lõpetas Vorkosigan. Ta pöördus Tieni poole. „Ja kuidas teile Komarril meeldib, administraator Vorsoisson?”
Tien muigas ja kehitas õlgu. „Poleks vigagi, kui komarrlasi poleks. Tuleb välja, et nad on üks pagana pirtsakas kamp, kes solvuvad kõige peale.”
Vorkosigani kulmud kerkisid järsult. „Neil pole vist tõesti üldse huumorimeelt.”
Jekaterin võpatas külalise rõhutatud kuiva tooni peale ja vaatas kartlikult Tieni poole, kuid mees ei olnud nähtavasti midagi tabanud ja ainult mühatas. „Nad on enam-vähem võrdselt jagunenud ahneteks ja pahurateks. Barraiarite petmist peetakse isamaaliseks kohustuseks.”
Vorkosigan sirutas tühja veiniklaasi Jekaterini poole. „Ja teie, proua Vorsoisson?”
Jekaterin kaalus vastust ja valas Vorkosigani klaasi täis, enne kui külaline jõudis teda takistada. Kui onu on audiitoriteduo tehniline ekspert, kas see tähendab siis, et Vorkosigan on… poliitikaekspert? Kumb neist on tegelikult juhtpositsioonil? Kas Tien oli tabanud pisikese Vori jutus vilksatanud alatoone? „Komarrlaste hulgas sõpru leida pole olnud kerge. Nikolai käib barraiari koolis. Ja minul pole otseselt tööd.”
„Vor-leedil pole ju vaja töötada.” Tien naeratas.
„Ega ka Vor-lordil,” lisas Vorkosigan peaaegu endamisi, „kuid siin me oleme…”
„See sõltub inimese oskusest endale õigeid vanemaid valida,” lausus Tien õige pisut hapult. Ta vaatas üle laua Vorkosigani poole. „Leevendage mu uudishimu. Kas te siis olete endise lordregendi sugulane?”
„Minu isa,” vastas Vorkosigan vaikimasundiva lühidusega. Tema ei naeratanud.
„Siis te olete ju see lord Vorkosigan, krahvi pärija.”
„Jah, järelikult tõesti.”
Nüüd hakkas Vorkosigani toon juba kõhedakstegevalt kuivaks muutuma. Jekaterin pahvatas: „Teie lapseiga pidi olema kohutavalt raske.”
„Isa sai hakkama,” pomises Vorkosigan.
„Ma pidasin silmas, et teie jaoks!”
„Aa.” Korraks naasis Vorkosigani näole naeratus, siis kadus see taas.
Vestlus hakkas kohutavalt kiiva kiskuma, Jekaterin tundis seda, ta ei julgenud isegi suud lahti teha, et üritada jutuajamist mujale suunata. Tien tuli appi ning astus otse ämbrisse: „Kas teie isa, suur admiral, leppis sellega, et sõjaväeline karjäär oli teie jaoks välistatud?”
„Pigem oli sellega kindlalt arvestanud minu vanaisa, suur väejuht.”
„Mina ise olin kümne aasta mees, nagu ikka. Teenisin administratsioonis, väga igav aeg. Uskuge mind, te ei jäänud eriti millestki ilma.” Tien rehmas sõbralikult käega. „Kuid tänapäeval ei peagi ju iga Vor sõdur olema, eks ole, professor Vorthys? Teie olete ju selle elav tõestus.”
„Kapten Vorkosigan teenis sõjaväes vist, ee… kolmteist aastat, kas pole, Miles? Keiserlikus Julgeolekuteenistuses. Galaktiliste operatsioonide peal. Kas teile tundus see aeg samuti igav?”
Silmapilguks muutus professori poole vaatava Vorkosigani naeratus siiraks. „Kaugeltki mitte nii igav, kui oleks võinud olla.” Ta kergitas jälle nõksuga lõuga, nähtavasti oli see tema kiiks. Alles nüüd märkas Jekaterin peenikesi valgeid arme tema lühikesel kaelal, kahel pool kõri.
Jekaterin põgenes kööki, et tuua magustoit ja anda untsuläinud jutuajamisele toibumisaega. Kui ta jälle rõdule tuli, oli õhkkond lahedamaks muutunud, vähemalt ei olnud Nikolai enam nii üleloomulikult hea laps, see tähendab vaikne, ning ta oli asunud pidama vanaonuga läbirääkimisi õhtusöögijärgseks koosolemiseks tema praeguse lemmikmängu mängimise näol. Nii läks aeg, kuni välisukse taha ilmusid rendifirma mehed gravivoodiga ja suur insener läks koos kogu meestekarjaga voodi paigaldamist juhendama. Jekaterin võttis tänulikult ette lauakoristamise rahustava rutiini.
