ja pole olnudki. Peamine on, et kõik on elus, aga ülejäänu… Nagu kommuunis või nagu koopas.
Siit viis tee lõunatunnelisse, mis suundus Aleksejevskajasse ja edasi, suurde metroosse, aga… Ehk oligi asi selles, et VDNH oli lõppjaam. Ja siin elasid need, kes ei tahtnud või ei saanud enam kuhugi minna. Kellel oli kodu vaja.
Artjom jäi ühe telgi juurde seisma, tardus. Seisis, näitas läbi kulunud presendi valgust, kuni välja tuli paistes näoga tädike.
„Tere, Artjom.”
„Tere, Katerina Sergejevna.”
„Ženjat pole, Artjom.”
Ta noogutas naisele. Oleks tahtnud naise juukseid silitada, võtta tal käest kinni. Öelda, et tean, tean. Ma tean tegelikult kõike, Katerina Sergejevna. Või räägite seda iseendale?
„Mine, Artjom. Mine. Ära seisa siin. Mine, joo seal teed.”
„Just nii.”
Jaama saal oli mõlemast otsast eskalaatoriteni läbi raiutud – nad müürisid ja takutasid end ise sisse, et maapinnalt ei tuleks mürgitatud õhku… Aga ka igasugu külaliste eest. Üks pool, kus on uus väljapääs, on õhukindel. Teisele poole, vana väljapääsu juurde, jäeti lüüs, et linnas käia.
Seal, kus on avadeta sein, on köök ja klubi. Pliidid, et süüa teha; põlledega perenaised askeldavad, vaaritavad lõunat lastele ja meestele; vesi liigub mööda söefiltrite torukesi, vuliseb, voolates paakidesse, peaaegu läbipaistev; ühtelugu hakkab teekann vilistama – farmide vahetusest on virgats lipanud keeva vee järele, pühib käsi pükstesse, otsib köögikatade seast oma naist, et haarata pehmest kohast, meenutada armastust ja napsata samal ajal kiiruga mõni pooltoores raasuke.
Pliidid, teekannud, nõud ja toolid laudadega – ükski polnud oma, vaid kuulus kolhoosile, aga inimesed suhtusid neisse hoolivalt, ei rikkunud.
Kõik, peale toidu, toodi ülevalt: metroos ei saa midagi asjalikku meisterdada. Hea, et elada kavatsenud surnud olid hankinud endale igasugu kraami varuks – elektripirnid, diiselgeneraatorid, juhtmed, relvad, padrunid, nõud, mööbel, riideid oli õmmeldud röögatult. Nüüd saab neid edasi kanda, nagu vanemate vendade ja õdede järelt. Jätkub kauaks. Kogu metroos pole rahvast rohkem kui viiskümmend tuhat inimest. Aga varem elas Moskvas viisteist miljonit. Tuleb välja, et igaühel on selliseid sugulasi kolmsada. Tunglevad hääletult, sirutavad oma räbalaid vaikides: võta minu omad, võta, võta, need on peaaegu uued, mina olen neist juba välja kasvanud.
Tuleb nende riided ainult dosimeetriga üle kontrollida – ega ei plõksi liiast? –, tänada ja võib kasutusele võtta.
Artjom jõudis teejärjekorrani, sättis end viimaseks.
„Artjom, kuhu nüüd, sa nagu polegi oma! Tema võtab veel järjekorda! Istu, jalgades pole tõde… Kas kallan törtsu kuuma?
Siin kamandas Daška-Kasukas, juba umbes viiekümneaastane eit, kes ei tahtnud oma vanusele isegi mõelda. Ta saabus Moskvasse mingist kolkast Jaroslavli all kolm päeva enne seda, kui kõik kokku kukkus. Kasukat ostma. Ostis ära ega võtnud seda tollest ajast enam päeval ega öösel seljast, käis kasukaga isegi kempsus. Artjom ei naernud tema üle kunagi: kui temal oleks jäänud selline tükike eelmisest päriselust? Maist või plombiirist või paplite varjust või ema naeratusest?
