ei armastanud seeni seepärast, et Anja neid armastas; põrsaid leha pärast, mida tundis siin tema üksi. Ja leppis kokku: tema kui kangelane vabastati sellest. Aga muiduleivasööjaid VDNH-l ei toidetud. Kui oled olnud tunneli vahipostil valves, siis pead töötama ka jaamas. Ja Artjom valis jalgrattad.
Neid oli reas neliteist, leistangiga seina poole, seinal olid plakatid. Ühel plakatil olid Kreml ja Moskva jõgi, teisel mingi pleekinud kaunitar roosas ujumistrikoos, kolmandal olid New Yorgi pilvelõhkujad, neljandal lumine klooster ja õigeusu kirikupühad kalendris. Vali meeleolu, vänta. Jalgrattad seisavad tugipuudel, ratastelt lähevad rihmad dünamomasinani. Igale rattale on kinnitatud väike laternake, mis valgustab nõrgalt sinu tänast plakatiunistust. Ülejäänud elekter läheb akudesse, et jaamale voolu anda.
Jalgrattad seisid kinniaetud lõunatunnelis, võõraid nende juurde ei lastud: strateegiline objekt. Vanamees polnud siia vist veel sisse astunud.
„Ta on minuga,” lehvitas Artjom teadmata põhjusel turvamehele ja Homeros lasti läbi.
Artjom istus roostes raamile, haaras kummist käepidemetest. Kaugel ees paistis Hansa raamatukaupmeestelt väljanuiatud Berliin: Brandenburgi väravad, teletorn ja must skulptuur – naine, kes on tõstnud käed pea juurde. Need väravad, sai Artjom aru, sarnanesid väga VDNH sissepääsule, aga Berliini teletorn, kuigi selle keskosas oli kerajas mull, meenutas Ostankinot. Ja see naise kuju – kas ta siis karjus või kattis kõrvu kinni… Nagu polekski kuhugi ära sõitnud.
„Ega sa sõita taha, taat?” pöördus Artjom Homerose poole. „See on südamele kasulik. Elad kauem. Võta koht sisse.”
Aga vanamees ei vastanud – vaatas klaasiste silmadega, kuidas pöörlevad tühjaks lastud rattad, püüdes õhust kinni haarata. Tema nägu oli moondunud nagu halvatul: üks pool naeratab, teine pool on kangestunud.
„Kas sinuga on kõik korras, taadu?” küsis Artjom.
„Jah. Mul tuli üks asi meelde, keegi.” Homeros kähistas, köhatas kurgu puhtaks, kogus end.
„Ahah.”
Kõigil on kedagi meenutada. Kolmsada varju inimese kohta. Ainult ootavadki, et sa neile mõtleksid. Panevad oma püünised paika, sätivad tõmmitsad kohale, veavad õngenöörid, ämblikuvõrgud laiali – ja ootavad. Kellele meenutab ratasteta jalgratas, kuidas ta õpetas lapsi hoovis sõitma, kellele vilistab teekann – täpipealt nagu vanemate pool köögis, kui läksid nädalalõppudel lõunale koosolemist nautima. Silmapilgutus ja selsamal hetkel „praegu” ja „praegu” vahel näevad silmad äkki eilset ning näevad nende nägusid. Aastatega, tõsi küll, näevad üha kehvemini. Ja parem ongi.
„Kust sa minust kuulsid?”
„Kuulsus,” naeratas Homeros. „Kõik teavad.”
Artjom kõverdas huuli.
„Kuulsus,” ta sülitas selle sõna välja tagasi.
„Teie päästsite ju metroo. Inimesed. Kui te poleks tookord neid elajaid rakettidega… Ma ei saa aru, kui aus olla. Miks te ei taha sellest rääkida?”
Ees olid: teletorn, VDNH väravad, must naine ülestõstetud kätega. Oleks pidanud istuma teisele rattale, aga kõik ülejäänud olid juba hõivatud ja Artjomile jäi just see. Artjom oleks tahtnud vändata vastassuunas, tagasi, tornist eemale, aga nii ei saanud toota elektrit.
„Teist rääkis mulle Mölder.”
„Mida?”
„Mölder. Tunnete teda? Ordu komandör. Ordust olete muidugi kuulnud? Spartalased… Te kuulusite ju ka ise, niipalju kui ma aru saan, kunagi Ordusse… enne?”
„Kas teid saatis minu juurde Mölder?”
„Ei. Mölder lihtsalt rääkis. Et teie teatasite neile. Mustadest. Et te olete kogu metroo läbi käinud… Ma siis ise hiljem… Hakkasin uurima. Mida sain. Aga siin on siiski palju ebaselget. Sain aru, et ilma teieta ei saa sotti ja otsustasin…”
„Kas ta rääkis veel midagi?”
„Ah? Kes?”
„Kas Mölder rääkis minust veel midagi?”
„Rääkis.”
Artjom lõpetas väntamise. Vupsas üle raami, hüppas põrandale. Pani käed rinnale risti.
„Noh?”
„Et… Et võtsite naise. Et hakkasite elama normaalse inimese elu.”
„Kas tema ütles nii?”
„Nii ütleski.”
„Normaalse inimese elu,” Artjom naeratas.
„Kui ma midagi segi ei aja.”
„Ega ta ei täpsustanud, et ma abiellusin tema tütrega?”
Homeros raputas pead.
„Kõik?”
Vanamees maigutas suud. Ohkas. Tunnistas üles.
„Ütles, et läksite peast segi.”
„Muidugi. Mina.”
„Ma annan lihtsalt edasi, mida kuulnud olen…”
„Ja rohkem mitte midagi?”
„Tundub…”
„Et ta näiteks kavatseb mu tappa? Tütre pärast… Või…”
„Ei, ei midagi sellist!”
„Või et ootab tagasi… Rivvi?”
„Ei tule meelde…”
Ta vaikis, seedis. Talle meenus, et Homeros on ikka veel siin, uurib teda.
„Hullumeelsus!” Artjom lagistas tehtult naerda.
„Mina nii ei arva,” hoiatas teda Homeros. „Mida ka ei räägitaks, mina olen täiesti veendunud, et…”
„Kust teie teate? Sina?”
„Kas ainult sellepärast, et jätkate ellujäänute otsimist? Pidada teid hullumeelseks ainult sellepärast, et te ei taha alla anda? Kuulge,” vanamees vaatas Artjomi tõsiselt. „Te ju tapate end inimeste pärast ja, ausõna, ma ei saa aru, miks nad teisse niimoodi suhtuvad.”
„Iga jumala päev käin.”
„Üleval?”
„Iga päev – eskalaatoriga üles. Siis selle kõrghooneni. Jalgsi, treppi mööda katusele. Ranitsaga.”
Väntavad naabrid kikitasid kõrvu, aeglustasid võidusõitu.
„Jah! Pole veel kordagi kuulnud, et keegi vastaks! Ja siis? Mida see tõestab?!” Artjom ei karjunud enam vanamehele, vaid kõigile neile neetud jalgratturitele, kes kihutasid vastu seina, maasse. „See ei tõesta midagi! Kuidas te ei taju?! Peab olema veel inimesi! Peab olema veel linnu! Me ei saa olla selles augus, nendes koobastes ainsad!”
„Aitab
