aga siin polnud kellelgi kirjutada ja varsti pole kellelgi lugeda.
Sšššš…
Eetris oli vaikus. Ääretu vaikus.
Iiiiu…
Orbiidil tolknesid rahutud sidesatelliidid: keegi ei kutsunud neid ja nad olid üksindusest hullumas ning sööstsid Maale, et pigem õhus ära põleda, kui niisama olla.
Ei ühtki sõna Pekingist. Ja Tokyo on haud.
Aga Artjom keerutas ikkagi seda neetud käepidet, keerutas seda edasi-tagasi.
Kui vaikne oli! Võimatult vaikne. Talumatult.
„Siin Moskva! Siin Moskva! Vastake!”
See on tema, Artjomi, hääl. Nagu alati, ei jõudnud ta ära oodata, ei pidanud vastu.
„Siin Moskva! Vastuvõtt! Vastake!”
Iiiiiiu.
Mitte peatuda. Mitte alla anda.
„Peterburi! Vastake! Vladivostok! Vastake Moskvale! Rostov! Vastake!”
Mis sinuga on, Piiter? Kas sa oled tõesti nii armetu, armetum kui Moskva?! Mis seal sinu asemel on? Klaasjärv? Või on hallitus su nahka pannud? Miks sa ei vasta? Ah?
Kuhu oled jäänud sina, Vladivostok, uhke linn teises maailma otsas? Sa olid meist ju nii kaugel, kas tõesti nakatati katkuga ka sind? Kas tõesti ei antud sinulegi armu? Khh. Khh.
„Vastake, Vladivostok! Siin Moskva!”
Kogu maailm on pikali maas, näoli mudas ega kuule seda lõputut vihma, mis langeb seljale piiskadena, ega tunne, et nii suu kui ka nina on täidetud roostese veega.
Aga Moskva… Näe. Seisab. Jalgel. Nagu elus.
„Kas te olete seal kõik maha kärvanud või?!”
Ššššš…
Võib-olla vastasid nende raadioeetrisse tunginud hinged talle nii? Aga võib-olla tegi sellist häält foon? Ka surmal peab ju olema oma hääl. Ilmselt just selline: sosin. Tss… Nonoh. Ära sumise. Rahune maha. Rahune maha.
„Siin Moskva! Vastake!”
Ehk kuulevad nad nüüd?
Otsekohe köhatab keegi kõrvaklappides, tungib erutatud häälel läbi sisina, hüüab kaugele-kaugele:
„Me oleme siin! Moskva! Kuulen teid! Vastuvõtt! Moskva! Ärge ainult välja lülitage! Kuulen teid! Issand! Moskva! Moskva tuli kuuldele! Kui palju teil ellujäänuid on?! Meil on siin koloonia, kakskümmend viis tuhat inimest! Maa on puhas! Foon on null! Vesi pole saastatud! Toitu? Muidugi! Ravimeid on, on! Saadame teile päästeekspeditsiooni järele! Pidage ainult vastu! Kuulete, Moskva?! Peamine – pidage vastu!”
Iiiiiu. Tühjus.
See polnud mitte raadioside, vaid spiritistlik seanss. Ja see ei õnnestunud Artjomil kuidagimoodi. Hinged, keda ta välja kutsus, ei tahtnud tema juurde tulla. Neil oli ka teises ilmas hea. Nad vaatasid Artjomi kühmus kuju harvade valgussähvatuste ajal ülevalt, pilvede vahelt ja ainult muhelesid: sinna? Teie juurde? Ei, tutkit!
Khhhhhh.
Ta lõpetas neetud käepideme kruttimise. Tõmbas kõrvaklapid peast. Tõusis püsti, keris antennijuhtme korralikuks vihiks, aegamisi, sundides end jõuga korralikkusele – sest oleks tahtnud rebida selle tükkideks ja visata neljakümne kuuendalt korruselt kuristikku.
