style="font-size:15px;"> Üks merehädalistest hüppas silmapilkselt voogudesse, toimides vastavalt oma südame häälele, sõpradega nõu pidamata ja kellelegi sõnakestki lausumata. See oli Nab. Ta tahtis võimalikult kiiresti randa jõuda ja põhja poole rutata. Keegi poleks suutnud teda kinni hoida. Pencroff hüüdis teda küll tagasi, kuid asjata. Reporter valmistus Nabile järgnema.
Pencroff astus reporteri juurde ja küsis:
“Te tahate ujuda üle selle merekitsuse?”
“Jah,” vastas Gideon Spilett.
“Uskuge mind, parem on oodata. Nab suudab üksindagi oma peremeest abistada. Kui me talle järele ujume, võib tugev vool meid ulgumerele kanda. Kui ma ei eksi, on see vool tingitud mõõnast. Vaadake, vesi alaneb. Kannatame veidi, mõõna ajal võime leida koha, kust pääseb jalgsi üle.”
“Teil on õigus,” vastas reporter. “Püüame võimalikult vähe üksteisest lahku minna.”
Nab võitles sel ajal vapralt vooluga. Ta ujus poolpõiki üle merekitsuse. Iga kätelöögi juures tulid ta pruunid õlad veepinnal nähtavale. Kiire vool kandis teda teest kõrvale, kuid ta lähenes siiski kaldale. Poole miili läbimiseks, mis laidu rannast lahutas, kulus tal üle poole tunni ja ta jõudis kaldale mitu tuhat jalga allpool kohast, kus ta vette hüppas.
Nab astus maale kõrge graniitseina jalamil, raputas ennast tugevasti, hakkas jooksma ja kadus varsti merreulatuva kaljurahnu taha, mis oli peaaegu ühekõrgune laiu põhjatipuga. Mure ja hirmuga jälgisid kaaslased Nabi hulljulget üritust ja kui noormees silmist kadus, pöörasid nad oma pilgu maa suunas, kust mõtlesid varjupaika otsida. Maad vaadeldes sõid nad merikarpe, liiv oli nendega tihedasti kaetud. See oli küll üsna kasin söömaaeg, kuid ikkagi midagi.
Nab võitles vapralt vooluga.
Vastaskallas moodustas avara merekääru, mis lõppes lõunas väga terava, taimestikuta ning metsikuna näiva tipuga. Seda tippu ühendas mandriga võrdlemisi sakiline rannajoon ning see toetus kõrgetele graniitkaljudele. Põhja suunas aga laienes merekäär ja moodustas ümarama edelast kirdesse suunduva ranniku, mis lõppes pika kitsa neemega. Vahemaa nende kahe äärmise tipu vahel, millele abaja käär toetus, võis olla umbes kaheksa miili. Rannast poole miili kaugusel asuv laid oli ainult kitsas, hiigelvaala tohutu skeletiga sarnanev riba. Laiuselt ei ületanud see neljandikku miili.
Laiu vastas oli kallas liivane ning üle külvatud tumedate kaljudega, mis sel hetkel mõõna tõttu aegamööda nähtavale ilmusid. Taamal kerkis järsk graniitsein, mida vähemalt kolmesaja jala kõrgusel kroonis sakiline hari. See vall oli umbes kolm miili pikk ning lõppes parempoolses osas järsu seinaga, mis näis nagu inimkäte raiutud. Vasakul neeme kohal seevastu alanes kaljukuhelikest ja kiviveereist moodustunud ebaühtlaste piirjoontega kaljurand, mis läks üle prismataolisteks rahnudeks ning ühines pikliku nõlvana lõunapoolse maanina kaljudega.
Ranniku kohal kõrguval platool ei kasvanud ainsatki puud. See oli lame pind, samasugune nagu Kaplinna juures Hea Lootuse neemel, kuid väiksem. Vähemalt näis ta laiult vaadates sellisena. Kuid paremal, järsu mäeseina taga, ei puudunud siiski rohelus. Seal võis selgesti eraldada suurte puude ähmaseid kontuure, silmapiiri taha kaduvat tihedat metsa. Rohelus rõõmustas kaljuse panoraami teravatest piirjoontest väsinud silma. Kaugel kiltmaa kohal, vähemalt seitsme miili kaugusel loodes, helkis päikesekiirtest kullatud valge tipp. See oli lumemüts, mis kattis mingit kauget mäge.
Võimatu oli vastata küsimusele, kas maa siin oli saar või osa mandrist. Kuid nähes pahemal kuhjuvaid metsikuid kaljusid, oleks geoloog kõhklemata väitnud, et need on vulkaanilise päritoluga ja vaieldamatult maa-aluste jõudude töö tulemus.
