küll, on aru saada,” nõustus Vorkosigan endiselt välja vaadates. Tema võttis tubli sõõmu. Kas ta oli ümber lülitunud ega võidelnud enam alkoholi abiga magamajäämise vastu, vaid üritaski seda saavutada?
„Siin on silmapiir koduga võrreldes nii tihedalt täis ja risustatud. Minul tekitavad need suletud kuplikogumid kahjuks pisut klaustrofoobiat.”
„Ja kus on teie kodu?” Vorkosigan pöördus ja vaatas talle otsa.
„Lõunamandril. Vandeville’is.”
„Nii et te kasvasite terraformimise piirkonnas.”
„Komarrlased ütleksid, et see ei olnud terraformimine, vaid lihtsalt „pinnase konditsiooni viimine”.” Vorkosigan kõhistas tema tõlgenduse peale komarride tehnosnoobitsemisest koos temaga naerda. Jekaterin jätkas: „Neil on muidugi õigus. Meie ju ei pidanud kulutama kõigepealt poolt aastatuhandet terve planeedi atmosfääri muutmiseks. Ainus, mis asja meie jaoks Isolatsiooniajal raskeks tegi, oli see, et me pidime üritama teha kõike praktiliselt ilma igasuguse tehnikata. Aga see selleks… mulle meeldis kodu avarus. Ma tunnen puudust laiast taevast, mis ulatub silmapiirist silmapiirini.”
„Sellest tunneb puudust igas linnas, olgu see kupli all või mitte. Nii et te olete maatüdruk?”
„Osalt. Kuigi mulle meeldis Vorbarr Sultanas, kui ma ülikoolis käisin. Seal olid teistlaadi silmapiirid.”
„Kas te õppisite botaanikat? Ma märkasin raamaturiiulit teie taimetoa seinal. Avaldas muljet.”
„Ei. See on kõigest hobi.”
„Aa? Mina oleksin arvanud, et see on kirg. Või eriala.”
„Ei. Tookord ma ei teadnud, mida ma tahan.”
„Kas nüüd teate?”
Jekaterin naeris natuke kohmetult. Kui ta ei vastanud, Vorkosigan lihtsalt naeratas ning hakkas mööda rõdu jalutama ja tema taimi uurima. Ta peatus skellütumi juures, mis kükitas potis nagu mingi erepunane võõrplaneetlasest Buddha, kombitsad justkui tüüneks ja hardaks palveks tõstetud. „Ma pean küsima,” lausus Vorkosigan kaeblikult, „mis see on?”
„See on bonsaiks kasvatatud skellütum.”
„Tõesti? See on… ma ei teadnudki, et skellütumiga saab niimoodi teha. Tavaliselt on nad viie meetri kõrgused. Ja väga koledad pruunid.”
„Mul oli emapoolne vanatädi, kes armastas aiapidamist. Ma aitasin teda ühtelugu, kui väike olin. Ta oli väga sellist vana pahurat uusasunikutüüpi, väga vorilik – ta tuli Lõunamandrile kohe pärast Cetaganda sõda. Elas üle terve rea mehi, elas üle… nojah, kõik. Selle skellütumi ma pärisingi temalt. See on ainus taim, mille ma Barrayarilt Komarrile kaasa võtsin. See on üle seitsmekümne aasta vana.”
„Püha taevas.”
„See on täielik puu, täiesti toimiv.”
„Ja – hah! – lühike.”
Korraks kartis Jekaterin, et oli külalist tahtmatult solvanud, kuid nähtavasti polnud see nii. Vorkosigan lõpetas oma ringkäigu ning tuli tagasi rõdukäsipuu ja oma veiniklaasi juurde. Ta jäi jälle läänesilmapiiri ja loojuvat päikesepeeglit vaatama, kulm kipras.
Vorkosigani olek võttis vaatlejalt julguse tema kohta midagi öelda, kuna ta ise ei teinud oma raskestitabatavatest kehalistest iseärasustest väljagi. Kuid pisikesel Voril oli olnud oma olukorraga harjumiseks ka terve elu aega. See oli midagi muud kui kohutav üllatus, mille Tien oli leidnud oma kadunud venna dokumentidest ning millele saanud seejärel hoolikalt salajas hoitud testide tulemusena kinnitust nii enda kui Nikolai puhul. Testida saab ju anonüümselt, väitis Jekaterin tollal. Aga ennast ravida anonüümselt ei saa, vastas mees.