Tien tuli tagasi, et kanda ette edukast voodipaigaldamisest ja Vor-lordi kohasest sisseseadmisest.
„Tien, kas sa vaatasid seda meest hoolega?” küsis Jekaterin. „Mutant, mutandist Vor, aga ta käitus, nagu poleks tema juures midagi imelikku. Kui tema saab niimoodi…” Jekaterini hääl kustus lootusrikkalt, jättes „siis saad kindlasti sina ka” Tieni enda lisada.
Tien kortsutas kulmu. „Ära hakka jälle sellega. Ta arvab ju ilmselgelt, et reeglid tema kohta ei kehti. Ta on ju Aral Vorkosigani poeg, jumala pärast! Sama hästi kui keisri kasuvend. Pole ime, et ta nii soojale kohale määrati.”
„Mina arvan, et asi pole selles, Tien. Kas sa ei kuulanud teda üldse?” Nii palju allhoovusi… „Mina arvan… mina arvan, et tema on keisri kirvemees, tema käepikendus ebameeldivate ülesannete täitmisel, kes on saadetud kogu terraformimisprojekti hindama. Mõjuvõimas… võib-olla ka ohtlik.”
Tien raputas pead. „Mõjuvõimas ja ohtlik oli tema isa. Tema on lihtsalt ärahellitatud. Neetud kõrg-Vorist tola. Ära tema pärast muretse. Sinu onu viib ta varsti minema.”
„Tema pärast ma ei muretsegi.”
Tieni nägu tumenes. „See on mu juba nii ära tüüdanud! Sa vaidled vastu kõigele, mida ma ütlen, sa kohtled mind oma üliülla sugulase ees sisuliselt nagu poolearulist…”
„Ei kohelnud!” Või kohtlesin? Segaduses Jekaterin hakkas oma selleõhtusi märkusi mõttes läbi vaatama. Mida ta ometi ütles, et mees niimoodi välja vihastada…
„See, et sa oled suure Audiitori õetütar, ei tee sinust veel kedagi, tüdruk! Sa reetsid mu, vaat mida sa tegid!”
„Ei… ei, anna andeks…”
Kuid Tien sammus juba välja. Täna õhtul valitseb nende vahel külm vaikus. Jekaterin oleks talle peaaegu järele jooksnud, et andestust paluda. Tien oli tööl suure pinge all, praegu oli väga halb aeg hakata temalt tema meditsiinilise dilemma lahendamist nõudma… Kuid korraga oli Jekaterin liiga väsinud, et edasi üritada. Ta lõpetas toidu ärapanemise ning läks järele jäänud pooliku veinipudeli ja klaasiga rõdule. Ta lülitas rõõmsavärvilised taimelambid välja ning jäi välismaailmast kindlalt eraldatud Komarri linnast kumavas valguses istuma. Päikesepeegli sandistatud tähehelves oli peaaegu läänepoolsele silmapiirile vajunud ning järgnes sedamööda, kuidas planeet pöördus, pärispäikesele öösse.
Köögis liikus hääletult mingi valge kogu ja ehmatas korraks Jekaterini. Kuid see oli kõigest mutandist lord, kes oli ajanud seljast oma elegantse halli kuue ja, nagu paistis, jalast saapad. Ta pistis pea lukustamata ukse vahelt rõdule. „Õhtust?”
„Tere õhtust, lord Vorkosigan. Ma vaatan lihtsalt peegli loojumist. Kas te, khm, sooviksite veel pisut veini…? Kohe, ma toon teile klaasi…”
„Ei, ärge tõuske, proua Vorsoisson. Ma toon ise.” Vorkosigani kahvatu naeratus välgatas hämaruses. Köögist kostis paar summutatud kõlksatust, siis astus Vorkosigan hääletult rõdule. Jekaterin nagu korralik võõrustaja kunagi valas heldelt klaasi, mille mees tema klaasi kõrvale asetas, seejärel võttis külaline jälle klaasi ja läks rõdukäsipuu juurde, et uurida seda osa taevast, mis kupli šassii vahelt näha oli.
„See ongi selle piirkonna juures kõige parem,” tähendas Jekaterin. „See tükike läänevaadet.” Silmapiirilähedane atmosfäär laskis tehispäikesel
