Kummaline, aastaid pole nähtud ühtki vabalt saadavat viinamarjakobarat ega inimest, kellel mõni vahel üle oleks jäänud. Nüüd on ainult üks päev läinud, ja juba tuntakse puudust leitud õunast või pirnist. Ma loodan, et mõistatus ei jää igaveseks lahendamata.
Järgmisel neljapäeval lähme esimest korda välja sööma. Edward valib restorani. Evert panustab kümme ühele Argentiina köögi peale ja tahab kihla vedada. Ainult mitte Edwardiga.
Peeglid paigaldati koridorides mõnedesse ohtlikesse nurkadesse ja ristumiskohtadesse pärast seda, kui ühe nädala jooksul toimus kaks kokkupõrget invaskuutrite vahel. Õnneks oli ainult üks kergelt vigastatu ja natuke materiaalset kahju. Surmaga lõppev liiklusõnnetus hooldekodus läinuks kindla peale ajalehte. Kuna sellest tuleb iga hinna eest hoiduda, tahtis direktsioon peeglite abil liiklusturvalisust tõsta, kuid ei arvestanud sõidukiomanike kõrge eaga.
Vahepeal toimus juba paar pisiõnnetust, ilma et keegi üldse oleks tee peal vastu tulnud. Vanainimesed vaatasid peeglit nii pingeliselt, et sõitsid otse vastu seina. Seintel aga on 1970ndate viimase moe järgi kore kreemikarva struktuurvärv. Enamasti tekitab see sügava kriimu. Võib küll kõlada õudustäratavalt, aga struktuurvärvilt vereplekke niisama lihtsalt maha ei saa. Nii ongi siin-seal õnnetuste jäljed näha. Hiljuti kaeti need hirmsad kohad teistsuguse kreemjat tooni värviga. Stelwagen ei kavatse esialgu peegleid maha võtta. See tähendaks nimelt, et ta oli teinud vale otsuse.
Reede, 23. jaanuar
Eile käisin oma iga-aastasel visiidil geriaatri juures. Üllatuseks selgus, et mu vana arst, doktor Jonge, oli pensionile läinud. Ta oli seitsmekümne ringis, seega kogemustega spetsialist. Tema kogemused kuluks uuel geriaatril marjaks ära. See on doktor van Vlaanderen, umbes neljakümneaastane naine.
„Öelge lihtsalt Emma.”
Ma olen vahel veidi vanamoodne. See on lubatud, kui oled 85 aastat vana. Mina ei ütle arstile Emma, isegi kui see ta eesnimi on.
Ta tundus armastusväärne ja valmis heatahtlikult kuulama, kuid mina räägiksin parem oma vana arstiga. Tema oli napisõnaline, väljendus selgelt ja mõistis nalja. Doktor Emma kohtles mind nagu rumalat väikelast. Rääkis liiga mõmmiaabitsalikult.
„Ma pole tohmu ega ohmu, doktor Emma,” tahtsin mitu korda öelda, kuid see tundus esimesel kohtumisel natuke taktitundetu. Pahasti on ka see, et oma vana arstiga jäi mul ainult kriipsuke puudu eutanaasia arutamisest, nüüd aga hakka kõike otsast peale. Selleks mul seekord tahtmist polnud.
Numbrid räägivad muide väga perearstide või geriaatrite kahjuks. Haruharva juhtub, et eutanaasiapalve rahuldatakse. Eutanaasiakliinikul pole ka eriti paremaid numbreid ette näidata, sest oma nime õigustas ta ainult neljal protsendil juhtumitest. Parimat tulemust näib pakkuvat surmaabi sihtasutus De Einder. Kuulsin, et vaja ainult internetist tabletid koju tellida. Sellega peaks hakkama saama, arvestades, et arvutiasjades olen järjest osavam. Algul kasutasin arvutit ainult kirjutusmasinana, kuid nüüd oskan internetist juba kõike leida. Lähiajal ajan asja korda. Lõppude lõpuks olen ainuke, kel on otsustusõigus, arvan ma. Suurim oht ähvardab siis, kui aegamööda ja märkamatult või – vastupidi – täiesti ootamatult tekib olukord, kus ei saa enam ise otsustada. Nagu Eefje puhul. Soovitav on tabletid käepärast hoida. Kohas, mida teab ainult usaldusväärne sõber. Kui peaks juhtuma, et viimases hädas pole enam võimeline omal jõul tablette alla neelama, siis saab sõber seadust rikkudes oma abikäe ulatada. Küll aga tuleb talle kindlustada vettpidav alibi.
