inimesed ei võinud ära põlata. Harbert hüüdiski Pencroffi ja viimane ruttas kohale.
“Näh, need on merikarbid!” hüüatas meremees. “Ongi, mida munade asemel kasutada.”
“Need pole sugugi merikarbid,” vastas Harbert, vaadeldes kaljude külge kinnitunud molluskeid tähelepanelikult, “need on oherdkarbid.”
“On need söödavad?”
“Täiesti!”
“Eks hakkame siis neid oherdkarpe sööma!”
Meremees võis Harbertit usaldada. Nooruk oli loodusteaduse alal üsna hea asjatundja ja ta oli selle vastu alati lausa kirglikku huvi tundnud. Isa oli teda sellele teele suunanud, lastes tal kuulata Bostoni parimate professorite loenguid. Intelligentne ja töökas poiss meeldis õpetajaile väga. Harberti loodusteaduslikke oskusi läks hiljem tarvis rohkem kui üks kord ning ta ei eksinud neid esimest korda rakendades.
Ovaalse kujuga oherdkarbid kinnitusid kobaratena ja tihedalt kaljude külge. Nad kuulusid molluskite hulka, kes puurivad auke isegi kõige kõvemasse kivisse. Nende koda ümardub mõlemast otsast, tavaliste merikarpide juures seda ei esine.
Pencroff ja Harbert sõid ära hea hulga poollahtisi oherdkarpe ja leidsid, et neil on üsna vürtsikas maitse. Enam polnud kummalgi neist põhjust kahetseda pipra ega mingi muu vürtsi puudumist.
Nälg oli peagi kustutatud, kuid janu suurenes pärast vürtsikate molluskite söömist veelgi. Niisiis tuli otsida magedat vett, mida siin tujukalt künklikul maastikul kahtlemata pidi leiduma. Pencroff ja Harbert kogusid igaks juhuks rikkaliku tagavara oherdkarpe, täitsid nendega taskud ning taskurätikud ja pöördusid mäejalamile tagasi.
Paarisaja sammu pärast jõudsid nad lõheni, milles Pencroffi arvates pidi voolama väike veerikas jõgi. Kaljusein näis siin olevat võimsate maa-aluste jõudude tõukel avanenud. Müüri jalamisse lõikus väike teravnurkne abajas. Jõekese laius oli selles kohas umbes sada jalga ja kaldariba mõlemal pool oli vaevalt kakskümmend jalga lai. Jõgi kulges graniitseinte vahel peaaegu otsejoones. Ülalpool jõesuuet madaldusid kaldad pikkamööda. Kaugemal tegi jõgi äkilise käänaku ja kadus umbes pool miili eemal võssa.
“Siin on vesi, seal puud!” ütles Pencroff. “Noh, Harbert, puudub ainult veel maja.”
Jõe vesi oli selge. Pencroff märkas, et praegu, mõõna ajal, kui meri oli madal ja laine siia ei ulatunud, oli jões mage vesi. See tähtis asjaolu kindlaks tehtud, hakkas Harbert otsima õõnsust, mida võiks kasutada varjupaigana, kuid ta otsis asjatult. Müür oli igal pool sile, tasane ja järsk.
Siiski olid allaveerenud kivid jõesuudmes veidi ülevalpool meretõusu piiri moodustanud midagi koobaste taolist, õigemini tohutute kaljude hunniku, nagu neid sageli leidub graniitpinnasega maades ja mida kutsutakse „kaminateks”.
Pencroff ja Harbert ronisid sügaval kaljude vahel asetsevaisse liivase pinnaga käikudesse. Käigud ei olnud pimedad, sest valgus tungis neisse kaljude vahelt, millest mõned näisid seisvat püsti otsekui imeväel. Kuid koos valgusega tungis sisse ka tuul, tõeline tõmbetuul, ja koos tuulega külm välisõhk. Meremees arvas siiski, et kui osa neist käikudest sulgeda, toppides mõned avaused kivide ja liivaga kinni, võib “kaminad“ elamiskõlblikuks muuta. Oma kujult meenutasid käigud tüpograafilist märki “&“, mis on sõnade “et cetera”10 lühend. Kui sulgeda märgi ülemist keerdu meenutav auk, mille kaudu lõuna- ja läänetuul sisse tungisid, pidi kindlasti saama kasutada alumist osa.
“Midagi sellist me just vajamegi,” ütles Pencroff, “ja kui me kunagi veel näeme härra Smithi, siis oskab tema juba seda labürinti kasutada.”
