Henderson mustab tema võimeid igal võimalusel, aga tal polnud annet ega soovi juhatuse ees pugeda, isegi kui juhatuse liige oli talle kunagi meeldinud.
Ivy Dieser oli korraldanud tema edutamise mõni kuu pärast asumist peatoimetaja ametipostile, mis oli vabanenud siis, kui eelkäija tegi „kõrvalehüppe”, mis oli uue juhtkonna puhul küllaltki tavaline. Ivy oli nagu puuga pähe saanud, sest kui ta informeeris Corinat uutest ametikohustustest, küsis ta, kas naine soovib, et teda kutsutaks hispaanlaseks või ladinaameeriklaseks.
„Mehhiklaseks,” oli Corina parandanud ja jahmunud, et Mürgine Luuderohi, nagu Ivyt kutsuti, võib tema vedamisse nii jultunult suhtuda. „Ma olen mehhiklane.”
J. T. tervitas teda kabinetilävel. Väike tuba oli täis fotosid mehe puhkusereisidelt Jamaicale. „Noh, said?” küsis ta, justkui oleks Corina Starbucksi kohvi järele saatnud.
Naine noogutas. „Võmm keeldus midagi ametlikult kinnitamast, kuid vihjas üht-teist.”
„Sama siin, aga me võime ikkagi öelda, et meie allikate arvates on tegemist linnapea laibaga. Aga kus kuradi kohas on Henderson?”
„Ma võin ise artikli kirjutada, J. T.”
„Muidugi võid. Aga Matthew tundis linnapead isiklikult. Sina pole temaga isegi kohtunud.”
„Olen küll, kohe siia tulles. Kas mäletad seda Hispaania stipendiumi värki? Käisime seal koos sinuga. Mina töötasin siis veel äriosakonnas.”
Mees noogutas ja naeratas mõistatuslikult. „Õige jah. Janie saatis kogu toimetajate vähemuse, sinu, minu ja Linda Woo tema juurde.”
Viimaks ometi olid nad ühel arvamusel. „Vähemuskvoot, just see me neile olemegi,” pahvatas Corina.
„Ja kakskümmend aastat tagasi, kui mina alustasin, pidime kurja vaeva nägema, et siin üldse tööd saada.” J. T. kulmud kerkisid veelgi kõrgemale ja ta sõnas ettevaatlikult: „Tead, naine, ma olen olnud esimene mustanahaline igas ajalehes, kus olen töötanud. Olukord pole palju muutunud. Dieser heidaks mu kohe tänavale, kui poleks vähemuskvoote.”
„Tahtsin lihtsalt öelda, et…”
„Ma tean, mida sa tahtsid öelda. Aga nüüd lõpeta enesehaletsemine ja kirjuta artikkel valmis. Henderson võib sulle hiljem Tina Kelloggi kohta informatsiooni jagada. Aga praegu kirjuta kõige põhilisemast. Leskproua võtab abikaasa ehitusfirma üle, alustab poliitikukarjääri ja valitseb linna ennenägematu arenguperioodi ajal. Kuidas ta sattus kõige selle juurest… sinna, kust ta leiti?”
„Viinamarjaistandusse,” kohmas naine, kes oli noomituse pärast ikka veel nördinud.
„Kuidas ta sattus nii kõrgelt kohalt porisesse viinamarjaistandusse, kus tema isik on veel tuvastamata? Midagi taolist.”
„Sa räägid nagu televiisoris, kui tohib öelda.”
„Sellepärast ma olengi toimetaja ja sina reporter. Aga nüüd mine kirjutama.”
„Mis saab Hendersonist?”
J. T. kehitas õlgu, nagu polekski märganud vaikset sõda, mis oli pulbitsenud tema nina all juba kaks kuud. „Teda pole siin,” nipsas ta.
Kolm
Pühapäev, 3. juuni, kell 18.30
Vaatamata J. T. sõnadele teadis Corina, et mees soovis Hendersoni kohal viibivat. Naine ei meeldinud J. T-le või ei suutnud mees teda lihtsalt usaldada. Aga J. T. õieti ei tundnudki Corinat, selle eest oli Henderson isiklikult hoolitsenud.
Laes rippuvad hõõglambid valgustasid Hendersoni kabineti välisseina vastu lükatud L-tähe kujulist kirjutuslauda. Corina lauale sõnastike vahele oli kiilutud Associated Pressi uudisteagentuuri kalendermärkmik, mis oli kollaseid märkmepabereid täis pikitud. Naine ei teinud väljagi punaselt plinkivast telefonitulukesest, mis andis teada, et talle on helistatud, vaid haaras tooli, istus arvuti ette ja avas arhiivi.
