Miles eeldas, et need olid tema pihud, sest see oli ju lõppude lõpuks ikkagi tema unenägu. Liiga vara ärkasin. Pagan. Vähemalt ei rikkunud seda nägemust verised koledused nagu mõnikord tema õudusunenägudes, millest ta ärkas külma higiga kaetult, süda kloppimas. Praegu oli tal soe ja mõnus selles tobedas, keerulises gravivoodis, mille naine oli talle poolvägisi tellinud.
Ei olnud proua Vorsoissoni süü, et ta oli juhtumisi üht teatud kehalist tüüpi, mis äratas Milesi mälus vanad kajad. Mõnel mehel on kinnismõtteid palju kummalisemategi asjade osas… Milesi kinnisideeks, nagu ta oli ammu kurvastusega mõistnud, olid pisut kinnise ilme ja sooja althäälega pikad jahedad brünetid. Tõsi, planeedil, kus inimesed vahetasid oma nägu ja keha peaaegu sama lihtsalt kui riideid, ei olnud Jekaterin Vorsoissoni ilus midagi vähimalgi määral ebatavalist. Niikaua, kuni meenus, et tema pole pärit siit ja niisiis oli tema elevandiluud meenutava nahaga nägu peaaegu kindlasti tehislikest täiendustest puutumata… Kas ta taipas, kui nad läinud õhtul rõdul olid, et Milesi lollakas jutuvada on allasurutud seksuaalse paanika väljendus? Kas kummaline märkus Vori-naiste kohustuste kohta oli olnud varjatud hoiatus, et Miles tagasi tõmbuks? Kuid Miles arvas, et ta polnud peale tunginudki. Kas ta on siis nii läbinähtav?
Viis minutit pärast kohalejõudmist oli Miles mõistnud, et poleks ilmselt pidanud laskma sõbralikul ja suhtlemisaltil Vorthysel endale auku pähe rääkida, et ta temaga koos planeedile tuleks, kuid tundus, et see mees ei saa juba loomu poolest kõike head teistega jagamata jätta. Professorile ei tulnud ilmselt hetkekski pähe, et kohmetu võõras ei tarvitse sellest perekondlikust kokkusaamisest samamoodi rõõmu tunda – ja et sellest ei tarvitse rõõmu tunda ka perekond, kelle keskele ta torgati.
Miles ohkas, mõeldes kadedalt oma võõrustajale. Tundus, et administraator Vorsoisson on suutnud luua endale täiusliku väikese Vori-klanni. Muidugi oli temal olnud ka oidu hakata asjaga pihta juba kümne aasta eest. Galaktiliste soovalikutehnoloogiate jõudmine Barrayarile oli toonud kaasa tüdrukute harvemad sünnid. Naiste nappus oli jõudnud kõrgpunkti just Milesi põlvkonna ajal, kuigi nüüd tundus, et lapsevanematele hakkas juba aru jälle pähe tulema. Kuid ikkagi olid kõik Milesiga enam-vähem samaealised Vori-naised, keda ta tundis, juba abielus, ning olnud abielus juba aastaid. Kas ta peab ootama veel kakskümmend aastat, et päris oma pruut saada?
Kui vaja, ootadki. Abielunaisi ei ihale, poiss! Sa oled nüüd ju Keiserlik Audiitor. Üheksalt Keiserlikult Audiitorilt oodati, et nad oleksid kõlbelisuse ja auväärsuse eeskujudeks. Miles ei mäletanud, et oleks kuulnud ühestki seksiskandaalist, mis puudutaks mõnda keiser Gregori isiklikult valitud agent-vaatlejat. Loomulikult mitte. Kõik ülejäänud Audiitorid on kaheksakümmend aastat vanad ja viiskümmend neist abielus olnud. Ta turtsatas. Pealegi peab proua Vorsoisson teda ilmselt mutandiks, kuigi õnneks oli ta olnud nii viisakas, et seda välja ei öelnud. Vähemalt mitte Milesile näkku.
Uuri siis välja, kas tal on õde, eks?
Ta vähkres gravivoodi lodevust soodustavast haardest välja, ajas end istukile ja sundis oma mõistust käiku vahetama. Tagasihoidliku hinnangu järgi tuleb selles vahetuses paarsada tuhat sõna uusi andmeid tehispäikeseõnnetuse ja selle tagajärgede kohta. Miles otsustas, et alustab päeva külma dušiga.
Täna jäid mugavad laevariided ära. Kui Miles oli teinud valiku kolme uue ametliku tsiviilülikonna seast, mille ta oli Barrayarilt kaasa võtnud – nende toonideks olid hall, hall ning hall –, kammis ta oma märjad juuksed korralikult ära ja lonkis proua Vorsoissoni kööki, kust uhkas hääli ja kohviaroomi. Sealt leidis ta Nikolai, kes vohmis Barrayari stiilis kruubiputru piimaga, administraator Vorsoissoni, kes oli täies riides ja nähtavasti kohe-kohe lahkumas, ning professor Vorthyse, kes oli alles pidžaamas ja sorteeris uut datadiskide valikut, kulm kortsus. Tema küünarnuki juures seisis klaas roosa puuviljamahlaga, mida polnud isegi maitstud. Professor tõstis pea ja ütles: „Aa, tere hommikust, Miles. Tore, et sa üleval oled,” millele lisandus Vorsoissoni viisakas: „Tere hommikust, lord Vorkosigan. Loodetavasti magasite hästi?”
