Tulin ära. Läksin isaga tülli… Sinu pärast. Pärast seda sõda, pärast lahingut… Punastega… Ta on ratastoolis! Jalad ei liigu… Ja käsi naksati otsast… Saad sa vähemalt aru, mida see talle tähendab?! Olla invaliid! Tema juurest, oma isa juurest sinu juurde. Tema vastu! Vastu tema tahtmist!”
„Mis sa teed? Ta ei pidanud mind ju inimeseks… Ma tahtsin talle kogu tõe… Aga tema… Ta ei taha, et me sinuga koos oleksime, mis mina teha saan?”
„Et saaks sinuga lapsi, saad aru – sinuga! Jätsin maha… Lõpetasin üleval käimise! Et tervis… Kõik need naiste organid… Nagu käsn… Foon… Sa ju tead! Need neetud seened… Et sind siin omaks tunnistataks… Selles sinu jaamas! Arvad, et ma kujutlesin nii… Oma tulevikku?! Keeldusin teenistusest! Sigu sussutada! Mille nimel? Mille nimel?! Aga sina, sa jätkad! Pole päevagi vahele jätnud! Sa oled endal seal ju juba kõik ära põletanud! Saad aru?! Võib-olla meil sellepärast ei tulnudki välja! Ega tulegi! Palju ma olen sind palunud! Kui palju on sind palunud su isa!”
„Kuivetu pole…”
„Miks sa seda teed?! Sa lihtsalt ei taha neid, jah? Sa lihtsalt ei armasta lapsi, jah?! Ei taha minuga! Üldse ei taha! Sul on sellest kõigest suva, sina tahad ainult maailma päästa! Aga mina? Aga mind?! Siin ma olen! Sa lased mul minna! Sa jääd minust ilma! Ja sa tahad mu kaotada, jah?”
„Anja. Miks sa…”
„Ma ei suuda enam. Ei taha enam. Ei taha oodata. Ei taha seksi nuiata. Ei taha unistada rasedaks jäämisest. Ei taha karta, et kui ma sinust lõpuks käima peale jään, siis sünnib värdjas.”
„Kõik! Jää vait!”
„Sul sünnib värdjas, Artjom! Sina oled ka nagu käsn! Iga su ülevalkäik maksab kätte! Kas sa ei saa sellest aru?!”
„Jää vait, raisk!”
„Mine ära. Mine ära, Artjom. Mine päriselt ära.”
„Ma lähen.”
„Mine ära.”
See kõik toimub sosinal. Sosinal karjed, sosinal oiged. Sosinal pisarad.
Hääletult nagu sipelgatel.
Ja kõik naabrid teevad näo, et magavad.
Ja kõik teavad kõike.
Keemiakaitseülikond mahtus täpselt reisikasti. Kõige peale pani Artjom teenistusrelva kalaši, mida oli keelatud jaamast välja viia, padrunid – kuus salve, sinise isoleerpaelaga kahekaupa kinni seotud, ja kotike kuivatatud seeni. Gaasimask vahtis teda tuhmilt, kuni Artjom luku kinni tõmbas – katkendlikult, jõuga – nagu tüütu surnu kotis. Siis heitis selga ranitsa – oma needuse, Sisyphose kivi.
„Taat! Tõuse üles! Pane asjad kokku! Ära ainult kära tee.”
Vanamees magas justkui lahtiste silmadega – ärkas otsekohe.
„Kuhu?”
„Kas sa rääkisid mulle Teatralnajast tõtt? Sellest oma radistist? Et ta on seal?”
„Jah… Jah.”
„Noh… Kas viid mu sinna?”
„Teatralnajale?” Homeros venitas.
„Kas sina arvasid, et löön araks või? Tutkit, taadu. Võib-olla mõnele teisele on see põrgu. Aga meile on see lahingukuulsuse paik. Noh? Või sa valetasid selle kõik kokku?”
„Ei valetanud.”
„Tule minuga Teatralnajale. Ma pean seda sinu inimest ise nägema. Ise. Ja temalt kõike küsima. Ma tahan, et ta mind õpetaks. Andku oma vastuvõtja… Et võiksin uskuda.”
