ütlen teile, et…”
„Ronib sinna nagu tööle! Saab ise doosi ja kiiritab teisi! Elav laip!” Noormees ei saanud kuidagi pidama. „Kas nüüd on vaja meid kõiki mürgitada?!”
„Kui ma ütlen teile, et on… Ellujäänuid? Kui ma ütlen, et on olnud signaale teistest linnadest? Ja et need püüti kinni?”
„Korda.”
„Teistest linnadest on olnud signaale,” ütles Homeros kindlalt. „Need on kinni püütud. On räägitud.”
„Valetad.”
„Ma tunnen inimest, kes pidas raadiosidet…”
„Valetad.”
„Aga kui ta seisab praegu teie ees? Mis te siis ütlete?” Homeros pilgutas Artjomile silma. „Ah?”
„Et sul katus sõidab, taat. Või et sa valetad nimelt. Valetad ju? Valetad?!”
3. peatükk
Toru
Jaamas olid madalad laed, inimeste mõõtu. Aga jaamavahed polnud ehitatud nende jaoks: seinast seinani viis meetrit, laest põrandani sama palju.
Kaugel, metroo teises otsas elasid metsikud, kes uskusid, et tunnelid on käigud, mille uuristas maasse Suur Uss, jumal, kes lõi Maa ja inimesed oma üsast; inimesed ütlesid pärast oma Loojast lahti, kohandasid need käigud oma vajaduste tarbeks, aga Ussi asemele ehitasid rauast rongid ja hakkasid endale valetama, et nemad olidki alguses ja mingit Ussi pole olnud. Miks mitte uskuda sellisesse jumalasse? Ta on maa-aluseks eluks paremini kohastunud.
Tunnelid olid pimedad, hirmsad, sealt nõrgusid põhjavee nired, mis võisid iga hetk purustada tüübingute malmsoomused ja neelata alla terved liinid. Ojakesed higistasid ja külm udu ei lasknud laternate valgusel kaugele paista. Tunnelid polnud loodud inimese jaoks, see oli kindel, ja inimene polnud loodud tunnelite jaoks.
Isegi siin, kõigest kolmesaja meetri kaugusel jaamast, oli kõhedavõitu. Inimesed lobisesid, et vaigistada sosistavat õudust.
Lõke – poolniisked halud – suitses pisut.
Tunnel oli muidugi elus: see hingas vilinal, tõmbas lõkkesuitsu oma auklikesse kopsudesse naudinguga, nagu oleks suitsetanud. Suits keerles, lendas üles ja kadus ventilatsioonišahtide kinnikasvanud hingetorudes.
Kaugemal allpool seisis käsikangidega dresiin, millega vahetus siia saabuski. Jaamani oli kolmsada meetrit. Kui keegi ründab põhjapoolsest pimedusest VDNH-d, peab vahtkond löögi enda peale võtma ja vajadusel hukka saama, aga jaama saatma ühe inimese, nn ellujäänu. Hoiatama. Et lapsed jõuaksid peitu pugeda, aga naised jõuaksid haarata relvad ja meestega koos sissepääsu barrikadeerida.
See töötas alati: seepärast elatigi VDNH-l siiani, üle kahe aastakümne. Aga kui keegi viimasel paaril aastal siia sattuski, siis ainult eksikombel. Viimane hirmus oht nii jaamale kui ka kogu metroole – mustad – olid kõngenud, hävitatud raketirajuga, sellest saab täpselt kaks aastat.
Ja igaüks näitusel mäletas, kes oli inimesed neist elajatest päästnud: Artjom.
Nüüd oli VDNH-st põhja pool ainult väljasurnud, tühjade jaamade ahel, millest esimene oli Botaanikaaed. Aed polnud sügaval, vaid üsna pealispinna lähedal ja hermeetiline värav, mis pidi ülemise maailma ära lõikama alumisest, avati seal ja purustati. Botaanikaaias polnud võimalik elada, aga mis tuli pärast seda, see inimesi ei huvitanud. Seepärast kulges maailma äär täpselt sellest kohast, kuhu ulatus lõkkevalgus. Edasi tuli kosmos.
Vahimehed istusid, vaakumist eraldasid neid liivakotid, mis olid kuhjatud rinnatisteks. Püramiidiks laotud kalašnikovid toetusid üksteisele. Tulel soojendas vatsa katkine tahmunud teekann.
