style="font-size:15px;"> „Kuuldavasti pidi homme veelgi hullem olema,” kostis Corina.
„Kindel on see, et võime oodata veel mitmeid elektrikatkestusi.” Kordnikku ei paistnud häirivat ilm ega töö olemus. Ta käitus nagu surnumatja – naeratus ja sõbralik kaastundeavaldus –, aga kui viisakused olid vahetatud, asus uuesti innukalt asja kallale. „Öelge oma nimi.”
„Corina Casares Vasquez,” vastas naine korrektselt ja suutis hädavaevu varjata ebameeldivustunnet, mida tekitas umbes saja meetri kaugusel toimuv kaevamistöö. „Ajalehest Valley Voice.”
„On alles pähkel.” Kordnik kinkis talle ametliku naeratuse ja asus uuesti märkmikusse kritseldama. „Corina,” alustas ta. „Kas see kirjutatakse C-ga või K-ga?”
„C-ga.” Naine tegi kogu protsessi kaasa ja selgitas, et tal on kaks perekonnanime, ilma sidekriipsuta.
„Olete Voice’is vist uus?”
„Ei, lihtsalt sellelaadset tööd teen esimest korda.”
Kordnik piidles Corina vesti külge kinnitatud isikutunnistust. Tema pilk vilksas edasi-tagasi, kui ta pildil olevat isikut elusaga võrdles.
„Olete vist jah teie.” Mees uuris Corina näojooni, sirgeid juukseid, teksapükse ja vesti, mis naisele järsku liiga kitsad tundusid.
„Meie turvaülem teeb pilte üks kord aastas,” selgitas Corina. Tõsine ja paistes nägu kiletatud plastribal tuletas talle meelde, kuidas ta oli mitu nädalat pärast Wesi lahkumist iga päev nutnud – tööle minnes, koju tulles ja vahel koguni töölaua taga arvutiekraani jõllitades. Ta oli arvanud, et suutis seda varjata, aga oma isikutunnistust uurides taipas ta, kui silmanähtav tema valu oli olnud ja kui palju ta oli vahepeal muutunud. Ta pööras pilgu mujale ja lubas endale, et laseb Vernal otsekohe uue pildi teha. „Mida te võite juhtunu kohta öelda?”
„Mitte midagi erilist. Kaks viinamarjaistanduses amelenud noort märkasid ohvri kinga, mis kraavimudast paistis. Nad uurisid seda lähemalt ja avastasid korjuse.”
Corina võdistas vaikselt õlgu. „Kas see oli mehe või naise king?”
Kordnik neelatas kuuldavalt, justkui oleks teda tabatud närimiskummi mälumast. „Teate, ma ei tohi sellest rääkida. Olete mind lakkamatult tüüdanud ja me pole veel laipa surnukuurigi viinud.”
Võmmide silmis olid kõik ajakirjanikud ühesugused. Corina tahtis vastu vaielda, kuid pidas paremaks kordnikku mitte ärritada. Ta sundis end luukere jalga unustama ja küsis otse: „Kuulsime, et tegemist on endise linnapeaga.”
„Pleasant View’s on ohtralt endisi linnapäid.”
„Minu viimaste andmete järgi on Tina Kellogg ainsana olnud kolm kuud kadunud. Kuulsime, et sündmuspaigalt leiti tema isiklikke asju.”
„Tean, mida te kuulsite,” ühmas kordnik. „Nii juhtub, kui politseinikud lobisema kukuvad. Midagi säärast pole olnud. Ja see ei puutu teisse.”
„Puutub küll. Teiesugused ei oska suud pidada ja siis püüavad meile kohta kätte näidata.” Politseiniku lõug läks krampi ja Corina kahetses öeldut.
„Ma ei saa teile rohkem midagi öelda,” lausus kordnik. „Lisainformatsiooni saamiseks pöörduge koroneri poole. Ja ärge olge päikese käes. Kui minu arvamust tahate kuulda, siis pole teid säärase juhtumi jaoks loodud.”
Tapvalt jäle lehk ähvardas võmmi sõnadele kinnitust anda. „Ma harjun sellega.”
Mehe heledatesse silmadesse ilmus kaastundlik helk. „See võtab aega.”
„Võimalik. Tänan teid abi eest.”
„Mul on kahju, et ei saanud teid rohkem aidata. Teate küll, kuidas need asjad käivad.”
