kahistas millegagi võõrastes köökides ja magamistubades, teeskles naasnud pererahvast. Aga Artjom ei uskunud teda enam, ei pööranud isegi ümber ega astunud külalisena sisse.
On ju teada, mis on rahutult paukuvate uste taga: paljaks röövitud korterid. Jäänud olid ainult põrandale laiali loobitud fotod – võõrad surnud olid pildistanud end mitte kellelegi mälestuseks – ja täiesti lohmakas mööbel, mida ei saa enda järel tarida metroosse ega teise ilma. Teistes majades olid aknad lööklaine tõttu eest lennanud, aga siin olid pakettaknad, need olid vastu pidanud. Ent kahe aastakümnega olid kõik kattunud tolmuga, justkui kae tõttu pimedaks jäänud.
Varem võis mõnes korteris endist peremeest kohata: tonksab gaasimaski londiga mõnda mänguasja ja nutab londi kaudu inisedes, kuulmata, et talle on astunud keegi selja tagant ligi. Aga nüüd pole enam ammu kedagi ette juhtunud. Keegi jäi lamama, auk seljas, selle oma lollaka mänguasja kõrvale, aga teised vaatasid teda ja said aru: üleval pole kodu ega ülepea midagi. Betoon, tellis, lörts, mõranenud asfalt, kollased luud, üleüldine kõdu, ja foon. Nii on Moskvas ja nii on kogu maailmas. Kusagil pole elu peale metroo. Fakt. Üldteada.
Kõik teavad seda peale Artjomi.
Äkki on otsatul Maal veel üks paik, mis on inimesele kõlbulik? Artjomile ja Anjale? Kõigile jaama asukatele? Koht, kus pea kohal poleks malmlage ja kus saaks kasvada taevani? Ehitada endale oma maja, panna alus oma elule ja asustada sealt aegamisi uuesti kogu lagedaks põletatud maa?
„Kõik meie omad… Paigutaks… Värske õhu kätte… Elaksime…”
Nelikümmend kuus korrust.
Oleks võinud peatuda ka neljakümnendal ja kolmekümnendalgi; keegi ei öelnud ju Artjomile, et tuleb tingimata päris tippu välja minna. Aga ta oli millegipärast endale pähe võtnud, et kui tal midagi välja tulebki, siis ainult seal, katusel.
„Muidugi… Mitte… Mitte nii… Kõrgel… Nagu tornis… Tookord… Aga… Aga…”
Gaasimaski aknakesed hakkasid higistama, süda murdis rinnakorvist välja ja keegi kompis justkui väitsaga, kust Artjomi roide alla pugeda. Gaasimaski filtrite kaudu sai hingata kasinalt ja pingutades, nappis elu, ja jõudnud neljakümne viiendani, nagu tookord, tornis, ei pidanud Artjom vastu ja tõmbas endalt ahistava kumminaha maha. Ahmis magusat ja kibedat õhku. Hoopis teist õhku kui metroos. Värsket.
„Kõrgus… Võib-olla… Sealsamas… Kolmsada meetrit… Kõrgus… Sellepärast võib-olla… Sellepärast vist… Kõrgelt… Püüab…”
Ta heitis seljast ranitsa: jõudis kohale. Surus kiviks tardunud seljaga luugi kaanele, litsus selle välja, astus platvormile. Ja kukkus alles siis. Lebas kummuli, vaatas pilvi, mis olid käeulatuses; veenis südant, rahustas hingamist. Siis tõusis püsti.
Vaade oli siit…
Nagu oleks juba surnud, lennanud paradiisi, aga takerdunud äkki klaasist laele ning jäänud ripnema ja kõlkuma selle lae alla, ei siia ega sinna. Aga on selge, et alla tagasi ei saa selliselt kõrguselt enam minna: kui oled ülevalt näinud, kui mänguasjalik on kõik maal tegelikult, kuidas saab seda kõike siis pärast taas tõsiselt võtta?
Naabruses kõrgusid veel kaks samasugust pilvelõhkujat, varem värvikirevad, nüüd hallid. Aga Artjom ronis alati just selle hoone otsa. Nii oli õdusam.
Pilvede vahele tekkis hetkeks laskeava, sellest tulistas päike; ja äkki tundus, et kõrvalmajas läigatas miski, kas siis katuselt või ühe ülemise korteri tolmusest aknast. Nagu oleks keegi kiire peegliga kinni püüdnud. Aga kuni ta jõudis tagasi vaadata, barrikadeeris päike end taas ja kiir kadus. Enam ei olnud.
