Ma ei suuda õieti rääkidagi, sest tuikavast lõikehaavast mu peas voolab verd silmadesse ja mööda käsivart alla.
„Kus see on?”
Ma saan hingata. Ta hoiab mind vee kohal. Tunnen näol ta kuuma hingeõhku. Viimaks ometi laseb ta mu lahti. Olen väljaspool hädaohtu. Õhk täidab mu vesised kopsud. Ahmin seda suurte sõõmudega.
„Kus?” kordab käre sosin.
Piilun läbi vere üles ja pahvatan välja ainsa asja, mis võiks mind päästa. „Corina Vasquez.”
„Ajakirjanik?” See polegi tegelikult küsimus.
„Ma ei ütle iialgi,” lausun ma. „Mitte iialgi! Ta ei kasuta seda, välja arvatud juhul, kui…”
Sõnad purskuvad minust mullidena välja. Mind surutakse jälle vee alla ja mu silmad plahvatavad valgusepuhangus. Seejärel pole tunda muud kui läbilõikavat valu. Ma ei kuule enam oma karjeid, veepahin uputab kõik muu. Uputab. Kurat! Ei!
Kuus
Pühapäev, 3. juuni, kell 21.46
Viinamäe hoonekompleks asus linna loodeosas uues tööstuspargis. Corina leidis hõlpsasti Skini kontori. See oli ainuke, kus põles tuli. Uks oli lahti ja beežil vaibal peegeldusid laetuled. Naine kõhkles veidi. Koristajad kraamisid päeva jooksul kogunenud mustust ega teinud temast väljagi.
„Skin?” Corina hääl kõlas tühjas ruumis kiledalt. Võib-olla peaks ta politseisse pöörduma või vähemalt J. T-le helistama. Ei. Ta pidi Skini leidma. Kabinetti sisenedes nägi ta üksnes tühje kirjutuslaudu ja klaaslaudadele sümmeetrilistesse kuhjadesse laotud ajakirju. „Skin, kas sa oled siin?” Vaikus. Noh, kas ta käitub nagu argpüks või kavatseb olukorda lähemalt uurida? Jalad aitasid tal otsustada ja kandsid tõrksa keha väiksesse ooteruumi ning selle taga olevasse pimedasse kontorisse.
Ta klõpsas tule põlema ja mehe L-tähe kujulise kirjutuslaua kohal süttis lamp. Keset lauda lebas avatud märkmik. Corina astus lähemale ja haaras märkmiku pihku. Ta avastas leheküljelt üheainsa telefoninumbri ja selle kohalt oma nime. Ta tundis Skini kandilise käekirja ära. Mees kirjutas alati pliiatsiga, justkui ei usaldaks tindi püsivust. Paksud jooned tundusid olevat märkmikusse peaaegu vägivaldselt tõmmatud. Kus kuradi kohas Skin on?
Corina üritas teda kodust kätte saada, kuid kõne läks automaatvastajasse. Võib-olla oli Skin oma pruudi juures? Ei, ta oli alles tunni aja eest kontoris viibinud ja tundunud olevat liiga ärevil, et kokkusaamist ära jätta.
Naine astus kontorist välja ja hüüdis koristajaid. Need vahetasid pilke ja viimaks astus neist noorim tema juurde. Mees küsis vigases inglise keeles, mida ta soovib.
Corina vastas hispaania keeles, et otsib oma sõpra, kellega pidi tema kontoris kokku saama.
Mees naeratas tema hispaania keele oskuse peale ja küsis innukalt: „Kas ta sõidab kuldse Mercedesega? Väga ilusa autoga?”
Naine noogutas. „Jah. Kas olete teda näinud?”
„Vist küll. Umbes nii pikkade juustega?” Koristaja puudutas oma õlgu. „Pea viltu?”
„Ei,” kostis Corina. „Ta on lühike ja kiilakas.”
„Aa, te mõtlete teist meest, mitte autojuhti?”
„Kas temaga oli keegi kaasas?” küsis naine, püüdes muret varjata. „Autos oli kaks meest?”
„Kaks meest,” kordas koristaja. „Pikk mees, pea viltu, ja lühike kiilaspea. Ta tundus olevat haige.”
