istus. „Tahtsin kuulda, mida te tolle leitud laiba kohta teada saite?”
Mees piidles teda vidukil silmadega. „Tundub, et see on linnapea Kellogg. Saatsin Corina asja uurima.”
Kuuldu üllatas peatoimetajat. Koostöövalmidus oli sõna, mis J. T. laiaulatuslikust sõnavarast puudus. „Suurepärane valik. See teeb mulle rõõmu, J. T.”
„Ära liiga palju rõõmusta. Saatsin ta üksnes sellepärast, et ei suutnud Hendersoni leida.”
„Kes hiljaks jääb, see ilma jääb, nagu Chenault’l on kombeks öelda.”
„Kui sa sellest temale räägid, siis palun maini eraldi, et Henderson ei jäänud hiljaks. Ta võttis lihtsalt pühapäeva vabaks.”
„Muidugi.” Ivy sirutas end toolil ja uuris püksisäärel olevat plekki. Ta pidanuks olema targem ja siin valgete rõivaste kandmist vältima. J. T. teeskles muretust, kuid naisel ei jäänud märkamata, et mees jälgib tema ringutamist. Ivy teadis, et hoolimata vaenulikkusest annaks mees oma riistast viis sentimeetrit ära, kui ta endale saaks. Aga seda polnud määratud juhtuma. Ehkki J. T. oli armas ja Ivyl polnud meeste suhtes eelarvamusi. See mees polnud lihtsalt juhatajatüüpi ja tal polnud lootust siin veel tüki aja jooksul midagi juhtida.
„Kuidas Corinal läheb?” küsis naine.
„Seniajani normaalselt. Muidugi pole ta nii kogenud kui Henderson.”
„Kui Henderson oli kahekümne kaheksa aastane, siis polnud temalgi kogemusi. Sa peaksid talle rohkem sedasorti ülesandeid jagama.”
„Põllult leitud surnukehi?”
Vaatamata sellele, et J. T. toon jäi vaoshoituks ja viisakaks, pidanuks peatoimetaja olema pime, et mitte märgata mehest nõrguvat põlgust. Nojah, ta teadis, mida põlgusega peale hakata ja seda teadis ka nende väljaandja Brandon Chenault.
„Pidasin silmas seda, et tahan Matthew Hendersoni osakonnas näha rohkem kui üht inimest tegutsemas.”
„Sain aru, mida sa öelda tahtsid.”
„Kas sul on sellega mingisugune probleem?”
J. T. langetas pilgu reklaamvoldikule, mida käes hoidis, kummardus üle laua ja loobus teesklusest, nagu Ivy teadis teda tegevat, kui mees on küllalt kaugele viidud. „Mul on probleem sellega, et äriosakonnast tuuakse paljutõotav ajakirjanik meile üle, kui neil on niigi vähe töökäsi.”
„Meil on igal pool tööjõupuudus. Ma ei pea sulle majanduslikku tausta selgitama. Peame lihtsalt rohkem ja nutikamalt töötama, muud mitte midagi.”
„Aga me ei pea vabanema headest töötajatest lihtsalt sellepärast, et nad teenivad rohkem kui uustulnukad.”
Ivy naaldus toolileenile ja laskis mehel äsjaöeldut seedida. „Kas sa arvad, et mul on midagi säärast plaanis? Et püüan headest töötajatest vabaneda?”
Mees käkerdas voldiku kokku ja viskas prügikasti. Kurikuulus J. T. temperament. Tore. Ivy otsustas hiljem tagasi tulla ja voldiku riismed päästa. Ei võinud ju iial teada, millal midagi nii ilmselgelt tühist võib vajalikuks osutuda. Peatoimetajal oli terve sahtlitäis sääraseid korralikult tähistatud eksemplare.
„Ma ei tea, mida sa üritad teha. Kuue kuu jooksul, mil oled seda ametit pidanud, on terve mu neetud personal ümber korraldatud.”