„Väga hästi, aitäh. Mis teoksil, professor?”
„Keiserliku Julgeolekuteenistuse kohalikust esindusest jõudis kohale sinu komlink.” Vorthys osutas seadmele oma taldriku kõrval. „Ma panin tähele, et minule komlinki ei saadetud.”
Miles krimpsutas nägu. „Teie isa ei saanud Komarri vallutamisel nii kuulsaks, professor.”
„Tõsi,” nõustus Vorthys. „See vana härrasmees sattus kummalisse põlvkonda, mis jäi kahe sõja vahele, tseetagandalastega võitlemiseks oli ta liiga noor, vaestele komarrlastele kallale tungimiseks aga juba liiga vana. Meile, lastele, anti mõista, et see sõjaväelise võimaluse puudumine põhjustas talle suurt südamevalu ja kahetsust.”
Miles kinnitas komlingi rihmaga vasakule randmele. Komlink kujutas endast kompromissi tema ja Serifosa Julgeolekuteenistuse vahel, mis vastutas tema tervise eest planeedil. Julgeolek pidas õigemaks pigem üle pingutada ja ümbritseda ta ebamugava ihukaitsjate kambaga. Miles oli üritanud enda kui Keiserliku Audiitori võimu proovile panna ja käskinud neil ta rahule jätta; tema suureks heameeleks läkski see õnneks. Kuid komlink andis talle otseühenduse Julgeolekuga ja jälgis tema asukohta, nii et Miles üritas alla suruda tunnet, nagu oleks ta katseloom, kes on vabadusse lastud. „Ja mis need on?” Ta nookas datadiskide poole.
Vorthys laotas diskid laiali nagu mängukaardid. „Kuller tõi hommikul ka salvestised eileõhtuse uute tükkide saagi kohta. Ja midagi ka ekstra sulle, kuna sa olid nii lahke ja pakkusid end uurimise meditsiinilist poolt jälgima. Uue esialgse lahkamise tulemused.”
„Kas piloot, see naine, leiti lõpuks üles?” Miles vabastas Vorthyse datadiskidest.
Vorthys krimpsutas nägu. „Tema osad.”
Proua Vorsoisson oli tulnud rõdult täpselt õigeks ajaks, et viimast jutuajamist kuulda. „Heldene aeg…” Nagu eilegi, olid tal seljas tuhmides pinnasekarva toonides Komarri stiilis tänavariided: jalas avarad püksid, seljas pluus ja pikk vest, mis ähmastasid kogu võimaliku figuuri. Punases oleks ta olnud särav või hingemattev helesinises, kuna tema silmad olid ju nii sinised… Milesi suureks kergenduseks olid ka täna tema juuksed mõistlikult kuklasse kinni pandud. Milesil oleks olnud kõhe näha, et lisaks nendele neetud hoogudele hakkab tal hiljutiste vigastuste tõttu tekkima ka mingi ettenägemisvõime.
Miles noogutas perenaisele tervituseks ja pööras tähelepanu hoolikalt jälle Vorthysele. „Ma magasin vist sügavalt. Ma ei kuulnudki, kui kuller käis. Kas te vaatasite need juba üle?”
„Heitsin ainult pilgu peale.”
„Millised osad piloodist leiti?” küsis Nikolai huviga.
„Sina ära seda uuri, noormees,” lausus tema vanaonu kindlalt.
„Aitäh,” ütles proua Vorsoisson vaikselt.
„Aga sellega on ka viimane surnukeha leitud. Väga hea,” ütles Miles. „Sugulastele on nii masendav, kui mõni päriselt kadunuks jääb. Kui mina…” Ta vakatas, jättes lõpetamata: Kui ma olin salaoperatsioonide laevastiku komandör, tegime kõik, et meie hukkunute lähedased nad tagasi saaksid. Nüüd oli see peatükk tema elust lõpetatud.
Proua Vorsoisson, imeline naisterahvas, ulatas talle musta kohvi. Siis uuris ta külalistelt, mida nad hommikusöögiks sooviksid – Miles manööverdas Vorthyse esimesena vastama ja pakkus, et sööb koos temaga kruubiputru. Kui perenaine toitu jagades ja Nikolai järelt koristades sekeldama hakkas, ütles administraator Vorsoisson: „Minu osakonna ettekanne teile saab valmis pärastlõunal, Audiitor Vorthys. Jekaterin mõtles, kas te tahaksite ehk Nikolai kooli saata. Ja pärast ettekannet on meil võib-olla aega mõne käimasoleva projekti kohal lennukiga tiir teha.”