Gideon Spilett, Pencroff ja Harbert vaatlesid maad tähelepanelikult. Võib-olla tuleb neil seal elada pikki aastaid, võib-olla isegi seal surra, kui maa ei asetse laevateede piirkonnas.
“Noh, Pencroff, mis sina selle kohta ütled?” küsis Harbert.
“Noh,” vastas meremees,” eks igal asjal ole oma head ja halvad küljed. Eks vaatame, mis edasi saab. Mõõn annab end juba tunda. Kolme tunni pärast katsetame üleminekuga, ja kord juba kaldal, püüame pääseda praegusest täbarast olukorrast ning leida härra Smithi.”
Pencroffi oletus osutus õigeks. Kolme tunni pärast oli suurem osa merekitsuse sängi moodustavast liivasest põhjast veest lage. Laiu ja ranniku vahele jäi vaid kitsas veeriba, millest oli kerge üle minna.
Kella kümne paiku heitsid Gideon Spilett ja ta mõlemad kaaslased riided seljast ja astusid riidekompsu pea kohal hoides vette. Vesi oli vaevalt viis jalga sügav. Harbertil ulatus vesi siiski üle pea, kuid see ei tekitanud talle mingeid raskusi, sest poiss ujus nagu kala. Kõik kolm jõudsid kerge vaevaga vastaskaldale. Päikese käes kuivasid nad kiiresti, panid uuesti selga riided, mida nad olid suutnud hoida märjaks saamast, ja hakkasid nõu pidama.
IV PEATÜKK
Reporter käskis meremehel sinnasamasse tema tagasitulekut ootama jääda ning tõttas viivitamata kallast mööda üles samas suunas, kuhu oli läinud mõni tund tagasi neeger Nab. Ta kadus kiiresti rannakääru taha, igatsedes võimalikult rutemini inseneri kohta teateid saada.
Harbert tahtis reporteriga kaasa minna.
“Jää siia, mu poiss,” ütles talle meremees. “Meil tuleb laagrisse jäämiseks ettevalmistusi teha ja ühtlasi vaadata, kas leidub hamba alla panemiseks midagi merekarpidest toekamat. Kui meie sõbrad tagasi tulevad, on neil vaja kehakinnitust. Igaühel olgu oma ülesanne.”
“Olen nõus Pencroff!” vastas Harbert.
“Hüva,” lausus meremees, “see juba läheb. Tegutseme kindla kava järgi. Oleme väsinud, külmunud ning näljased. Tähendab, tuleb leida peavari, tuld ja toitu.
Metsas on puid, linnupesades mune, jääb üle vaid otsida ulualune.”
“Hästi, otsin neis kaljudes mõne koopa,” ütles Harbert, “ja küllap juba leian uru, kuhu võime pugeda.”
“Tubli,” vastas Pencroff, “asume teele, mu poiss!”
Ja juba nad sammusidki hiigelmüüri jalamil, kuhu pärast mõõna oli tekkinud avar lagendik. Kuid selle asemel, et minna põhja suunas, läksid nad lõunasse. Paarsada sammu allpool kohast, kus nad olid kaldale tulnud, märkas Pencroff kitsast avaust, mis tema arvates pidi olema jõe või oja suue. Oli oluline seada end sisse mageda vee lähedusse ja pealegi polnud sugugi võimatu, et vool oli kandnud Cyrus Smithi siiapoole.
Nagu juba öeldud, oli müür kolmsada jalga kõrge, kuid konarusteta, ning isegi müüri jalamil, kuhu lained vaevalt ulatusid, polnud vähimatki pragu, mida oleks võinud ajutise ulualusena kasutada. See oli väga kõvast graniidist püstloodis sein ja veevood polnud seda kunagi õõnestanud. Müüri harja ümber lendles terve hulk peamiselt ujujalgsete hulka kuuluvaid pika kitsa ja terava nokaga veelinde – tohutult käratsejad tiivulised, keda põrmugi ei hirmutanud inimese juuresolek, kes kahtlemata esimest korda nende rahu häiris. Pencroff märkas lindude hulgas mitmeid suuri kajakaid, keda mõnikord röövkajakaiks kutsutakse, ja väikesi aplaid kajakaid, kes pesitsesid graniitseina lohkudes. Sellesse sagivasse linnuparve kihutatud laeng oleks neid suurel hulgal alla toonud, kuid selleks et tulistada, on vaja püssi ja seda ei olnud ei Harbertil ega Pencroffil. Pealegi pole need kajakad eriti