„Vahel lihtsalt juhtub nii,” selgitas naine rahulikult, „iseäranis ebakindla majandusliku olukorra ajal. Mehhikos toimuv võib uuele sõjale aluse panna.”
„Loodame, et seda ei juhtu.”
„Mitte et seda sõjaks nimetataks. Valitseb vaesus, ent California arvatakse kümne tugevaima majandusega osariigi hulka. Nad ütlevad lihtsalt, et me taastame poliitilist stabiilsust või muud säärast. Aga kahtlemata on tegemist sõjaga ja meie finantsolukord muutub veelgi hullemaks.”
„Tean, tean. Majandus imeb lurinal ja selle nimel tuuakse kõik ohvriks.” J. T. rääkis tundetult ja enesekindlalt, mõtles naine. See üle neljakümne mustanahaline mees ei hoolinud millestki peale oma järgmise puhkuse.
„Me tahame sind alles hoida, J. T.,” kinnitas Ivy.
„Muidugi tahate.”
„Ehkki me teame, et otsid paremat kohta.”
Mees vakatas viivuks, kuid ei suutnud üllatust varjata. „Kõik otsivad.”
„Aga nagu sa kenasti ütlesid, imeb majandus lurinal.” Ivy silus pükse ja laskis J. T-l vaadata, millest ta oma väljakannatamatu nõmeduse pärast ilma jääb. „Hoolitse Corina eest, eks?”
Mees teeskles, et ei märganud peatoimetaja väikest etendust. „Teen seda nagunii. See on mu töö.”
„Jah,” lausus naine tõustes. „On küll.”
Viis
Pühapäev, 3. juuni, kell 20.35
Corina helistas koduteel autost veel kaks korda Skini kontorisse. Teisel katsel mees viimaks vastas.
„Corina? Lõpuks ometi.” Mees tundus olevat hingetu.
„Olen üritanud sind juba teate kättesaamisest saadik tabada.”
„Tegelesin asjadega, mida tahan sulle näidata. Astusin just uksest sisse. Me peame viivitamatult rääkima. Oled ainuke, keda usaldan.”
Tema hääl hakkas vaibuma ja naine parkis auto tee äärde, et kõnelevi ei katkeks. „Miks sul sellega nii kiire on? Sa tead, et tegelen praegu raske asjaga.”
„See ongi raske ja julm mäng, naine. Täna leiti Tina Kelloggi laip. See tõbras Belmont tappis ta.”
Corina keha läbis külmajudin. „Miks peaks Eugene Belmont Tina tapma?”
„Sest Tina tahtis mind Viinamäelt välja süüa. Ja sai teada, mis tegelikult toimub.”
„Mis siis toimub?”
„Midagi suurt, mida me ei saa peatada. Usu mind, olen üritanud. Aga tõprad ei jää rahule enne, kui sõda on käes.” Mees vakatas. „Mida kuradit? Väljas on keegi. Oota üks hetk, eks?”
„Skin?” Corina kuulis teravat heli, justkui oleks mees telefoni maha pillanud. Seejärel jäi liin tummaks.
„Skin, kas oled seal?”
Vaikus. Naine pööras auto ümber. Võib-olla omistas ta mehe telefonikõnele liiga suurt tähendust. Võib-olla oli Skinile lihtsalt mõni vana semu külla tulnud. Igal juhul mõistis Corina, et ta ei või käed rüpes istuda.
Pühapäev, 3. juuni, kell 21.22
Skin
See ei pidanud ju nii minema. Mitte niiviisi, neljakäpakil, omaenese ujumisbasseini juures, püüdes mitte teadvust kaotada, kui must vesi läigib järjest lähemal ja kloorilõhnalised lained kõditavad mu põlevaid ninasõõrmeid. Pean hingama. Pean selgitama, kuni vähegi suudan, enne kui on liiga hilja.
„Turvalisus,” piiksatan ma, kuid
