Komarr. Lois McMaster Bujold

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Komarr - Lois McMaster Bujold страница 8

Komarr - Lois McMaster Bujold

Скачать книгу

kannikesi, tarnasid, vesiroose ja osjasid, parajasti kannatas aed vetikapuhangu all. Värvid ja kujundid lõppesid valmimata servadel järsult, justkui oleks aeda tunginud sisse mingi võõras hall geomeetriline universum, mis hakkas kõike õgima.

      Milesi uudishimu oli ärganud, niisiis laskus ta Julgeolekuteenistuse parimas vaimus programmide aluskihini ja uuris, kui palju mingit programmi kasutatakse. Selgus, et hiljuti oli kõige rohkem käidud programmis nimega „Barrayari aed”. Miles läks tagasi vaatetasemele, valis jälle oma silmade kõrguse ja sisenes aeda.

      Selles aias ei olnud kaunid Maa taimed, mis olid seatud sobilikku tuntud paika Barrayaril – see aed koosnes täielikult ja eranditult Barrayari enda liikidest, mille olemasolugi Miles poleks võimalikuks pidanud, rääkimata sellest, et pidada neid kauniteks. Ta oli alati pidanud nende ühetaolisi punakaspruune toone ja töntsakat kuju parimal juhul igavateks. Ainus Barrayari taim, mille ta otsekohe ära tundis ja mida nimetada oskas, oli see, millele ta oli ägedalt allergiline. Kuid proua Vorsoisson oli kuidagi kasutanud vormi ja tekstuuri, et luua seepiatoonides idüll. Kivid ja voolav vesi raamistasid kõikvõimalikke taimi, seal oli kipitava rebasheina madal karmiinpunane segadik, mis moodustas äärise lopsaka heleda nugarohupuhma jaoks – kunagi oli keegi Milesile kinnitanud, et puhtbotaaniliselt pole tegemist rohuga. Milesile oli hakanud silma, et noa osa nimest ei seadnud keegi kahtluse alla. Rahvapäraste nimetuste järgi otsustades ei armastanud eksinud Barrayari kolonistid oma uue planeedi võõraid liike – paganarohi, kanapuhits, kitsehukk… Aga see siin on imeilus. Kuidas see naine need nii ilusaks tegi? Miles ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Võib-olla peab sedalaadi kunstnikusilmaga lihtsalt sündima, see on nagu absoluutne kuulmine, mis Milesil samuti puudus.

      Vorbarr Sultanas, keisririigi pealinnas, oli Vorkosigani Maja kõrval, kvartali servas, kohas, kus üks vana häärber maha oli lammutatud, väike ja luitunudroheline park. See väike park oli loodud pigem naabruses elava lordregendi turvalisust kui mingit esteetilist plaani silmas pidades. Kas poleks imeline, kui saaks pargi asendada suurema versiooniga sellest imelisest elegantsist ja anda linnaelanikele maitsta nende planeedi pärandit? Isegi kui – Miles vaatas järele – sellise küpse kõrgpunktini kasvamiseks kuluks viisteist aastat…

      Virtuaalaia programm pidi aitama vältida aeganõudvaid ja kalliksminevaid kujundusvigu. Aga kui kogu aed, mida sa pidada saad, peab mahtuma sinu pagasisse, võis seda ilmselt võtta omaette hobina. Igatahes oli see puhtam, korralikum ja lihtsam kui päris aia pidamine. Niisiis… miks arvas Miles, et see pakub proua Vorsoissonile umbes sama palju rahuldust kui õhtusöögi vaatamine holovidilt selle söömise asemel?

      Võib-olla vaevab teda lihtsalt koduigatsus. Kahetsusega pani Miles programmi kinni.

      Puhtalt õpitud harjumuse pärast avas ta järgmisena proua Vorsoissoni rahandusprogrammi, et teha väike kiire analüüs. Selgus, et programmis on perenaise majapidamisarve. Milesile tundus, et proua Vorsoisson juhib majapidamist üsna napi eelarvega, kui arvestada administraator Vorsoissoni palka – naise kord kahe nädala tagant saadav taskuraha oli üsna kitsi. Ta ei kulutanud oma botaaniliste hobide peale kaugeltki nii palju raha, kui tulemuste järgi arvata oleks võinud. On tal siis teisi hobisid, teisi pahesid? Rahakulutamine paljastab inimeste tegelikud soovid alati kõige paremini, ka Julgeolekuteenistus võttis just sellepärast palgale keisririigi kõige paremaid raamatupidajaid, et need leiaksid nutikaid mooduseid Julgeoleku tegevuse peitmiseks. Riietele kulutas proua Vorsoisson neetult vähe, ainult Nikolai riided olid erandiks. Miles oli kuulnud tuttavaid lapsevanemaid lasteriiete hindade üle kurtmas, kuid see oli juba midagi erakordset… oot-oot, need kulud ei olnudki riietele. Siin, siin ja seal kokku hoitud vahendid suunati kõik väikesele erikontole, mille nimeks oli „Nikolai ravi”. Miks? Kas Vorsoissonide kui Barrayari bürokraatiamasina esindajate kulusid Komarril ei kanna siis keisririik?

