mind kuulata?” küsis ta Anjalt.
Aga naist polnud enam telgis.
Tema riided lebasid täpselt samas kohas, kuhu ta need visanud oli: vahekäigus. Anja polnud neid ära koristanud ega laiali pillutanud. Oli ainult üle astunud, nagu oleks kartnud puudutada. Nakkust saada. Võib-olla tõepoolest kartiski.
Ilmselt oli tekk naisele alati vajalikum olnud. Küllap tema saab kuidagi sooja.
Hea, et naine ära läks. Aitäh sulle, Anja. Aitäh, et sa ei hakanud minuga rääkima. Et ei vastanud mulle.
„Aitüma, raisk!” ütles ta valjusti.
„Kas tohib?” vastas keegi presendi tagant ja otse kõrva ääres. „Artjom? Te ei maga?”
Artjom roomas oma pükste juurde.
Väljas, kokkupandaval matkatoolil ootas vanamees, kellel oli oma vanuse kohta liiga rõõsa nägu. Ta istus mugavalt, mõnusalt tasakaalus ja oli selge, et ta on end siin ammugi sisse seadnud ega kavatse lahkuda. Vanamees oli võõras, väljastpoolt jaama: ta kortsutas kulmu, ettevaatamatult nuhutades. Vist mõni mujalt tulnu.
Artjom sättis sõrmed sirmiks ja varjates end käega punase valguse eest, millega VDNH jaam oli üle ujutatud, uuris külalist tähelepanelikult.
„Mida sa tahad, vana?”
„Kas teie olete Artjom?”
„Oletame,” Artjom nuhutas ninaga õhku. „Sõltub.”
„Mina olen Homeros,” teatas vanamees püsti tõusmata. „Kutsutakse nii.”„Tõesti?”
„Ma kirjutan raamatuid. Raamatut.”
„Huvitav,” ütles Artjom sellise inimese häälega, keda see ei huvita.
„Ajaloolist. Justkui. Aga meie päevist.”
„Ajaloolist,” kordas Artjom ettevaatlikult, vaadates ringi. „Milleks? Räägivad, et ajalooga on kõik! See on otsa saanud.”
„Aga meie? Keegi peab ju sellest, mis meiega siin… Kõigest, mis meiega siin toimub, järeltulevatele põlvedele rääkima.”
Kui ta pole Möldri juurest, mõtles Artjom, kes ta siis on? Kelle juurest? Milleks?
„Järeltulevatele põlvedele. Püha ettevõtmine.”
„Ühest küljest tuleb rääkida kõige olulisemast… Kuidas me siin elame? Tuleb kujutada kõiki teetähiseid ja pöördeid. Teisest küljest – kuidas seda teha? Kuivad faktid lähevad meelest. Selleks et inimestele meelde jääks, on vaja elavat ajalugu. Vaja on kangelast. Otsisin materjali. Proovisin igasugu asju. Tundus, et leidsin. Aga siis hakkasin pihta… Ei hakanud tööle. Ei tulnud välja. Siis kuulsin VDNH-st ja…”
Oli näha, et vanamehel pole kerge selgitada, aga Artjom ei kavatsenud teda aidata; ta ei saanud kohe kuidagi aru, mis nüüd saama hakkab. Vanamehest ei õhkunud kurjust, ainult kohatust, aga miski kogunes õhku, tema ja Artjomi vahel moodustus midagi sellist, mis pidi kohe-kohe plahvatama, põletama ja haavama kildudega.
„Mulle räägiti VDNH-st… Mustadest ja teist. Ja ma sain aru, et pean leidma just teid, et seda…”
Artjom noogutas: lõpuks ometi jõudis kohale.
„Suurepärane lugu.”
Ja astus hüvasti jätmata eemale, toppides oma pidevalt külmetavad käed taskutesse. Vanatoi jäi oma mugavale taburetikesele toppama, selgitades veel midagi Artjomi seljale. Aga Artjom otsustas kurdiks jääda.
Pilgutas silmi – silmad olid harjunud, enam ei pidanud kissitama.
Selle valgusega, mis oli maapinnal, harjusid nad kauem. Aasta. Kiiresti! Enamik metroo elanikest oleks päikesevalgusest, isegi säärasest, pilvedega lämmatatust, ilmselt alatiseks pimedaks jäänud. Kogu elu ju pimedas. Aga Artjom sundis end üleval nägema. Nägema seda maailma, milles oli sündinud. Sest kui sa ei suuda taluda päikest, siis kuidas sa üles tagasi lähed, kui aeg on käes?