„See oli ju kaks aastat tagasi…”
„Lepime sinuga kokku. Sina viid mind selle radisti juurde, aga mina räägin sulle kõigest, mida sa tahtsid küsida. Nagu pihil. Mustad, kollased, rohelised, maitse järgi. Minu kangelasliku teo ajalugu. Räägin sulle seda, mida pole teistele rääkinud. Terve kuradi Kreeka tragöödia alfast oomegani. Sobib? Ausõna. Noh? Lööme patsu.”
Homeros sirutas talle käe – aeglaselt, kahtlevalt, justkui mõeldes ega Artjom endale pihku sülitanud –, aga käepigistus oli tugev.
Kuni vanamees pakkis pesu reisikotti, lõbustas Artjom end iselaetava taskulambiga: surus käepidet sisse ja välja, kuulas mehhanismi surinat, täitis akut. Tundis huvi ainult selle vastu. Siis tegi pausi.
„Seleta mulle. See sinu raamat. Milleks?”
„Raamat? Tuleb välja, et me elame siin, aga aeg on seisma jäänud, mõistate? Pole ajaloolasi ja pole kedagi, kes paneks kirja, et meie elasime ka ja kuidas, ja nii tulebki välja, nagu oleks meie elu asjatu. Aga see pole ju tõsi,” Homeros tardus, käes kokku kägardatud hall padjapüür. „Meid kaevatakse kümne tuhande aasta pärast välja, aga meie pole ühtki rida kirjutanud. Hakatakse luude, kausside pealt ära arvama, kellesse uskusime ja millest unistasime. Ja luuletatakse igasugu asju kokku.”
„Kes meid välja kaevab, taat?”
„Arheoloogid. Meie järglased.”
Artjom vangutas pead. Tõmbas keelega üle huulte, püüdis ülekeevat pahameelt endas hoida, aga see purskus välja kui sapp, kõrvetas ennastki.
„Aga mina võib-olla ei taha, et meid siin koos sinuga välja kaevataks. Ma ei taha olla vennashaua luud ja kausid. Las mina kaevan välja, mitte et mind kaevatakse. Siin on niigi piisavalt palju neid, kes tahavad terve elu kääpas tiksuda. Ma annan parem üleval üledoosist otsad, kui sitsin hallide juusteni metroos. See pole inimese pärisosa, taat. See pole inimese moodi. Metroo. Järglased, raisk. Järglased! Ma ei taha, et minu järglased tolkneksid kogu elu maa all. Et minu järglased söödaksid endaga tuberkuloosibatsille?! Ei taha! Et nad lõikaksid viimase konservikarbi pärast üksteisel kõrisid läbi? Ei taha! Et nad ruigaksid ja vedeleksid koos sigadega?! Sina kirjutad neile raamatut, taat, aga nemad ei suuda lugedagi! Nende silmad kuivavad ära, sest on üleliigsed, saad sa aru?! Seevastu haistmine on nagu rottidel! Need pole enam inimesed! Selliseid sigitada?! Kui on kas või üksainus võimalus miljonist, et seal kusagil, veel kusagil saab üleval elada, tähistaeva all, päikese all, kui kas või kusagil selles maailmas võib hingata mitte londiga, vaid lihtsalt suuga, siis leian ma selle koha üles, kas on selge?! Kui selline koht tekib, siis jah! Seal saab üles ehitada uue elu! Seal võib lapsi sünnitada! Et nad kasvaksid mitte rottideks, mitte morlokiteks, vaid inimesteks! Selle pärast on vaja võidelda! Aga ei tohi juba varakult, elu ajal maasse kaevuda, rõngassaiana krõnksu tõmbuda ja vaikselt-vagusi kärvata!”
Homeros ei öelnud tema mõju all, kurdiks lööduna, sõnagi. Aga Artjom tahtis, et vanamees oleks vastu vaielnud, tal oli vaja kas või kordki veel tugevasti lajatada. Ent vanamees võttis kätte ja hoopis naeratas talle – ausalt, soojalt, pooleldi hammasteta.
„Ma ei tulnud asjata. Ma tundsin kohe, et ei tule asjata.”
Artjom ainult sülitas. Aga ta sülitas välja mürgi, sapi; tal hakkas vanamehe hambutust naeratusest miskipärast kergem, helgem. Tobe vanamees, kohmakas – ja äkki oli selline tunne, et ta on Artjomiga ühel meelel. Ka too tajus sarnasust ja rehmas nüüd juba päris poisikese kombel, nooruslikult, Artjomile:
„Valmis.”
