kogemus lugeda kogu tema salastatud sõjaväetoimikut, kui Gregor palus minul ja minu kaas-Audiitoritel enne Vorkosigani ametissemääramist tema kandidatuur üle vaadata.”
Jekaterini valdas kerge pettumus. „Salastatud… Sellisel juhul sa ei saa mulle sellest vist midagi rääkida.”
„Noh…” Vorthys muigas, endal suu veel salatit täis, „oli muidugi Dagoola IV episood. Sa oled sellest kindlasti kuulnud, marilaklaste tohutust põgenemisest Cetaganda sõjavangide laagrist mõne aasta eest?”
Jekaterin mäletas seda ainult ähmaselt. Tol ajal oli ta olnud täielikult emaks olemisse sukeldunud ega pööranud peaaegu üldse tähelepanu uudistele, eriti veel nii kaugelt galaktikast pärinevatele uudistele. Kuid ta noogutas, julgustades onu jätkama.
„Nüüd on see kõik juba ajalugu. Nagu ma Vorkosigani jutust aru sain, on marilaklastel käsil selleteemalise holovididraama tegemine. Selle pealkiri on „Suurim põgenemine” või midagi sellist. Nad tahtsid palgata Vorkosigani – õigemini küll tema vari-identiteedi – tehniliseks konsultandiks, kuid tema keeldus sellest võimalusest kahetsusega. Minule tundub aga, et Julgeolekuteenistusest on pisut jäik jätta salastatuks sündmused, millest marilaklased samal ajal terve planeedi jaoks filmi väntavad, see on jäik isegi Julgeolekuteenistuse kohta. Igatahes oligi just Vorkosigan see Barrayari agent, kes oli selle põgenemise taga.”
„Ma ei teadnud, et selle taga üldse oligi mõni meie agent.”
„Tema oli nii-öelda meie mees kohapeal.”
Nii et see imelik nali norskavatest marilaklastest… polnudki nali. Või nii. „Kui ta nii osav oli, miks ta Julgeolekust ära tuli?”
„Hmm.” Onu keskendus salatikastme jäänuste kokkukaapimisele mitmeviljakukliga ja vastas alles siis: „Sellest võin ma anda ainult tsenseeritud versiooni. Ta ei tulnud ära vabatahtlikult. Ta sai paari aasta eest väga rängalt vigastada – nii rängalt, et vajas krüokülmutamist. Kuid vigastus ja krüokülmutamine tekitasid tema kehale palju kahjustusi, millest osa olid jäädavad. Ta sunniti tervislikel põhjustel lahkuma ja tema… khm… ei suhtunud sellesse hästi. Üksikasju pole minul sobilik arutada.”
„Kui ta sai vigastada nii tõsiselt, et vajas krüokülmutamist, pidi ta ju surnud olema!” lausus Jekaterin jahmunult.
„Sisuliselt ilmselt oligi. „Elus” ja „surnud” ei ole enam nii selged ja ühemõttelised mõisted kui Isolatsiooniajal.”
Niisiis oli onu valduses just sedalaadi meditsiiniline info Vorkosigani mutatsioonide kohta, mis Jekaterini kõige rohkem huvitas – kui onu oleks sellele ainult tähelepanu pööranud. Sõjaväe tervislikud läbivaatused olid põhjalikud.
„Nii et selle asemel, et lasta kogu sellel väljaõppel ja niisugusel kogemustepagasil raisku minna,” jätkas onu Vorthys, „leidis Gregor Vorkosiganile töö tsiviilvallas. Enamik Audiitorite töökohustusi ei ole kehaliselt üleliia koormavad… kuigi ma tunnistan, et on olnud abiks, et meil on olnud keegi minust noorem ja peenem, keda saata skafandris välja pikkadele ülevaatustele. Ma kardan, et kuritarvitasin pisut tema vastupidavust, kuid ta on osutunud väga tähelepanelikuks.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