Kõik metroos sündinud kasvasid juba päikeseta, nagu seened. Normaalne: tuli välja, et mitte päikest pole inimestele vaja, vaid D-vitamiini. Tuli välja, et päikesevalgust saab mugida dražeena. Aga elada saab ka käsikaudu.
Metroos polnud üldvalgustust. Polnud üldelektrit. Polnud üldse mitte midagi ühist: igaüks oli enda eest väljas. Mõnedes jaamades õnnestus toota piisavalt palju valgust, et oleks peaaegu nagu varem. Teistes jätkus seda ühele pirnile, mis põles keset platvormi. Kolmandad olid maetud paksu pimedusse nagu tunnelites. Kui keegi tõi sinna valguse oma taskus, siis sai püüda mitte millestki tükikesi – põrand, lagi, marmorsammas; ja pimedusest roomasid taskulambi kiire peale kokku jaama asukad, kes tahtsid natuke vaadata. Aga parem oli end mitte näidata: nad olid õppinud hakkama saama silmadeta, kuid suu polnud neil ju kinni kasvanud.
VDNH jaamas oli elu kindlalt paigas ja rahvas oli ära hellitatud: mõnedel inimestel põlesid telkides ülevalt näpatud väikesed dioodid, aga üldkasutatavate kohtade tarvis oli vana avariivalgustus – pirnid punastes klaaskuplites; sellistega olnuks mugav näiteks fotode negatiive ilmutada. Nii ilmus ka Artjomi hing aegamisi selles punases valguses nähtavale, kerkis ilmutist ja sai selgeks, et seda oli pildistatud veel seal, üleval, eredal maipäeval.
Aga teisel, sombusel päeval, oktoobris, sai see ülevalgustatud.
„Suurepärane lugu, ah, Ženj? Mäletad musti?” sosistas Artjom; aga vastasid alati teised. Alati vastasid valed inimesed.
„Tere, Artjom!”
„Oo, Artjom!”
Teretasid kõik. Keegi naeratas, kellelgi oli kulm kipras, aga teretasid kõik. Sest kõik mäletasid musti, mitte ainult Ženka ja Artjom. Kõik mäletasid seda lugu, kuigi keegi ei teadnud.
VDNH jaam: lõpp-peatus. Kodumaja. Kakssada meetrit pikk ja siin on kakssada inimest. Ruumi on piisavalt: kui on vähem, ei lähe umbseks, kui on rohkem, ei saa sooja.
Jaam oli ehitatud oma sada aastat tagasi, eelmise impeeriumi ajal, impeeriumi tavalisest materjalist: marmor ja graniit. Jaama kavandati pidulikuna nagu paleed, aga see oli muidugi maasse kaevatud, nii et välja kukkus midagi muuseumi ja hauakambri vahepealset. Vaarisade vaim oli siin, nagu ka kõikides teistes jaamades, isegi uuemates, hävimatu. Metroo asukad olid küll justkui täiskasvanuks saanud, aga kõik istusid mingite iidsete vanameeste pronkspõlvedel ja maha ronida ei saanud – ei lastud.
Tahmunud sambad on laiade harudega, nende vahele, võlvkaarte alla on paigaldatud vanad ja kulunud armeetelgid: igaühes on perekond, mõnes kaks. Need pered võib hõlpsasti ümber paigutada, keegi ei märkagi vist erinevust: kui elad kakskümmend aastat üheskoos samas jaamas, kui sinu ja naabrite saladuste, kõikide oiete ja karjete vahel on üks presendikiht, siis juhtub nii.
Võib-olla kusagil oleksid inimesed üksteist juba nahka pannud – kadedus ju, ja kiivus jumala vastu, et too armastab võõraid lapsi rohkem, ja suutmatus jagada teistega oma meest või naist, ja elamispind on seda väärt, et keegi ära kägistada; aga mitte siin, mitte VDNH-l. Siin oli kõik kuidagi lihtne ja omade inimeste kombel.
Nagu maal või nagu kommuunis. Võõraid lapsi pole: naabritel sündis terve laps – ühine pidupäev; sinu laps on haige – aitavad hakkama saada, kes kuidas. Pole kuhugi elama asuda – teised võtavad koomale.
