juristiabi ameti maha pani.”
„Pete vajab kontoris tema abi. Selles pole midagi halba, tütreke, kui naine aitab oma mehel edu saavutada. See on ainuke õppetund, mida sooviksin sulle anda.”
„Oledki juba andnud, ema. Sa oled mind küllalt õpetanud.”
„Ausalt? Ega sa mind ometi jälle narri?”
„Ausalt. Kujutle mind enda ette seisma. Löön praegu risti ette.”
„Tütreke!”
„Helistan sulle homme ja siis räägin kõigest. Sobib? Praegu pean puhkama. Head ööd!”
Seitse
Esmaspäev, 4. juuni, kell 1.30
Melissa Henson oli alasti veelgi kütkestavam kui riietega. Wes vaatas, kuidas naine vannitoast väljub, põimituna rätikusse, mis oli nagu lühike lavendlikarva kleit. Melissa oli täitmatu armastaja ja tõik, et ta oli äsja duši all käinud, ei välistanud teist raundi.
„Tule siia, laiskvorst,” ütles naine. „Sa pole kogu mu pesemise aja vältel oimugi liigutanud.” Tema liibuvad märjad lokikesed hüplesid, kui ta voodile lähenes. Ta võinuks tilkuvate juustega kodust välja minna ja ikkagi näha välja parem kui enamik naisi, kes ilusalongides tunde veetsid. Enamik naisi. Ära hakka jälle pihta. See naine oli seksikas. Ta oli lõbus. Ja tark. Sellest pidanuks piisama.
„Ilmuta vana mehe suhtes pisut kaastunnet.” Wes patsutas veel jahtumata voodit enda kõrval.
„Ma sulle näitan kaastunnet, härra linnapea!” Naine rebis rätiku ühe kiire liigutusega seljast ja jäi, käed õieli, mehe ette seisma, justkui oleks tordi seest välja karanud. Tema kuldsel nahal pärlendasid veepiisad, mis tõstsid tema roosade nibudega rinnad esile.
„Tule siia,” kutsus mees kähiseval häälel. Oli järjekordselt üks niisugustest öödest ja tõotas tulla üks säärastest hommikutest. Suurepärane.
Melissa tõstis kõigepealt ühe ja seejärel teise jala voodile. Ta kõrgus mehe kohal ja hakkas hüppama nagu batuudil, lummates lamajat avaneva vaatepildiga.
„Kuhu ma maandun?” küsis ta hingeldades, sugugi mitte nagu televiisori-Melissa.
Enne kui Wes jõudis vastata, helises naise mobiiltelefon. Tal oli ääretult tobe kutsetoon, mis ei tahtnud kuidagi ära lõppeda.
„Ära vasta sellele,” palus mees.
„Ma pean. Telejaamal on ka see number.” Naine tõttas vannituppa telefoni järele ja lausus: „See võtab ainult hetke.”
Mees jäi lamama ja kuulas, kuidas Melissa kõrvaltoas ühesilbilisi vastuseid pillub. Ta lootis, et naine ei pea telefonikõne tõttu nii varakult televisiooni kiirustama.
Naine naasis tuppa, mobiiltelefon endiselt pihus. Ta jäi lävele seisma. Tema naeratus oli veider, justkui oleks ta selle oma tõeliste tunnete varjamiseks vägisi näole mananud.
„Mis juhtus?”
„Skin Burke, Viinamäe elamurajooni arendaja.”
„Ma tunnen Skini. Mis temaga on?” Wes taipas juba enne, kui naine jõudis midagi öelda.
„Ta leiti täna öösel oma basseinist surnuna. Arvatavasti mõrv.”
„Kõigepealt Tina ja nüüd Skin.” Miks pidid alati head inimesed lahkuma? „Kas neil on aimu, kes seda tegi?” küsis mees.
Melissa raputas pead. „Veel mitte. Aga see pole veel kõik.”
„Mis siis veel?”