Pärast Komarrile tulekut oli Jekaterin olnud väga lähedal sellele, et astuda vastu tavadele, seadustele ning oma isanda ja abikaasa käskudele ning viia Tieni poeg ja pärija ise ja omal algatusel ravile. Kas komarri arstid saaksid teada, et Vorist ema ei ole seaduse järgi oma poja hooldaja? Võib-olla saaks ta jätta mulje, et geneetiline defekt pärineb temalt, mitte Tienilt? Kuid geneetikud saaksid kindlasti tõele jälile, kui nad oma tööd vähegi oskavad.
Mõne aja pärast lausus Jekaterin mõistatuslikult: „Arvatakse, et Vorist mees peaks olema eelkõige ustav keisrile, kuid Vorist naine peaks olema eelkõige ustav oma abikaasale.”
„Ajalooliselt ja seaduse kohaselt on see tõesti nii.” Vorkosigani hääles oli lõbusus – või hämmeldus – ja ta pöördus jälle Jekaterini vaatama. „See pole alati naistele kahjuks olnud. Kui mees reetmise eest hukati, eeldati, et naine täitis ainult käsku, ja tema pääses. Tegelikult mõistatan ma, kas praktiliseks põhjuseks selle taga oli see, et alarahvastatud planeet ei saanud naise tööjõudu raisku lasta.”
„Kas teie meelest pole selline ebavõrdsus kummaline?”
„Kuid naisele oli niimoodi lihtsam. Enamikul naistel oli korraga ainult üks mees, kuid keisrite vahel anti Voridele liigagi sageli valida, ja kellele nad pidid siis ustavad olema? Halb valik võis osutuda saatuslikuks. Kuigi, kui minu vanaisa kindral Piotr – ja tema sõjavägi – hullu keiser Yuri maha jätsid ja keiser Ezari teenistusse läksid, sai see saatuslikuks hoopis Yurile. Kuid Barrayarile tuli see kasuks.”
Jekaterin võttis jälle lonksu veini. Vaadates sealt, kus tema istus, joonistus Vorkosigan tumedaks tõmbuva kupli taustal varjutaolisena, salapärasena välja. „Tõsi. Kas teie kireks on siis poliitika?”
„Taevas hoidku, ei! Seda küll mitte.”
„Ajalugu?”
„Ainult möödaminnes.” Vorkosigan ebales. „Kunagi oli selleks sõjandus.”
„Kunagi?”
„Kunagi,” kordas mees kindlalt.
„Aga praegu?”
Nüüd oli Vorkosigani kord vastus võlgu jääda. Ta vaatas ainiti oma klaasi ja kallutas seda, et viimane veinilonks klaasipõhjas pöörlema panna. Lõpuks lausus ta: „Teoreetiliselt on Barrayari poliitikas kõik seotud. Tavalised alamad on ustavad oma krahvidele, krahvid on ustavad keisrile ja keiser peaks olema ustav tervele keisririigile, kogu keisririigile kõigi selle, ee… kehade näol. Siin läheb asi minu jaoks õige pisut liiga abstraktseks – kuidas saab keiser olla vastutav kõigi ees, kuid mitte igaühe ees eraldi? Ja nii jõuamegi tagasi algusesse.” Vorkosigan tühjendas klaasi kurku. „Kuidas me saame üksteisele ustavad olla?”
Mina ei tea enam…
Maad võttis vaikus ning nad mõlemad vaatasid, kuidas viimane peeglihelk küngaste taha vajus. Veel minutiks-paariks jäi peegli loojumist meenutama kahvatu kuma taevas.
„Noh. Kahjuks hakkan ma üsnagi purju jääma.” Jekaterinile ei tundunud, et külaline nii purjus oleks, kuid Vorkosigan keerutas klaasi käte vahel ja tõukas end rõdukäsipuust eemale. „Head ööd, proua Vorsoisson.”
„Head ööd, lord Vorkosigan. Magage hästi.”
Vorkosigan võttis klaasi kaasa ja kadus hämaraks jäänud korterisse.
Teine peatükk
Miles ärkas sipeldes unest, kus oli