Pencroff ja Harbert tungisid kaljude vahele.
“Me leiame ta, Pencroff!” hüüatas Harbert. “Ja kui ta tuleb, peab ta leidma eest enamvähem korraliku eluaseme. Sellest koopast saab asja, kui meil õnnestub vasakpoolsesse käiku ehitada kolle ja jätta avaus suitsu jaoks.”
“Me võime seda teha, mu poiss,” vastas meremees, “ja need Kaminad“ – Pencroff jättiski selle nimetuse nende ajutisele elamule – „sobivad meile hästi. Kuid kõigepealt lähme kogume endale küttematerjali tagavara. Ma arvan, et vajame puid ka selleks, et sulgeda avaused, mille kaudu vanakurat oma pasunat puhub.”
Harbert ja Pencroff väljusid Kaminatest, pöördusid ümber nurga ja hakkasid jõe vasakut kallast mööda uuesti ülespoole sammuma. Jõe kiire vool kandis endaga kaasas mõningaid kuivanud puid. Tõus, mis andis end juba tunda, pidi need kahtlemata uuesti kaugele tagasi tõrjuma. Meremees tuli mõttele, et tõusu ja mõõna võiks raskete esemete transportimiseks ära kasutada.
Olles käinud veerand tundi, jõudsid Pencroff ja Harbert äkilise käänakuni, kus jõgi suundus vasakule. Siit alates kulges vool läbi imeilusa metsa. Vaatamata hilisele aastaajale olid puud säilitanud roheluse, sest nad kuulusid okaspuude hulka, mis levivad igalpool maakeral põhjamaadest kuni troopikaaladeni. Noor naturalist tundis ära deodaarid11, puud, mida Himaalaja piirkonnas väga palju leidub ja mis levitavad meeldivat lõhna. Nende kaunite puude vahel moodustasid laia ja tiheda võraga männid väikesi salusid. Sammudes kõrges rohus, kuulis Pencroff, kuidas kuivad oksad ta jala all murdusid praginaga, millist kuuleb ilutulestiku puhul.
“Hästi, mu poiss,” ütles ta Harbertile, “kui ma ka nende puude nime ei tea, siis vähemalt oskan nad küttepuude hulka liigitada ja praegu ainult neid meil vaja lähebki.”
“Kogume neist tagavara,” ütles Harbert ja asus kohe tööle.
Puude kogumine osutus kergeks. Polnud isegi vaja oksi murda, sest nende jalge ees maas leidus külluses kuiva puud. Küttematerjalist polnud puudu, kuid puudusid transpordivahendid. Kuna puu oli väga kuiv, pidi ta kahtlemata ruttu ära põlema. Seepärast tuli Kaminatesse kaunis suurel hulgal küttematerjali viia ja kahe mehe koormast poleks piisanud. Harbert juhtis Pencroffi tähelepanu sellele asjaolule.
“Tead, mu poiss,” lausus meremees, “meil on vaja vahendit puude transportimiseks. Hea tahtmise juures saab alati kõigega hakkama. Oleks meil käru või paat, siis oleks asi korras.”
“Kuid meil on jõgi,” tähendas Harbert.
“Õigus,” lausus Pencroff. “Jõgi on meile iseliikuvaks teeks ja ega puude parvetaminegi pole asjatult välja mõeldud.”
“Seda küll,” tähendas Harbert, “kuid käesoleval hetkel kulgeb meie tee meile mittevajalikus suunas, sest praegu on tõus.”
“Ega’s muud, kui jääme ootama mõõna,” lausus meremees, “ja küllap see viib ise meie küttematerjali Kaminate juurde. Nüüd aga valmistame parve.”
Meremees ja Harbert pöördusid tagasi kohale, kus mets jõekääruni ulatus. Kumbki võttis selga jõukohase haokoo. Kaldal sügava rohu sees, kuhu inimjalg tõenäoliselt kunagi polnud sattunud, leidus samuti suurel hulgal kuivi oksi. Pencroff hakkas kohe parve valmistama.
Meremees ja Harbert asetasid mitu kaunis suurt kuivade liaanidega kokku seotud puuroigast kobrutavatesse voogudesse, mida tekitas terav laineid murdev kaldanukk.
Ehitati midagi parvetaolist ja sellele laoti riita kogu korjatud küttematerjal, mis moodustas vähemalt kahekümne mehe kandami. Tunni ajaga oli töö tehtud ja kalda külge köidetud parv jäi mõõna ootama.
Pencroffil
Deodaarid – seedritaolised okaspuud.
