perenaise aluspesusahtlis. Ma ei saa sind ikka silmapilgukski üksi jätta, poiss.
Ta oli aastaid ärritavate sõjaväe ettekirjutuste all äganud, kuni jõudis ametisse, kus ei olnud mingeid kirja pandud regulatsioone. Tunne, et ta on surnud ja paradiisi sattunud, kestis aga ainult umbes viis minutit. Keiserlik Audiitor on keisri Hääl, tema silmad, kõrvad ja mõnikord ka käed – imeline töö, kuni hakkad mõtlema, mida paganat see poeetiline metafoor tegelikult tähendab.
Niisiis oli alati kasulik proovikivi endalt küsida: Kas ma kujutan ette, et Gregor teeks seda või teist? Gregori välise keiserliku ranguse all peitus peaaegu valus isiklik häbelikkus. Mõistus ei suutnud seda vastu võtta. Hea küll, kas siis peaks küsima hoopis: Kas ma kujutan ette, et seda teeks Gregor kui keiser? Millised üksikisiku jaoks väärad teod on oma ametikohuseid täitva Keiserliku Audiitori jaoks veel seaduslikud? Pretsedentide järgi, millest Miles oli lugenud, oli selliseid tegusid tohutu hulk. Kas tegelik reegel on siis: „Improviseeri, kuni ükskord eksid, ja siis me teeme su maatasa”? Miles polnud sugugi kindel, kas see talle ikka meeldib.
Ja isegi Julgeolekus töötatud ajal oli isiklikes failides sorkimine saanud osaks ainult vaenlastele või vähemalt kahtlusalustele. Nojah, võimalikele uutele töötajatele ja agentidele ka. Ja erapooletutele, kelle territooriumil tuli tõenäoliselt tegutseda. Ja… ja… Miles mühatas pilklikult. Igatahes on Gregoril paremad kombed kui Keiserlikul Julgeolekuteenistusel.
Põhjaliku piinlikkustundega sulges ta failid, kustutas kõik jäljed oma sissetungist ja võttis ette järgmise lahkamisraporti. Ta hakkas uurima, mida paljastavat saab üksikutest kehaosadest järeldada. Surmal on oma temperatuur ja see on pagana külm. Miles katkestas korraks töö, et töötoa termoregulaator mõne kraadi võrra kõrgemaks keerata, ja jätkas siis.
Kolmas peatükk
Jekaterin ei olnud arvanud, et Keiserliku Audiitori külaskäik Nikolai kooli personali nii pabinasse ajab. Kuid professor, kes oli ise pikaaegne õppejõud, tegi kiiresti selgeks, et tegu ei ole ametliku inspekteerimisega, ja leidis õiged väljendid, et panna kõik end vabalt tundma. Kuid ikkagi ei jäänud Jekaterin ja onu Vorthys kooli nii kauaks, kui Tien oli ette pannud.
Et pisut aega viita, viis Jekaterin onu lühikesele ekskursioonile Serifosa kupli parimatesse paikadesse – kõige ilusamatesse aedadesse ja kõige kõrgematele vaateplatvormidele, kust avanes vaade Komarri närbunud maastikule väljaspool suletuna laiuvat linna. Serifosa oli planeedi selle sektori pealinn – Jekaterin pidi endiselt pingutama, et mitte mõelda sellest kui Barrayari stiilis krahvkonnast. Barrayari krahvkondade piirid olid orgaanilisemad, kiira-käära kulgevad piirid järgisid jõgesid, mäeahelikke ja sakilisi jooni, mis kulgesid läbi kohtade, kus krahvide sõjaväed olid kaotanud ajaloolisi lahinguid. Komarri sektorid olid puhtad geomeetrilised lõigud, mis jagasid planeedi võrdseteks osadeks. Kuid nõndanimetatud kuplid, tegelikult tuhanded omavahel ühendatud kõikvõimaliku kujuga ehitised, olid kaotanud oma kunagise geomeetrilisuse juba sajandite eest, kui neid arhitektuuriliste täienduspuhangute käigus kaootiliselt ja omavahel sobimatute osadega laiendati.
Pisut hilinenult taipas Jekaterin, et oleks pidanud vedama emeriitinseneri läbi kõige sügavamatest hoolduskäikudest, elektrijaamadest ja õhutaaskasutuskompleksidest. Kuid siis oli juba aeg lõunaeineks. Ekskursioon lõppes Jekaterini lemmikrestorani lähistel – see oli pseudo-välirestoran, kus lauad olid pillutatud hoolega kujundatud parki klaasitud taeva all. Nüüd oli vigasaanud tehispäike juba nähtav, roomas mööda talle määratud trajektoori ning oli täna varjutatud kõrgetest õhukestest pilvedest, justkui püüaks häbiga oma moonutusi varjata.
