pidanud talle midagi tooma, otsustas Miles hilinenult. See on kõige kindlam viis emale meele järele olla. „Aa, Miles…?”
Miles koputas sõrmega vastu datadiskide virna oma kausi kõrval. „Ma kahtlustan, et minul on hommikuks siin piisavalt tegevust. Proua Vorsoisson, ma märkasin teie töötoas komkonsooli… kas ma võin seda kasutada?”
„Loomulikult, lord Vorkosigan.”
Pomisenud viisakalt midagi sellest, et osakonnas tuleb asjad nende jaoks valmis seada, Vorsoisson lahkus ning varsti pärast seda läksid ka teised einestajad laiali, igaüks oma sihtkohta. Miles, uued datadiskid käes, läks tagasi proua Vorsoissoni töö- ja külalistetuppa.
Enne proua Vorsoissoni komkonsooli taha istumist peatus Miles hetkeks ja jäi vaatama õhukindlalt suletud aknast parki, läbipaistvat kuplit, mis kaardus pargi kohal ja laskis sisse tasuta päikeseenergiat. Komarri haiglaselt kahvatut päikest, mis oli tõusnud idast kortermaja tagant, ei olnud otseselt näha, kuid hommikuse valguse joon roomas üle pargi kaugema serva. Päikesele järgnev vigastada saanud päikesepeegel ei olnud veel silmapiiri kohale tõusnud, et varje kahekordistada.
Kas päikesepeegli lõhkumine tähendab seitset tuhandet aastat õnnetust?
Miles ohkas, tumendas polariseeritava akna – seda polnud küll õieti vajagi –, seadis end komkonsooli taga istuma ja hakkas datadiske komkonsooli sisse söötma. Ööga oli kätte saadud paarkümmend uut korralikus mõõdus rusutükki, Miles vaatas vidisid, kus tükid pöörlesid kosmoses, kui päästelaevad neile lähenesid. Teoreetiliselt võiks arvuti abil, kui õnnestuks leida kõik tükid, saada täpsed salvestised nende kõigi pöörlemistest ja trajektooridest ning need siis tagurpidi käima panna, koostada pildi katastroofi hetkest ja selle kaudu diagnoosida selle põhjuse. Päriselus ei käinud kahjuks kunagi kõik nii lihtsalt, kuid igast killukesest oli siiski abi. Julgeolekuteenistuse Komarri haru otsis endiselt orbitaaljaamadest turiste, kes võisid olla… mis tahes see kokkupõrge siis ka oli, selle ajal juhuslikult seda kosmosesektorit salvestanud. Nüüd oli see juba tulutu, kartis Miles – tavaliselt andsid sellised inimesed, kes olid elevil ja tahtsid aidata, endast kohe märku.
Vorthys ja tõenäolise põhjuse otsijad olid nüüd arvamusel, et maagiveomoodul laeva taga oli olnud peegli tabamise hetkel juba rohkem kui ühes tükis, üldsusele polnud seda oletust aga veel avaldatud. Kas mootorite plahvatamine, mis hävitas asitõendid, oli siis olnud katastroofi põhjus või tagajärg? Ja mis hetkel tekkisid vaevatud metalli- ja plastikutükkidele mõned huvitavamad moonutused?
Miles vaatas juba kahekümnendat korda sel nädalal arvutist üle kaubalaeva teekonna enne kokkupõrget ja uuris kõrvalekaldeid selles. Laeval oli olnud ainult piloot, kes oli rutiinsel – tegelikult lausa surmigaval – aeglasel sõidul tagasi asteroidivöö juurest, kus kaevandati maavarasid, orbiidil asuvasse maagipuhastustehasesse. Õnnetuse ajal ei oleks mootorid tohtinud töötada – kiirendamine oli juba lõppenud ja pidurdamiseni oli veel aega. Puksiir oli olnud graafikust umbes viis tundi ees, kuid ainult sellepärast, et oli varem välja sõitnud, mitte sellepärast, et piloot oleks tavalisest kõvemini gaasi vajutanud. Laev oli ligikaudu kuue protsendi võrra kursilt kõrvale kaldunud, see oli normi piirides ja kursikorrigeerimist polnud veel vaja, kuigi piloot võis olla end lõbustanud, püüdes graafikuväliste lühikiirendustega suuremat täpsust saavutada. Kuigi kurssi oleks mingil ajal pidanud pisut korrigeerima, oli see jäänud peeglisüsteemist tubli mitusada kilomeetrit kaugemale, tegelikult kaugemalegi, kui see oleks olnud täpselt õigel kursil olles.
Küll aga oli kursimuutus viinud kaubalaeva peaaegu otse mööda ühest Komarri kasutamata ussiurke hüppepunktist. Komarri kosmoseruum oli aktiivsete hüppepunktide poolest ebatavaliselt rikas ning sellel olid strateegilised ja ajaloolised tagajärjed – üks siinsetest hüppepunktidest oli Barrayari ainsaks ligipääsuks ussiurkesüsteemile. Just nimelt kontrolli pärast hüppepunktide üle, mitte kõleda planeedi oma valdusse saamiseks oligi Barrayari vallutuslaevastik kolmkümmend viis aastat tagasi siia voolanud. Peamine oli, et keisririigi sõjaväe käes oleksid need olulise tähtsusega punktid, keisririigi huvi Komarri planeedi elanikkonna ja selle probleemide vastu võis parimal juhul nimetada leigeks.