      Miles vaatas kontot. Aastaga majapidamisrahadelt kokku hoitud summa ei olnud teab kui muljetavaldav, kuid sissemaksed olid nii regulaarsed, et lähenesid juba kinnismõttele. Hämmeldunult taganes Miles jälle välja ning tegi lahti terve programminimekirja. Mingeid vihjeid?

      Ühel failil nimekirja lõpus ei olnud nime. Miles püüdis seda kohe avada. Selgus, et see on ainus fail perenaise komkonsoolis, mis nõuab avamiseks salasõna. Huvitav.

      Komkonsooli operatsioonisüsteem oli kõige lihtsam ja odavam, selline, mida igaüks saab osta. Julgeolekuteenistuse kadetid lahkasid seda tüüpi faile koolitundides soojenduseks. Milesi tabas igatsustorge kaaslaste järele. Ta laskus programmi aluskihti ja oli umbes viie minutiga salasõna välja pigistanud. Vorzohni düstroofia? Noh, see polnud tõesti meeldejääv kombinatsioon, mille ta oleks korrapealt ära arvanud.

      Refleksid said kasvavast ebalusest võitu. Hilinenud kõhklused tabasid Milesi samal ajal faili avamisega: Sa pole muide enam Julgeolekus. Kas nii ikka sobib teha?

      Selgus, et failis on terve meditsiinikursuse jagu artikleid, mis olid nopitud välja kõigist kujuteldavatest Barrayari ja galaktilistest allikatest ning mille teemaks oli üks Barrayari haruldasemaid ja salapärasemaid geneetilisi häireid, mis oli sündinud sealsamas planeedil. Vorzohni düstroofia oli kerkinud esile Isolatsiooniajal, peamiselt, nagu nimigi vihjas, Voride kasti seas, kuid see, et tegu on mutatsiooniga, tehti kindlaks alles siis, kui Barrayarile jõudis jälle galaktiline meditsiin. Näiteks puudusid Vorzhohni düstroofial sedasorti välised tunnusmärgid, mille pärast oleks näiteks, nojah, Milesil kõri kohe sündides läbi lõigatud. See haigus lõi välja täiskasvanutel, algas segadusseajava hulga keha nõrgestavate vaevustega ning lõppes vaimse kokkuvarisemise ja surmaga. Barrayari karmima mineviku päevadel leidsid haiguse kandjad sageli lõpu muudel põhjustel, pärast seda, kui olid lapsed ilmale toonud või sigitanud, kuid enne seda, kui sündroom end ilmutas. Nii paljudes perekondades esines teistel põhjustel nii palju hullumeelsust – muuhulgas ka minu kallite Vorrutyeridest esivanemate seas –, et ka hilist väljalöömist peeti tihtipeale millekski muuks. Põhjalikult kole.

      Aga nüüd peaks see ju ravitav olema?

      Oli tõesti, kuid kalli hinna eest – see käis kaasas haiguse haruldusega, suurtest mastaapidest tulenev sääst puudus. Miles laskis pilgul kiiresti üle artiklite käia. Sümptomeid sai kontrolli all hoida mitmesuguste kallite biokeemiliste olluste abil, mis uhtusid moonutatud molekulid välja ja asendasid tervetega; veel kõrgema hinna eest olid saadaval retrogeneetilised rohud, mis haiguse tõesti välja ravisid. Nojah, peaaegu välja, järeltulevat põlve tuli ikkagi uurida, soovitatavalt viljastamise ajal ja enne seda, kui loode rasedusajaks tehisemakasse pistetakse.

      Kas väike Nikolai polnudki siis sündinud tehisemakast? Püha taevas, Vorsoisson ei sundinud ometi oma naist – ja last – taluma vanamoodsa kehasisese raseduse ohtusid? Vaid üksikud kõige konservatiivsemad vanade Voride perekonnad hoidsid veel vanadest kommetest kinni – kehasisene rasedus oli tava, mille kohta Milesi enda ema oli väljendanud kõige mürgisemat kriitikat, mida Miles oli kunagi tema suust kuulnud. Ja tema peaks ju teadma.

      Mis pagan siin siis toimub? Miles naaldus tooli seljatoele, huuled kokku pigistatud. Juhul kui, nagu failid mõista annavad, Nikolai kannab teadaolevalt Vorzohni düstroofiat või tal kahtlustatakse seda, peab seda kandma ka vähemalt üks tema vanematest. Kui kaua nad teavad?

      Korraga taipas Miles midagi, mida oleks pidanud märkama juba varem, kuid mille varjutas rahuloleva abieluõndsuse illusioon, mida Vorsoissonil õnnestus perest jätta. See oligi alati kõige keerulisem – näha seda, mis on puudu. Puudu oli aga veel umbes kolm last, selles oligi asi. Väike õeke Nikolaile, palun, inimesed! Aga ei. Niisiis said nad teada hiljemalt pisut aega pärast poja sündi. Milline õudusunenägu inimesele. Aga kas kandja on mees või naine? Miles lootis, et kandja pole proua Vorsoisson, kohutav oli mõelda, kuidas see tüüne rahu säärase seesmiselt lagundava haiguse rünnaku all mureneb…

      Ma ei taha seda kõike teada.

      Milesi

Скачать книгу