Pilk eksles iseenesest kogu aeg, kuidas ka Artjom poleks silmi mujale pööranud, ümbersündinud metsale, mis oli kasvanud Botaanikaaia kohale. Ja mustale paljale tühimikule selle südamikus. Nii surnud koht, nagu oleks issand läigatanud sellele põleva väävli jäänuseid. Aga ei, mitte issand.
Botaanikaaed.
Artjom mäletas seda teistsugusena. Ainult seda ta mäletaski kaotsiläinud sõjaeelsest maailmast.
Imelik asi: kogu su elu koosneb kahhelkivist, tüübingutest, tilkuvatest lagedest ja niredest põrandal relsside kõrval, graniidist ja marmorist, umbsusest ja elektrivalgusest.
Aga ühtäkki on selles pisitilluke tükike midagi muud: jahe maihommik, lapselikult õrn äsjatärganud rohelus sihvakatel puudel, värviliste kriitidega täisjoonistatud pargiteed, piinav järjekord plombiiri järele ja see plombiir ise, topsikeses, mitte lihtsalt magus, vaid lihtsalt ebamaine. Ja ema hääl – aja, nagu vasest telefonikaabli tõttu, nõrgenenud ja moonutatud. Ja tema käe soojus, millest püüad mitte lahti lasta, et mitte kaotsi minna – hoiad kogu jõust. Kuigi kas sellist asja saab mäletada? Vist mitte.
Ja see kõik, teine – on sedavõrd kohatu ja võimatu, et sa ei mõistagi enam, kas see on juhtunud sinuga ilmsi või nägid seda lihtsalt unes? Aga kuidas sa saad seda unes näha, kui pole midagi sellist kunagi näinud ega tundnud?
Artjomil püsisid silme ees kriidijoonistused teeradadel ja kuldsete nõeltega päike läbi aukliku lehestiku ja jäätis pihus ja oranžid naljakad pardid pruunil tiigipeeglil ja võnkuvad sillakesed üle selle sügiseselt näiva tiigi – nii hirmus on vette kukkuda, aga veel hirmsam on kukutada sinna vahvlitopsike!
Aga tema nägu, oma ema nägu, ei suutnud Artjom meenutada. Püüdis seda esile manada, palus vastu ööd, et näeks seda vähemalt uneski, olgu nii, et ta unustab selle hommikuks – kuid midagi ei tulnud välja. Kas tõesti polnud tema peas pisikest nurgakest, kus ema võinuks end peita ning oodata surma ja pimeduse möödumist? Ilmselt mitte. Kuidas saab inimene olemas olla ja täitsa ära kaduda?
Aga see päev, see maailm – kuhu said need kaduda? Alles nad ju olid – siinsamas, kõrval, pruugib vaid silmad sulgeda. Muidugi saab neisse tagasi minna. Nad pidid kusagil Maal pääsema, alles jääma – ja hüüdma neid, kes on kaotsi läinud: meie oleme siin, aga kus teie olete? Tuleb neid ainult kuulda. Tuleb ainult osata kuulata.
Artjom pilgutas silmi, pühkis lauge, et silmad näeksid jälle tänast, mitte kakskümmend aastat tagasi. Istus maha, tegi ranitsa lahti.
Seal oli raadiojaam – sõjaväe oma, tohutu suur, roheline, kriimudega – ja veel üks riistapuu: rauast kast väntkäepidemega. Isetehtud dünamomasin. Päris põhjas oli nelikümmend meetrit juhet, raadiojaama antenn.
Artjom sõlmis kõik traadid kokku, tegi katusel tiiru, kerides juhtme lahti, pühkis vee näolt ja pani gaasimaski taas vastu tahtmist pähe. Pigistas kõrvaklapid pähe. Silitas sõrmedega klahve. Keeras dünamomasina käepidet: diood pilgutas silma, peopesas hakkas sumisema, vibreerima nagu elusolend.
Ta klõpsas lülitit.
Sulges silmad, sest kartis, et need segavad tal püüda raadiolainete mürast pudelit kirjakesega kaugelt mandrilt, kus keegi on veel ellu jäänud. Lõi lainetel kõikuma. Ja keerutas dünamot – nagu oleks sõudnud täispuhutaval parvel käega.
Kõrvaklapid lõid sumisema, hakkasid läbi sahina undama peenikest „iiiiiu”d, köhatasid nagu tiisikusehaige; vaikisid mõnda aega ja hakkasid taas sumisema. Nagu oleks Artjom jalutanud tuberkuloosiisolaatoris, otsides, kellega juttu puhuda, aga mitte ükski haige polnud teadvusel; ainult põetajad surusid sõrme huulile ja tegid rangelt „ššššš”… Siin ei tahtnud keegi Artjomile vastata, keegi ei kavatsenud elada.
Piiterist ei midagi. Jekaterinburgist ei midagi.
London