„Mõistan, kuid sellest oleks suur abi, kui ütleksite, miks tema nime varjatakse. Kas nad pole veel pereliikmetele teatanud?”
Kordnik noogutas. „See on üks põhjus. Avaliku elu tegelase puhul peame suuremad ettevaatusabinõud tarvitusele võtma, isegi kui oleme kindlad.”
„Ma ei tahtnud teid tülitada,” vabandas Corina, justkui viitaks sellele, et küsitlemine on lõppenud ja ta kavatseb lahkuda. „Lihtsalt meie allikas teatas, et ohvri isik on kindlaks määratud.”
„Pole midagi kindlat, enne kui koroner pole arvamust avaldanud,” lausus kordnik, justkui peaks kriminoloogialoengut. „Peame ikkagi teatud sammud astuma, vaatamata sellele, et isiku juurest on leitud dokumendid.”
Corina haaras võmmil sõnasabast. „Aga kui teil on tema isiklikud asjad, käekott või näiteks juhiluba…”
„Sellest alati ei piisa.”
„Nojah,” jätkas naine, justkui arutleks juhtunu üle. „Mis te arvate, kes ta tappis?”
Kordnik kehitas õlgu. „Vihale aetud kallim? Kes teab? Kuulsin, et tal olevat neid mitu olnud.”
Corina tänas veel kord politseinikku ja tegi minekut. Peatee ääres seisis uhke silt: Müüa. Nüüd võis arvata, et vaene talunik, kellele viinapuuaed kuulus, ei saa oma varandusest niipea lahti. Maanteel möödus Corina Kanal 5 kaubikust. See ei lugenud. Tema oli teada saanud, mis teda huvitas. Ta võis naasta ajalehetoimetusse ja öelda J. T-le, et allika sõnad said kinnitust. Põllul vedelev laip oli endine linnapea. Ent kõigepealt tahtis Corina duši all käia ja surma lõhna juustest välja pesta.
Mõni minut pärast kella viit parkis naine oma Corolla Voice’i parklasse. Päikeses küpsenud asfalt hõõgus ikka veel kuumusest. Corina püüdis ärevuse põhjusele mitte mõelda, kuid see püsis nagu pind silmas. Tapetud oli naine, riigiametnik, kellel olid oma vead, kuid kes oli nende tagurliku linna esimese naislinnapeana neetult head tööd teinud.
Jalgrattaga turvamees jäi seisma ja saatis Corina kaldteeni, mis viis külgukse juurde. Naine näitas teisele noorele vormiriietes mehele isikutunnistust ja suundus pikka puhtasse koridori. Ta möödus juhtkonna liikmete kabinettidest ja läbis mitu eriosakonda.
Kohalike uudiste toimetus sumises nagu mootor, mis koosneb arvukatest koordineeritud osadest. Töötajad liikusid sünkroonis ja igaüks moodustas osakese imelisest ööpäevaringselt töötavast masinavärgist, mida nimetati ajaleheks. Esikaanelugu tehti viimasel minutil.
Lehe ülaääres räägiti kahe narkopolitseiniku – mehe ja naise – kadumisest Ensenadas. Norman Flannigan ja Roxene Waite olid nädala keskel narkokartellide salaskeemi paljastanud. Keegi ei teadnud, kas röövimine on sellega seotud.
Rohkem polnud vajagi. Sõjaõhutajad, eeskätt kuberner Craig Menlo, nõudsid militaarset sekkumist, väites et Mehhiko valitsus on asjaga seotud. See oleks niigi segast olukorda veelgi halvendanud.
Kohalike uudiste toimetajad olid helistanud viimasel minutil kiirteepatrullidele ja tuletõrjesse, saamaks teada, kas kusagil on toimunud midagi võigast, mis vääriks esikaanelugu.
„Kui veri voolab, siis ajaleht müüb,” oli neil kombeks öelda. Alles nüüd jõudis hüüdlause mõte Corinale kohale. Kui leiad tõeliselt sünge loo, siis pääsed esiküljele, nagu temaga tõotas järgmisel päeval juhtuda, kui just mujal midagi verisemat ei toimu. Tal vedas tänu sellele, et avaliku elu tegelane oli surnud. Olukord oli üheaegselt lihtne ja keeruline.
J.
