trepp. Harbert ja meremees hakkasid üles ronima. Tänu tugevatele jalgadele jõudsid nad mõne minutiga valli harjale ja seisatasid jõesuudme kohale ulatuval kaljunurgal. Kõigepealt heitsid nad pilgu ookeanile, mille nad äsja nii õudsetes tingimustes olid ületanud. Nad vaatlesid ärevusega põhjapoolset kallast, kus katastroof oli toimunud. Seal oli läinud kaduma Cyrus Smith. Nad otsisid veepinnal õhupalli riismeid, mille külge inimene oleks võinud klammerduda. Mitte midagi! Nende ees laius avar ja lage meri. Mis puutub rannasse, siis oli see niisamuti tühi. Polnud näha ei reporterit ega Nabi. Tõenäoliselt viibisid mõlemad sel hetkel niivõrd kaugel, et neid oli võimatu märgata. “Mu tunne ütleb mulle,” hüüatas Harbert, “et selline ettevõtlik mees nagu Cyrus Smith ei võinud sel kombel juhuslikult uppuda. Ta jõudis kindlasti kuskil kaldale. Eks ole, Pencroff?”
Meremees raputas kurvalt pead. Ta ei lootnud enam Cyrus Smithi näha, kuid et jätta Harbertile mõningat lootust, lausus ta siiski:
“Loomulikult, loomulikult, meie insener on mees, kes rabeleb välja ka niisugusest olukorrast, kus ühelgi teisel ei oleks pääsu.”
Kõneldes silmitses ta väga teraselt rannikut. Tema silme ees laius liivane rand, mida paremal pool jõesuuet piirasid karid. Kaljud ulatusid veel veest välja ja sarnanesid murdlaineil lebavate amfiibidega12. Karide aheliku taga sätendas meri päikesekiirtes. Lõunas sulges terav maanina horisondi ja oli raske aru saada, kas rannajoon jätkus selles suunas või pöördus kagusse või edelasse. Viimasel juhul oleks see rannaosa olnud midagi väga pikerguse poolsaare taolist. Kaugel merekääru põhjapoolses osas võttis rannajoon kaarjama kuju. Kallas oli seal madal ja ühetasane, laiade leetseljakutega, mis mõõnaga vee alt nähtavale tulid.
Pencroff ja Harbert pöörasid ümber ja vaatasid läände. Kohe alguses köitis nende pilku lumise tipuga mägi, mis kerkis umbes kuus või seitse miili neist eemal. Kahe miili kaugusel rannast tähistas igihaljaste puude laiguline rohelus metsaserva, mis ulatus mäejalamini. Metsaservast rannikuni haljendas lai platoo tujukalt siia-sinna külvatud puudesaludega. Vasakul vilksatas kohati läbi lagendiku väike jõgi ja näis, nagu pöörduks selle looklev säng mäeharude suunas, mille vahelt jõgi tõenäoliselt alguse sai. Alates kohast, kuhu meremees parve oli jätnud, hakkas jõeke voolama kahe kõrge graniitseina vahel. Vasak sein püsis siledana ja järsuna, kuid parem madaldus vähehaaval, ühtlane müür läks üle üksikuteks kaljurahnudeks, kaljurahnud ränikivideks, ränikivid siledateks kivikesteks, millega rand oli kaetud kuni neeme tipuni.
“Kas me pole viimaks mõnel saarel?” pomises meremees.
“Kui nii, siis näib see igatahes olevat võrdlemisi suur,” arvas Harbert.
“Saar jääb ikka saareks, olgu ta nii suur kui tahes,” lausus Pencroff.
Selles tähtsas küsimuses ei saanud veel otsusele jõuda ja probleemi lahendamine tuli jätta teiseks korraks. Pinnas – oli siis tegemist saare või kontinendiga – tundus viljakandvana, rõõmustas pilku ja näis oma saaduste poolest mitmekesisena.
Kaua silmitsesid Pencroff ja Harbert tähelepanelikult maad, kuhu saatus oli nad paisanud. Pealiskaudse vaatluse põhjal oli siiski raske pilti saada sellest, mida tulevik neile varuks võis hoida.
Seejärel pöördusid nad tagasi, sammudes mööda graniitplatoo lõunapoolset serva, mida palistas pikk rida kummalise kujuga kaljusid. Kividevahelistes pragudes pesitsesid sajad linnud. Harbert hüppas kaljult kaljule ja hirmutas lendu terve parve tiivulisi.