„Jah. Aitäh, tädi Daš.”
„Sa kutsud mind ikka tädiks!” sõnas ta etteheitvalt ja koketeerivalt. „Kuidas seal üleval on ka? Kuidas ilm on?”
„Vihm.”
„Meid hakkab siis jälle uputama või? Kuuled, Aigul? Vihm, räägivad.”
„Allah karistab meid. Pattude eest. Vaata, et sul sealiha ära ei kõrbeks.”
„Kohe Allah! Temal on kohe Allah! Tõesti kõrbeb… Kuidas sinu Mehmetil läheb, kas tuli Hansast tagasi?”
„Kolmas päev kadunud. Kolmas!”
„Ära muretse nii hirmsasti…”
„Mu süda tunneb, Daša, ta on seal endale kellegi soetanud! Teie omadest! Patus…”
„Teie-meie… Sa oled nagu… Meie oleme siin kõik, Aigulikene… Kõik ühes mestis.”
„Sebis endale mõne lõdva kummiga, vannun Allahi…”
„Sa oleksid pidanud talle sagedamini andma… Mehed on ju nagu kassipojad… Tonksavad, kuni leiavad…”
„Mida te ajate?! Ta läks äriasju ajama!” sekkus pooleldi lapse mõõtu ja peaaegu lapse- (ainult ärajoodud) näoga mees; miskipärast polnud ta saanud suureks kasvada.
„Olgu-olgu. Sina, Kolja, ära kaitse oma kaasosalisi! Aga sina, Artjom, ära kuula meid, eitesid. Võta. Puhu peale, kuum on.”
„Aitäh.”
Ligi astus mees, kes oli viirutatud vanade valgete armidega ja täiesti kiilakas, kuid seejuures oma puhmas kulmude ja lobeda jutuga üldse mitte metsik.
„Tervitan kõiki kohalviibijaid, eriti daame! Kes siin teesabas on? Ma võtan siis sinu taha sappa, Koljun. Kas Hansast olete juba kuulnud?”
„Mis selle Hansaga siis on?”
„Piir on lukus. Nagu väljendus klassik – süttis punane tuli, läbikäiku pole. Viis meie oma sitsivad seal.”
„Vaat, mis lahti on, Aigulka! Sega seal oma seeni, seenekesi.”
„Aga minu oma on seal! Aga mina! Allah… Kuidas pandi kinni? Ah, Kstantin?”
„Pandi kinni ja kogu lugu. Pole meie asi. Käsk on käsk.”
„Nagunii sõdivad jälle! Sõdivad vist jälle Punase Liiniga, ah? Kärvaksid nad seal juba maha!”
„Kes teab, ah, Kstantin? Kelle juurde ma minema peaksin? Minu Mehmet…”
„See on profülaktika pärast. Tulen just sealt. Kaubanduses on karantiin. Varsti tehakse lahti. Tere.”
„Oi, tere, meesterahvas. Kas tulite meile külla? Kes ja kust?”
„Olen Sevastopolskajast. Kas tohib siin istet võtta?”
Artjom ei hinganud enam põletavat auru, rebis end lahti valgest täkilisest kruusist, millel oli kuldne äär. Vanamees oli siia komberdanud, otsis ta üles ja uuris teda nüüd vargsi, silmanurgast. Olgu. Ei saa tema eest ju ära joosta.
„Aga kuidas sina siis meie juurde pääsesid, taat? Kui kõik on kinni pandud?” Artjom kutsus leidliku vanamehe otsesele pilkkontaktile.
„Lipsasin viimasena läbi, silm ka ei pilkunud, ei põigelnud kõrvale. Kohe pärast mind pandigi kinni.”
„Me elaksime nendeta terve sajandi, ilma selle Hansata! Aga proovigu nemad ilma meie teeta, meie seenteta, priileivasööjad! Meie hoiame end jumala abiga vee peal!”
„Teevad lahti! Aga kui ei tee? Aga minu Mehmet!”
„Aga sina, Aigulka, käi Kuivetu juures ära. Tema saab sinu Mehmetikese hoobilt kätte. Ei
