ootab kuuma vett?”
Artjom võpatas: Anja astus ligi. Jäi Artjomi märkamata seljaga tema poole seisma.
„Kas oled täna tööl, Anjut?” haaras Kasukas ta kohe vestlusse, pühkides käsi vastu hõrenevaid karusnahkseid taskuid. „Seened?”
„Seened,” vastas too selja tagant, peaasi, et mitte ümber pöörata; tähendab, märkas kõike.
„Ristluu vist, eks? Upakil ju.”
„Kukub küljest ära, tädi Daš.”
„Seened pole sead!” lausus pilusilmne jässakas Aigul, mühatades hukkamõistvalt. „Tema on upakil. Sa mässa sõnnikus!”
„Mässa ise. Igaüks valib endale südamelähedase töö,” vaidles Anja tasakaalukalt vastu.
Vaidles tasakaalukalt vastu; aga Artjom teadis – just siis, kui ta räägib sellise rahuliku häälega, võib ta virutada. Ja võib üldse kõike, on õpetust saanud. Sellise isaga.
„Ärge tülitsege, tüdrukud,” päästis triipe täis Konstantin keelepaelad valla. „Kõik elukutsed on vajalikud, kõik elukutsed on tähtsad, nagu ütles klassik. Kui seeni pole, millega siis põrsaid toita?”
Šampinjonid kasvasid kinniaetud põhjatunnelis, ühes kahest, mis viisid varem Botaanikaaia jaamani. Kolmsada meetrit seeneistandusi, aga nende taga on veel seafarm. Sead aeti kaugemale, et hais oleks väiksem. Nagu võiksid kolmsada meetrit päästa. Päästis muu: inimese meelte korraldus.
Äsjasaabunud tundsid jäledat seahaisu päevake või paar. Pärast harjusid ära. Anja ei harjunud kohe. Kohalikud elanikud ei tundnud enam ammu midagi. Neil polnud millegagi võrreldagi. Aga Artjomil oli.„Hea, kui seened on südamelähedased,” ütles ta selgel häälel, vaadates Anjale ainiti kuklasse. „Seentega on kergem jutu peale saada kui inimestega.”
„Mõned suhtuvad seentesse asjata sellise põlgusega,” ütles too. „On inimesi, keda ei saagi seentest kohemaid eristada. Isegi haigused on samad,” Anja keeras lõpuks tema poole. „Näiteks minul täna. Poolte seente peal on mingisugune hallitus. Hallitus on tekkinud, mõistad? Kust see tuli?”
„Mis hallitus see veel on?” muutus Aigul murelikuks. „Hallitus meil veel puudus, Allah hoia!”
„Ehk tahab keegi teed?” sekkus Kasukas.
„Hallitust sai terve kastitäis,” ütles Anja Artjomile silma vaadates. „Aga varem olid ju normaalsed seened. Terved.”
„Siis on küll häda käes!” vangutas Artjom pead. „Seened on halvaks läinud.”
„Mida me sööma hakkame?” täheldas Kasukas põhjendatult.
„Muidugi, kas see on siis häda?” vastas Anja talle vaikselt ja kindlalt. „Häda on siis, kui keegi ei võta kogu metroo suurt kangelast ja päästjat enam tõsiselt!”
„Lähme, Aigulka, hingame õhku,” kergitas Kasukas joonistatud kulmu. „Siin läheb kuidagi palavaks.”
„Hm,” Homeros tõusis teiste järel.
„Ei,” peatas Artjom teda. „Näed. Sa ju tahtsid kuulata kangelasest? Artjomist, kes päästis terve metroo? Kuula nüüd. Kuula tõtt. Arvad, et see huvitab inimesi?”
„Sest inimestel on oma asjad ajada. Tõelised asjad. Töö. Lähedaste toitmine. Laste kasvatamine. Aga kui keegi on vaevatud ega suuda endale tegevust leida ja mõtleb igasugu jama välja, siis on tõesti häda.” Anja asus positsioonile ja tulistas teda valangutega: lühike, lühike, pikk.
„Ei, häda on siis, kui inimene ei taha elada inimese kombel, vaid nagu põrsas ja seen,” vastas Artjom. „Kui teda huvitab ainult üks asi…”
„Häda on siis, kui seen otsustab, et on inimene,” ütles Anja, varjamata enam vihkamist. „Aga tõtt ei räägi talle keegi, et mitte endast välja ajada.”
„Kas seentel on tõesti hallitus?” küsis Daška-Kasukas, ise juba eemale astudes.
„Jah.”
„Ptüi kurivaimu.”
„Allah karistab meid!” kuulutas Aigul valjul häälel kaugemalt. „Pattude eest! Et me sealiha sööme!”
„Mine sina ka… Mine… Seened kutsuvad…” müksas Artjom paigale tardunud Anjat. „Köhivad, aevastavad. Ütlevad, kus sa oled, ema.”
„Sa oled kaabakas. Mõttetu.”
„Mine!”
„Seentelt jõuad enne ära oodata.”
„Mine! Lase käia!”
„Mine sina. Mine ise. Mine sinna üles. Laota oma antenn kas või üle kogu linna laiali. Rebi kõri lõhki oma itkudega. Seal pole kedagi, on selge? Mitte kedagi. Kõik on maha kõngenud. Raadioamatöör. Jobu.”
„Sa veel pärast…”
„Pole mingit „pärast”, Artjom. Ei ole.”
Tema silmad olid kuivad. Isa oli talle õpetanud, kuidas mitte nutta. Temal oli ju isa. Lihane, pärisisa.
Pööras ringi, lahkus.
Artjom jäi tassitäie – valge, kuldse murenenud äärisega – seeneleemega. Homeros istus ettevaatlikult kõrval, vaikis. Inimesed hakkasid kööki tagasi tulema. Rääkisid sellest, et seeni on tabanud mingi valge hallitus, õhkasid, et ei tuleks jälle sõda, peksid keelt, keda, kuidas, kelle mees seafarmis krabanud oli. Mööda lipsas roosa kiunuv põrsake, tema järel kahvatu kidur tüdruk, kass, saba toruna püsti, tegi tiiru ümber laua, nühkis end vastu Artjomi põlve, kiikas talle suhu. Aur oli kruusi kohal jahtunud, tee kattus kilega. Ja Artjomi sisemuses hakkas kõik samuti kilega kattuma. Ta jättis tassi, vaatas enda ette. Seal oli see vanamees.
„Vaat selline lugu, taadu.”
„Mul… Ma… Vabandage.”
„Tulid asjata? Järeltulevaid põlvesid see ei rõõmusta. Kellel neid olema saab.”
„Ei tulnud asjata.”
Artjom laksutas keelt: kangekaelne vanatoi.
Ta vedas oma taguotsa pingilt püsti, viis selle köögist minema: hommikusöök on lõppenud, nüüd tuleb töökohustused täita. Homeros haakis end talle sappa.
„Vabandage, millest… Te seal… Millest see neiu rääkis? Antenn… Raadioamatöör… See pole küll minu asi, aga… Kas te käite üleval, jah? Kuulate raadiot?”
„Käin üleval ja kuulan.”
„Loodate leida teisi ellujäänuid?”
„Loodan leida teisi ellujäänuid.”
„Ja millised on edusammud?”
Artjom ei kuulnud tema hääles vähimatki pilget. Inimene tundis lihtsalt huvi, nagu oleks Artjom tegelenud millegi täiesti tavalisega. Näiteks vedanud Hansale vinnutatud liha.
„Pole.”