„Ma räägin sulle ainult sellepärast, et kuuled sellest nagunii ja ma tean, et vihastaksid, kui ma seda sinu eest varjaksin. Seega nikun sul parem kohe ajud segamini.”
„Millest sa räägid?” Wes tõusis voodilt ja tema lihased läksid pingesse. Midagi oli väga viltu. Nende lühikese koosoldud aja vältel polnud miski Melissat niiviisi kõigutanud. „Lase tulla. Milles asi?”
Naine jäi lävele seisma ja teatas: „Surnukeha leidis Corina Vasquez.”
„Corina!” See nimi tabas Wesi nagu rusikahoop. „Kas temaga on kõik korras? Kus ta on?”
„Pole tal häda midagi. Muud ma ei tea.”
Nad seisid terve minuti paigal ja jõllitasid teineteist. „Hoian sind asjadega kursis,” lubas naine. „Ma ei pea praegu sinna minema.”
Wes kiikas oma riiete poole, mis olid voodi kõrvale toolile hunnikusse visatud. „Peaksin vist riidesse panema.”
Naine kehitas õlgu. „Nii ma arvasingi.”
„Ja sa rääkisid mulle ikkagi. Tänan sind usalduse eest.”
„Oh, ma ei öelnud, et usaldan sind. Ma ütlesin, et ei taha sind ärritada.” Melissa seisis mehe ette. Nüüd oli tal juba pikk valge hommikumantel seljas. „Sa oleksid ju seda teinud, eks?”
„Mida?” Wes suutis üksnes Corinale mõelda ja juurdles endamisi, kas peaks naisele helistama.
„Vihastanud. Kui oleksin juhtunut sinu eest varjanud ja jätkanud koos mõnusasti ajaveetmist, siis poleks sa mulle iialgi andestanud, eks?”
„Loomulikult. Kuidas sa võisid üldse midagi säärast kaaluda?” Mehe riided lendasid selga kiiremini, kui olid seljast ära tulnud. Nüüd pidi ta siit kaduma. Ta andis naisele põgusa musi.
Melissa pani käe mehe õlale ja tiris ta tagasi, et tõeliselt, huulte ja keelega suudelda. Wes puudutas tema põske. „Anna andeks,” pomises ta ja liikus ukse poole.
Ta kuulis selja tagant naise kõkutamist. „Oh, sind küll, Wes. Sa ei taipa ikka mõhkugi, mis?”
Mees ei suutnud hetkel Melissa mänguga kaasa minna. Tema prioriteet oli Corina.
Kaheksa
Esmaspäev, 4. juuni, kell 5.45
Varajane koidik oli parim aeg hoone koridorides luusimiseks. Just seda Geri LaRue tegigi. Ta oli juba valmis mõelnud, mida öelda, kui keegi peaks teda märkama. Kuid seal polnud kedagi.
Võti sobis Chenault’ kabinetiukse lukuauku. Naine lipsas sisse ja sulges enda järel ukse. Ta seisis veidi aega hämaruses, püüdis end koguda ja tundis kerget iiveldust. Südametunnistus, igavene kelm, tahtis teda tagumikust näksata. Oma heategija suhtes tulnuks suuremat lugupidamist ilmutada, meenus talle. Ta pidanuks tänulik olema. Selle mehe ja uue juhtkonnata vaevleks ta arvatavasti endiselt Säästumarketi töökohal. Ja nüüd kavatses ta sellele mehele alatult ning lihtlabaselt sitta keerata.
Ta otsustas süümepiinadega hiljem tegelda. Kes ütles, et väljapääs on alati käeulatuses? Piibel? Shakespeare? Bob Dylan? Ta ajas neid alatasa segamini.
Akna taga kükitas valgus nagu mingisugune vaikne lind. Sellel mausoleumil puudusid aknad, kui välja arvata juhataja sviit. Geri kõrvades kumises tühjus ja ebamäärasus, mida tekitas täielik vaikus. Harilikult oli selles majas liigagi palju hääli. Ent suure ülemuse kabinet oli teistsugune. Häältest meeldivalt