“Oh,” hüüatas ta, “need ei ole ei tavalised ega ka röövkajakad!”
Harbert ehmatas lendu terve parve tiivulisi.
“Mis linnud need siis on?” küsis Pencroff. “Tõesõna, neid võib pidada tuvideks.”
“Seda nad ongi, kuid need on metstuvid ehk kaljutuvid,” vastas Harbert. “Tunnen nad ära kahekordsest mustast triibust tiibadel, valgetest sabasulgedest ja sinakashallist sulestikust. Kuna kaljutuvi ise on väga maitsev, peavad ka ta munad olema suurepärased, kui neid peaks veel pesades olema!”
“Me ei jää ootama, kuni nad välja haudutakse, või olgu siis, et omleti kujul,” lausus Pencroff rõõmsalt.
“Aga milles sa mõtled omletti valmistada?” küsis Harbert. “Kas kübaras?”
“Noh, olgu pealegi,” vastas meremees, “nii suur võlur ma veel pole. Piirdume keedetud munadega, mu poiss, ja mina võtan kõige kõvemate valmistamise enda peale.”
Pencroff ja Harbert uurisid tähelepanelikult iga nõgu graniidis ja leidsid tõepoolest mitmes õõnsuses mune. Nad korjasid neid mõne tosina ja panid need meremehe taskurätikusse. Kuna tõus lähenes, hakati tagasi jõe äärde laskuma.
Kui Harbert ja Pencroff jõekäänakuni jõudsid, oli kell üks. Vool hakkas juba vastupidisesse suunda pöörduma. Mõõn tuli ära kasutada parve jõesuudmesse viimiseks. Pencroff ei kavatsenud lasta parvel vabalt vooluga kaasa triivida ning ta ei mõelnud ka ise peale istuda ja seda juhtida. Meremees ei ole ju kunagi kitsikuses, kui asi puutub köitesse. Kuivadest liaanidest põimis Pencroff kähku mitme sülla pikkuse jämeda nööri. See looduslik köis kinnitati üht otsa pidi parve külge ja meremees hoidis teist otsa peos, kuna Harbert tõukas pika ridvaga parve edasi ja hoidis seda keset voolu.
Kõik läks nii, nagu nad soovisid. Tohutu puukoorem, mida Pencroff kaldal sammudes kinni hoidis, libises voolust kantuna edasi. Kallas oli väga järsk ja polnud karta, et parv sinna kinni jookseks. Ei läinud paari tundigi, kui nad juba jõudsid jõesuudmesse, ainult mõne sammu kaugusele Kaminatest.
V PEATÜKK
Pärast puukoorma mahalaadimist oli Pencroffi esimeseks mureks muuta Kaminad elamiskõlblikuks, sulgedes käigud, mille kaudu tõmbetuul sisse tungis. Liiv, kivid, läbipõimitud oksad ja niiske muld korkisid lõunatuultele avatud galeriid hermeetiliselt kinni ja sulgesid selle ülemise ava. Üksainus kitsas ja looklev käik avausega külgmisse ossa jäeti sulgemata, et saaks suitsu välja juhtida ja koldes õhutõmmet tekitada. Sel kombel jaotati Kaminad kolmeks või neljaks toaks, kui neid pimedaid urkaid, mis metslooma vaevalt oleksid rahuldanud, nii võib nimetada. Kuid vähemalt katus oli siin peakohal ning keskmises suuremas toas võis isegi püsti seista. Põrandat kattis peen liiv. Ühesõnaga, siin võis end esialgu sisse seada.
Tööd tehes vestlesid Harbert ja Pencroff omavahel.
“Võib-olla leidsid kaaslased meie omast parema elukoha,” lausus Harbert.
“Väga võimalik,” vastas meremees, “kuid kahtlus ärgu meie tööd seisma pangu. Parem üks varblane peos kui tuvi katusel.”
“Oh,” sõnas Harbert, “tooksid nad härra Smithi tagasi, leiaksid nad ta ometi üles!”
“Jah,” pomises Pencroff,” see oli vast mees, tõeline mees!”
“Oli? …” küsis Harbert. “Kas sa oled kaotanud lootuse teda veel kunagi näha?”
“Taevas hoidku, ei!” vastas meremees.
Sisemised tööd lõpetati kiiresti ja Pencroff jäi tulemustega väga rahule.
“Nüüd võivad me sõbrad tagasi tulla,” lausus ta. “Nad leiavad eest rahuldava ulualuse.”
Amfiib – kahepaikne loom.