Jekaterin pani heameelega tähele, et Audiitorile keisri Häälega antud tohutu võim ei olnud onu eriti muutnud – ta oli säilitanud innuka suhtumise suurepärastesse magustoitudesse ning alustaski Jekaterini juhatusel endale menüü koostamist magusroast. Jekaterin ei saanud päris öelda, et see polnud muutnud onu üldse, sest nüüd tundus ta olevat omandanud suhtlemisel suurema ettevaatuse ning tegi enne rääkima hakkamist pause mitte ainult tehniliste arvestuste jaoks. Kuid ta ei saanud ju ka täielikult eirata teiste inimeste uut ja ülepaisutatud suhtumist temasse.
Nad andsid tellimused sisse ja Jekaterin järgis onu pilku, mis oli jäänud korraks päikesepeeglit uue nurga alt uurima. Jekaterin küsis: „Ega pole ju tegelikku ohtu, et keisririik tehispäikeseprojekti hülgab? Me peame selle vähemalt ära parandama. Sest noh… niimoodi paistab see nii tasakaalust väljas.”
„See ongi praegu tasakaalust väljas. Päikesetuule tõttu. Sellega tuleb lähemal ajal midagi ette võtta,” vastas onu. „Mina igatahes ei tahaks, et see sinnapaika jäetaks. See on kuplite endi kõrval komarrlaste uusasunikest esivanemate inseneritöö suurim saavutus. Inimeste parim külg! Kui kokkupõrge oli sabotaaž… noh, siis näitas see igatahes inimeste halvimat külge. Vandalism, lihtsalt mõttetu vandalism!”
Vaevalt oleks mõne suure ajaloolise maali rikkumisest rääkiv kunstnik saanud olla tulisem. Jekaterin märkis: „Ma olen kuulnud vanemaid komarrlasi rääkimas, mis tunne neil oli, kui admiral Vorkosigani vallutusväed sisuliselt esimese asjana peegli üle võtsid. Ma ei usu, et sellel oleks olnud erilist taktikalist väärtust, kui arvestada, kui kiiresti kosmoselahingud kulgesid, kuid psühholoogiline mõju oli sellel igatahes määratu. Me oleksime justkui peaaegu vallutanud nende päikese enda. Mina arvan, et peegli tagasiandmine Komarri tsiviilkontrolli alla mõne aasta eest oli poliitiliselt väga arukas käik. Ma loodan, et praegune seda kõike ära ei riku.”
„Raske öelda.” Jälle see hiljuti tekkinud ettevaatus.
„Räägiti sellest, et avada peegli vaateplatvorm uuesti turistidele. Kuigi ma usun, et praegu on kõigil hea meel, et seda pole veel tehtud.”
„VIP-ekskursioone tehakse sinna küllalt. Ma käisin ka ise ühel sellisel, kui mõne aasta eest Solstice’i ülikoolis lühikursust lugesin. Kokkupõrke päeval peeglil õnneks külalisi ei olnud. Kuid see peaks üldsusele avatud olema, et seda inimestele näidata ja neid harida. Selle peaks korralikult üles vuntsima, võib-olla tegema sinna muuseumi, kus seletatakse, kuidas peegel ehitati. See oli suur töö. Kummaline mõelda, et selle peamiseks praktiliseks eesmärgiks oli soode loomine.”
„Sood toodavad hingatavat õhku. Hakkavad kunagi tootma.” Jekaterin muigas. Oli selge, et onu meelest varjutas inseneritöö puhas ilu sodise bioloogilise lõppsihi.
„Järgmisena hakkad rotte kaitsma. Ma saan aru, et siin ongi tõepoolest rotid?”
„Muidugi, kuplikäikudes on rotid. Ja hamstrid ja kõrbehiired. Kõik lapsed püüavad neid, et neid endale lemmikloomadeks võtta, ja kui mõtlema hakata, siis ilmselt just niimoodi nad siia sattusidki. Minu meelest on mustvalged hiired väga armsad. Kahjurihävitajad peavad tegutsema täiesti salajas oma nooremate sugulaste eest. Ja meil on muidugi tarakanid ka, kellel poleks? Ja – kaugemal, Equinoxis – metsikud kakaduud. Mitu aastakümmet tagasi pääses mõni paar kakaduusid vabadusse, või lasti vabadusse. Nüüd on Equinoxis igal pool suured vikerkaarevärvilised linnud ja inimesed toidavad neid, tee või tina. Hooldusrühmad tahtsid neist lahti saada, aga kupli aktsionärid hääletasid nad maha.”
Ettekandja tõi salatid ja jääteed ning jutuajamises tekkis lühike paus, kuni Jekaterini onu nautis värsket spinatit, mangosid ja sibulaid ning karamelliseeritud pekanipähkleid. Jekaterin oli arvanudki, et karamelliseeritud pekanipähklid onule meeldivad. Serifosa sektor oli toitelahusel kasvatatavate köögi- ja puuviljade tootmises Komarril esimeste seas.
Jekaterin kasutas pausi, et suunata jutuajamine talle praegu kõige enam uudishimu pakkuva teema poole. „Sinu kolleeg lord Vorkosigan… kas ta oli tõesti kolmteist aastat Keiserlikus Julgeolekuteenistuses?” Või ajas Tien sul lihtsalt kopsu üle maksa.
„Kui