Tina oli kadunud märtsis, nädal aega enne neljakümne neljandat sünnipäeva, jättes maha kõik peale mobiiltelefoni ja seljas olnud riiete. Poeg, kes ema telefoni teel kätte ei saanud, kuulutas ta kadunuks ja ehkki selle kohta polnud sõnagi lausutud ega trükitud, teadis Corina, et kõik kahtlustavad mõrva – tegemist oli järjekordse naisega, kes oli mingisuguse tõpra kättemaksumängus kaotajaks jäänud.
Linnavolikogu pidas erakorralised valimised ja linnapea asemikuks määrati Wes Shaw. Ära tee, hoiatas Corina ennast. Ära isegi mõtle temale.
Ta püüdis Tina Kelloggile keskenduda. Kõik arvutiekraanile ilmunud pildid olid elavad ja särtsakad. Tina valimiste peakorteris, silmanähtavalt esiplaanil ajakirjanikku kallistamas. Tina teksapükstes ja nokkmütsis Inimliku Eluaseme projekti tarvis haamriga naelu tagumas. Tina Viinamäe elamurajooni avamisel Skin Burke’i kõrval seismas ja säravalt naeratamas. Tina 11. septembril linna mälestusteenistust pidamas, pea langetatud palves. Corina sobras arhiivis ja tegi märkmeid. Lesknaine, üks poeg. Ta kritseldas küsimuse. „Kus on poeg?” Teine märkus. „Abikaasa?”
Ta keskendus artikli koostamisele, kirjutas lühikokkuvõtte, pani paika faktid ja mõtles välja tööpealkirja. Põllult leitud surnukeha arvatakse kuuluvat endisele linnapeale.
Ta ootas, kuni arvuti ennast välja lülitab ja vajutas telefonil vilkuva punase tulukese kõrvale nupule. Arvatavasti polnud helistajatel midagi erilist öelda, kuid ta ei võinud jätta ühtki kõneposti teadet kuulamata ega ühtki kirja avamata.
Esimesed kaks kõnet olid emalt, eesmärgiga temas süütunnet tekitada. Corina kustutas teated enne, kui need jõudsid mõjule pääseda. Kolmas kõne oli õde Guadalupelt, kes teatas, et veedab järgmisel nädalal ühe öö tema pool. Oh, kui tore.
Midagi pakilist polnudki. Ema kõnede asjus polnud võimalik midagi ette võtta. Ja Lupita kasutas tema kodu aeg-ajalt motellina, kui ta emaga tülis oli. Corina vajutas tärnile ja kuuele, et teade kustutada, ning seejärel asus viimase kallale.
„Hei, Corina. Skin siinpool. Pean sinuga nii ruttu kui võimalik rääkima linnapea juhtumist, millest sa praegu kirjutad. Helista kohe, kui mu teate kätte saad.” Mees ütles kaks korda oma numbri. Tema hääl, mis oli tuttav ühest raadioreklaamist, oli pinges.
Kuidas võis Skin Burke teada, millest Corina kirjutab? See mees oli olnud tema allikas, kui naine töötas alles äriosakonnas, kuid pärast edutamist polnud nad sõnagi vahetanud. Corina helistas Skini kontorisse ja koju ning jättis mõlemasse kohta automaatvastajasse teated. Edutult. Ta otsustas koduteel uuesti proovida. Mehe allasurutud hääl tegi ta murelikuks. Skini polnud just lihtne heidutada. See mees oli käinud läbi raske tee, turvasüsteemide tootjast üheks linna edukaimaks arendajaks. Mis võis Skini Tina Kelloggi oletatavas mõrvas niiviisi ärritada või koguni hirmutada?
Neli
Pühapäev, 3. juuni, kell 18.45
Ivy Dieser seisis J. T. ukse taga ja üritas kannatlik olla. Hea tava kohaselt tuli madalama astme juhtide vastu lugupidamist üles näidata ja oodata sissekutsumist või vähemalt seda, kuni tulijat on märgatud. Kui mees viimaks pilgu tõstis, kortsutas Ivy kulmu.
„Kas luurad mu järel?” küsis J. T.
„Sugugi mitte. Tahtsin lihtsalt rääkida, kui sul on hetk aega.”
Mees
