuue tuhande miili nende kodumaast eemal.
Ja see, kes puudus, see, kellele neli ellujäänut kõigepealt appi tõttasid, oli nende juht insener Cyrus Smith.
III PEATÜKK
Hiigellaine oli paisanud inseneri läbi laiaksveninud võrguaugu merre. Tema koer kadus samuti. Truu loom oli vabatahtlikult oma peremeest päästma sööstnud.
“Edasi!” hüüdis reporter.
Ja kõik neli – Gideon Spilett, Harbert, Pencroff ja Nab – alustasid otsinguid, unustades rammestuse ja väsimuse.
Vaene Nab nuttis vihast ja meeleheitest mõtte juures, et oli kaotanud kõige kallima inimese.
Cyrus