See hüppepunkt aga ei pakkunud võimalust ei liikluseks, kaubanduseks ega strateegiliseks ohuks. Selle kaudu uusi kosmosepiirkondi uurides oli jõutud ainult tupikusse: kas sügavale tähtedevahelisse ruumi või tähtede lähedusse, kus ei leidunud asustatavaid planeete ega ressursse, mida oleks tasunud sealt sisse tuua. Sealt ei hüpanud välja ükski laev ja ka sinna sisse poleks pidanud hüppama ükski laev. Esimest mõtet mõnest arusaamatute motiividega piraat-kurikaelast, kes hüppas ussiurkest välja, pani pahaaimamatule maagiveolaevale kabelimatsu – sealjuures mingi relvaga, mis ei jätnud mingit jälge – ja vupsas kohe sisse tagasi, ei toetanud seni mingid asitõendid, kuigi piirkonnast oli neid piinliku hoolega otsitud. See oli parasjagu ka uudistemeedia lemmikversioon. Ei olnud aga leitud ka ühtegi viiedimensioonilist jälge, mis ussiurkehüppeid sooritavatest laevadest jäävad.
Hüppepunkti viiedimensiooniline anomaalia ei olnud kolmemõõtmelisest ruumist tavavahenditega isegi jälgitav, see poleks tohtinud lihtsalt oma olemasoluga kaubalaeva kuidagi mõjutada, isegi kui laev oleks sõitnud otse läbi selle keskkeerise. Puksiir oli mõeldud kasutamiseks ainult päikesesüsteemi siseselt, sellel polnud Necklini vardaid ja puudus hüppevõimekus. Kuid ikkagi… seal oli hüppepunkt. Midagi muud seal ei olnud.
Miles hõõrus kaela ja võttis ette uue lahkamisraporti. See oli jube, nagu alati. Piloot oli olnud komarrlanna, viie- ja kuuekümne vahel. Võib-olla oli põhjuseks tõesti Barrayari sugudevaheline vahetegemine, kuid naissoost surnukehad häirisid Milesi alati rohkem. Surm on nii õel väärikuse hävitaja. Kas Miles ise oli näinud välja sama lõhutud ja kaitsetu, kui snaipri lasuga pihta sai? Piloodi kehal oli näha tavaline järjestus: purustatud, õhutühja ruumi sattunud, kiiritatud ja külmunud, kõik avakosmoses toimunud kokkupõrgete puhul täiesti tavaline. Üks käsi oli küljest rebitud, pigem esialgse mürtsu käigus kui hiljem, kui arvestada lähivaates vidide järgi, mis näitasid köndist eraldunud vedelike külmumist. Vähemalt oli surm olnud kiire. Miles teadis juba, et ei maksa lisada: Peaaegu valutu. Piloodi külmunud kudedest ei olnud leitud mingeid jälgi keelatud ainetest ega alkoholist.
Komarrlasest kohtuarst oli lisanud viimasele kuuele ettekandele sõnumi, milles küsis, kas tal on Milesi luba anda kuue peegli positsioonil hoidmise eest vastutanud rühma liikme surnukehad nende ootavatele perekondadele. Püha taevas, kas seda polnudki veel tehtud? Miles kui Keiserlik Audiitor ei peaks ju uurimist juhtima, ta peaks lihtsalt vaatlema ja tehtust ette kandma. Ta ei soovinud, et paljalt tema kohalolek külmutaks kõigi algatusvõime. Ta saatis loa otsekohe teele, sealtsamast proua Vorsoissoni komkonsoolilt.
Ta hakkas kuut ettekannet läbi töötama. Need olid üksikasjalikumad kui esialgne raport, mida ta oli äsja näinud, kuid ei sisaldanud mingeid üllatusi. Nüüd ootas ta juba üllatust, midagigi, ükskõik mida lisaks sellele, et „kosmoselaev plahvatas täiesti ilma põhjuseta ja seitse inimest sai surma”. Rääkimata veel astronoomilisest varaliste kahjude arvest. Kui ta oli kolm ettekannet endasse imanud ja kõht hakkas juba maitsetut hommikueinet kahetsema, tõmbus ta mõneks ajaks eemale, et vaimule toibumisaega anda.
Iivelduse möödumist oodates hakkas ta äraolevalt proua Vorsoissoni faile sirvima. Üks, pealkirjaga „Virtuaalsed aiad” tundus meeldiv. Ehk pole naisel midagi selle vastu, kui Miles nendes virtuaalse jalutuskäigu teeb? Eriti meelitas teda „Veeaed”. Ta avas selle holovidiekraanil.
Nagu Miles oli arvanudki, oli tegu maastikukujundusprogrammiga. Plaane oli võimalik vaadata ükskõik kui kaugelt ja ükskõik millise nurga alt, alates täielikust ülevaatest, kus kõik oli imepisike, kuni tohutu suurenduseni, kus iga istutatud taime sai põhjalikult uurida; jalutuskäigu mööda rada sai ette võtta samuti ükskõik millisel kõrgusel. Miles valis enda silmade kõrguse, enam-vähem khm ja veel midagi tolli alla viie jala. Iga taim