Pakkis kõik ranitsasse. Tõmbas selle saatana-ahvatleja selga. Viis alla. Metroosse. Homseni.
„Kas desaktiveerimise tegid?” küsis sinine toru ninahäälselt.
„Tegin.”
„Räägi selgemalt.”
„Tegin!”
„Tegid sa jah…” Toru sirtsatas uskmatult ja Artjom paiskas selle vihaga vastu seina.
Ukse sees liigahtas lukk, tõmmates keeled sisse. Siis kõmatas see venivalt, avanes ja metroo puhus Artjomile vastu oma läpatanud rasket hingust.
Kuivetu võttis ta vastu ukselävel. Ta kas tajus, millal Artjom tagasi tuleb, või ei läinudki tegelikult kuhugi. Vist tajus.
„Kuidas sa end tunned?” küsis ta väsinult, heatahtlikult.
Artjom kehitas õlgu. Kuivetu kompis teda pilguga. Pehmelt nagu lastearst.
„Sind käidi otsimas. Teisest jaamast.”
Artjom vajus kühmu.
„Kas Möldri juurest?”
Tema hääles kõlksatas midagi, nagu oleks padrunikest põrandale kukkunud. Lootus? Või meelekindlusetus? Või mis?
„Ei. Keegi vanamees.”
„Mis vanamees?” Viimne jõud, mida ta oli hoidnud puhuks, kui kasuisa ütleb „jah”, voolas otsemaid Artjomist välja, läks kohe äravoolurenni ja nüüd soovis ta vaid pikali visata.
„Homeros. Ta ütles oma nimeks Homeros. Tunned sellist?”
„Ei. Ma lähen magama, onu Saš.”
Naine ei liigutanud. Magab või ei maga, mõtles Artjom. Mõtles niisama, mehaaniliselt, sest tal polnud enam sellega asja, kas naine magab või teeskleb. Ta kuhjas riided sissepääsu juurde hunnikusse, nühkis värisedes õlgu, litsus end nagu orb Anjale külje alla, tõmbas teki peale. Kui oleks olnud teine tekk, poleks ta hakanud sellega jändama.
Jaama kell näitas vist seitset õhtul. Aga Anja peab kell kümme tõusma ja seentega tegelema minema. Artjom kui kangelane vabastati tööst seentega. Või kui invaliid? Ka muuga tegeles ta vastavalt oma suvale. Ärkas, kui naine vahetusest tuli, ja läks üles. Lülitas end välja, kui naine veel teeskles, et magab. Nii nad elasidki: vastandfaasis. Ühes voodis, eri mõõtmetes.
Ettevaatlikult, et naist mitte üles ajada, hakkas Artjom kuhjama tepitud punast riiet endale peale. Anja tajus seda ja sõna lausumata sikutas tekki raevukalt vastassuunas. Artjom andis alla, kui see idiootlik lahing oli kestnud minuti, ja jäi voodiveerele lamama alasti.
„Super,” ütles ta.
Naine vaikis.
Miks elektripirn algul põleb, aga pärast põleb läbi?
Siis heitis ta näoli patja – neid oli, jumal tänatud, kaks – soojendas seda hingeõhuga ja jäi niimoodi magama. Nurjatus unenäos nägi ta teistsugust Anjat – naervat, reibast, teda rõõmsalt aasivat, kuidagi täitsa noorukest. Kui palju aega oli möödas? Kaks aastat? Kaks päeva? Kurat teab, millal see olla võis. Neile tundus siis, et neil on terve igavik ees, mõlemale tundus nii. Tuleb välja, et see kõik oligi terve igavik tagasi.
Ka unenäos oli külm, aga seal külmetas Anja teda – tundub, et jooksutas jaamas alasti ringi – üleannetusest, mitte vihkamisest. Ja kui Artjom ärkas, uskus ta unisest inertsist veel terve minuti, et igavik pole lõppenud, et nad on Anjaga alles selle keskosas. Tahtis teda