Artjom istus lõkke poole näoga, aga tunneli tühjuse poole kuklaga. Siiasamma, enda kõrvale, pani ta istuma Homerose, kelle tõi sellesse vaiksesse tühjusse nimme; ei tahtnud kuulata taadi jutustust seal, jalgratastel, kõigi juuresolekul. Päris ilma tunnistajateta ei saa, olgu neid siis vähemgi.
„Asjata istud toru poole seljaga!” laksutas Levašov keelt.
Aga Artjom uskus praegu seda tunnelit. Oli õppinud seda tajuma.
Ülejäänud olid end istuma sättinud nii, et mitte pöörata silmi tunnelisuult. Homerosele sai öeldud, et ta räägiks vaikselt, et mitte erutada teisi; aga Homeros ei osanud tasakesi.
„Selle linnakese nimi on Poljarnõje Zori. Asub Koola poolsaarel. Sealsamas on aatomielektrijaam (AEJ), seejuures, pange tähele, töökorras. Jaama tootmisvaru on veel sada aastat! Sest see varustab elektriga ainult ühte linna. Aga nad on muutnud linna kindluseks. Palkidest ehitati pihttara, muud kindlustused. Kaitse on korralik. Sõjaväeosad olid lähedal, valvasid AEJ-d, neist moodustati Poljarnõje Zori garnison. Ümberringi on närused paigad, Põhi. Aga nemad peavad vastu. Jaam annab neile nii valgust kui ka soojust – majapidamiseks. Nii et…”
„Mida sa seal leiutad, ah?” hõikas Levašov teisest äärest: silmad on punased, kõrvad lihavad, aga ülevalt kasvavad kuidagimoodi veel vuntsidki. „Mis kuradi Zori veel! Botaanikaaia taga pole torus kedagi peale hulkuvate koerte! Ühest opakast on vähe, nüüd on teine ka välja ilmunud!”
„Nad loovad nüüd oma klubi,” pilgutas Armentšik silma, urgitsedes küünega hammaste vahele kinni jäänud põrsaliha kiudu. „Unistajate ja romantikute klubi Tulipunased purjed.”
„Kes selle signaali vastu võttis? Kes nendega rääkis?” Artjom vahtis vanamehele habemesse, liikuvatele huultele, lugedes nagu kurt.
„Mina…” alustas Homeros otsast peale. „Ma olen ise sealtkandist. Arhangelskist. Lootsin kogu aeg samamoodi, et mõni minu omadest on ellu jäänud. Kuulasin… Otsisin. Leidsingi. Tõsi, minu Arhangelsk vaikib. Seevastu Poljarnõje Zori! Terve linn, kujutate ette? Üleval! Kuum vesi, elekter… Aga mis kõige huvitavam – neil on säilinud suurepärane elektrooniline raamatukogu. Magnetkandjatel, CD-plaatidel. Kogu maailmakirjandus, filmikunst… Mõistate? Elektrit ju on, nii palju kui kulub…”
„Mis laine? Mis sagedus?” sekkus Artjom tema mõnusasse pajatusse.
„See on niisugune omalaadne Noa laev. Tõsi, sellel pole pääsenud mitte paar igast loomaliigist, vaid kogu meie tsivilisatsiooni kultuur…” jätkas vanamees juttu, nagu poleks kuulnudki.
„Mis kell kontakt toimus? Kui sageli? Kus su kontaktpunkt paiknes? Milline oli varustus? Kui kõrgelt õnnestus signaal kinni püüda? Miks see siis minul ei õnnestunud?!”
Vanamees ootas vestlust, mitte ülekuulamist: õdusat vestlust lõkke ääres. Aga Artjom oli hetke liiga innukalt oodanud, et raisata seda udujutu peale. Kõigepealt tuleb veenduda, et see on tõsi.
Artjom teadis ka ise kõike neist miraažidest, mis virvendavad selles kõrbes, üleval. Ei, tal pole vaja neid imetleda, vaid puudutada, uskuma jääda.
„Noh!” ta ei lasknud lahti, avaldas survet; ei saanud lasta vanamehel ära libiseda. „Tuleta täpselt meelde! Miks minul välja ei tule?!”
„Ma…” Homeros muigutas ja mõtiskles, pööras pilgu pimedusse; andis lõpuks alla. „Ei tea.”
„Kuidas ei tea? Kuidas saab sellist asja mitte teada?! Kui sa ise püüdsid nende signaali kinni?!”
Häbenes