„Mis mõttes haige?”
„Teine mees, tema sõber, pidi teda autosse aitama.”
Corina tänas koristajat ja sõitis Skini koju. Kui meest polnud, siis võis seal olla keegi muu. Maja oli valgustatud nagu peo ootel ja jõest lähtuv vihmaveelõhn muutis õhu jahedamaks. Naine keeras pikale sissesõiduteele ja jäi veidikeseks autosse istuma, püüdes otsustada, mida järgmisena ette võtta.
Skin oli väitnud, et Eugene Belmont tappis Tina Kelloggi. Mees oli telefonikõne ootamatult lõpetanud. Kas sellest piisas politseisse pöördumiseks? Kas ta ei jätaks nii rumalat muljet? Aga mis siis, kui Skinil oli lihtsalt kiire? Võib-olla oli ta kusagil koos oma pruudiga? Corina ei tohtinud näidata end Hendersonile ja J. T-le täieliku võhikuna.
Ta väljus autost ja suundus tagatulede valgusvihku. Hoov oli tühi, pimedus neelas viljapuud ning lillepeenrad endasse.
„Skin?” Corinale tundus tobe säärases ilmselgelt asustamata paigas kedagi hüüda.
Halli lakikorraga kaetud terrassimööbel kössitas ilu pärast peetava mustapõhjalise ujumisbasseini ümber tontlikes kobarates. Alati soodustusi otsiv Skin oli teinud lepingu basseinimeistriga, kes oli ehitanud selle tasuta, tingimusel et mees teda teistelegi soovitab. Skin ise polnud sellesse basseini jalgagi tõstnud, sest ta kartis kohutavalt vett.
Vee kõrval kiiskas miski kuuvalgel. Klaas, mingisugune katkine pudel. Corina lootis, et bassein on niisama tühi kui aed, kuid tema ihuliikmetesse oli pugenud hirm, mis hakkas kõri nöörima. Ta lähenes basseinile ja sundis end kahtluste vaigistamiseks vaatama. Valguselaik tõi vees nähtavale kriitvalgelt kahvatu kananahal ihu.
Naine tundis ära Skini kiilaspea. Mehe keha hulpis näoli veepinnal, jäsemed nagu midagi embamas.
Üks kahest politseinikust, kes Corina telefonikõne peale kohale saadeti, jalutas kannatlikult mööda Skini ringikujulist sissesõiduteed, kuni naine lõpetas jutuajamise emaga ja lõi telefoniklapi kinni. Emal oli temaga hiljem korralikult arveid õiendada, kuid selle võis kuidagi üle elada. Küsimus oli selles, kas ta suudab juhtunuga toime tulla? Küsimuste ja vastustega ning kujutluspildiga Skini grotesksest ihust, mida ta iialgi ei unusta.
Kordnikul, kes oli vanem kui Tina Kelloggi maiseid jäänuseid valvanud võmm, olid sõbralikud silmad, mis sarnanesid värvilt tema käharate hallide juustega.
„Vabandust,” kohmas Corina ja liitus auto juures seisva mehega. „See oli mu ema. Ta armastab mind aeg-ajalt kontrollida.”
„Kas ta elab siin lähedal? Võib-olla palute tal ööseks enda juurde tulla?”
„Bakersfieldist põhja pool,” lausus Corina. „Neljakümne minuti kaugusel. Pealegi ei taha ma talle veel juhtunust rääkida. Ta on suur pabistaja.”
„Kas saate hakkama?” küsis võmm. „Te värisete.”
Naine heitis pilgu oma kätele ja märkas, et mehel on õigus. „Kõik on hästi,” kinnitas ta, „ausõna.”
See oli tema viimase aja suurim vale. Ja juba kordniku näost oli näha, et mitte kuigi usutav vale.
Lapsevanema süüdistuskõne nr 553.
„Tütreke, mulle ei meeldinud viis, kuidas sa toru hargile panid. Milles asi?”
„Tegelesin parajasti ühe looga. Selgitan hiljem, kui mul on aega rääkida.”
„Me võime ju praegu rääkida. Mitu tundi need inimesed sunnivad sind ajalehes töötama?”
„Ma ütlesin, et pärast