Ma hakkan tegutsema. Kõigepealt tablettide asi korda ja siis Everti instrueerimine. Tema on see õige. Kuldse südamega mees, kes vilistab kõigi reeglite peale.
Laupäev, 24. jaanuar
Eile, tee ajal tõusis proua Lacroix rahvast täis söögisaalis püsti. Ta on siin vaid kuu aega olnud ja selle lühikese aja jooksul põlu alla sattunud. Selleks polnud muud vaja kui silmatorkavat väljanägemist. Lehvivad ja värvilised lillelised kleidid, sallid ja kübarad, punaseks võõbatud huuled ja lillad küüned. Ning ta räägib veidi ninatarga tooniga.
Proua Lacroix kõlistas lusikaga nii kaua vastu teetassi, kuni kõik talle tähelepanu pöörasid. Ta köhatas kurgu puhtaks.
„Nagu teate, olen ma performance-kunstnik.” Pomin ümberringi. Paljudel polnud aimugi, mida see tähendab. „Nii korraldasin ma möödunud kahel nädalal performance’i, jättes erinevatesse kohtadesse puuvilju. Võõrandumise märgiks. Ja näitamaks, et andmine on tähtsam kui võtmine. Ning kuna puuviljad on tervislikud.”
Pomin muutus nüüd ärritunud häälte virvarriks.
„Sa keerasid mul närvid tuksi oma õuntega,” väljendas proua Slothouwer laialt levinud meelepaha. Paljud noogutasid nõusolevalt.
„No minu meelest oli väga naljakas,” ütles Leonie, klubi Vakumisu uus liige, ja ma olin tema üle uhke. Kiiresti kujunes välja kaks leeri, performance’i poolt ja vastu. Vähemus, kes ei lähe kohe endast välja, kui midagi ootamatut juhtub, oli poolt, ülejäänud asukad vastu. Kahjuks polnud Evert nõus maha pidama jõulist, üheselt mõistetavat kõnet leidpuuvilja poolt.
Aegamööda rahu taastus. Suure ärevusega olid mõned asukad isegi unustanud tee kõrvale küpsist süüa.
Oli tore lõpplahendus.
Kihlveo Evertiga kaotasin mina. Puuviljapoetaja pärines majaasukate, mitte personali hulgast. Võlgnen Evertile raamatu. Ehk saab see olema raamat puuviljasalatitest, kui selline on olemas. Evert omakorda ostab proua Lacroix’le puuviljakorvi, nagu lubas.
Pühapäev, 25. jaanuar
Käin tihti suletud osakonnas Grietjet külastamas. Ta tervitab mind alati väga rõõmsalt, kuigi ei tea enam, kes ma olen.
„Kui tore, et mulle külla tulite. Ja milline ilus ilm. Harukordne, eks ole.”
Tal on visiidi üle südamest hea meel, mis on ka põhjus, miks ma korrapäraselt põetusosakonnas käin. Grietjest on saanud dementne naine, kuid selline, nagu lootis: heatujuline ja muredest prii. Mõnikord vaatab ta mind pikemalt, vaevumärgatav naeratus huultel, ja jõnksatab korra sõbralikult oma peakesega, nagu mõtleks, et kuskilt ma seda meest ikkagi tean… Kusagil tema peas on terve elu luku ja riivi taga. Ta ise ei pääse sinna enam ligi, aga mina pean kalliks sedagi väikest osa, mis meil ühiselt oli.
Räägime maast ja ilmast. Teemad võivad korduda, sest ta ei mäleta midagi eelmisest külastusest ega tea homme enam, mis täna oli. Veerand tunni pärast on jutud räägitud ja ma jätan hüvasti. Siis ütleb ta tavaliselt: „Kahju küll, et te juba lahkuma peate, aga sellest pole tõesti midagi. Mul on veel nii palju tegemist.” Ja lehvitab mulle hüvastijätuks.
Külastused on rasked Grietje saatusekaaslaste pärast. Paljud neist on kas hirmul, kurjad, kurvad või segaduses – või kõike korraga. Mõned on kaotanud viimsedki tunded ja vegeteerivad toolil. Kui enam istuda ei jaksa, lamavad nad voodis, kus hoolitsevad käed neid õigel ajal ringi pööravad, et lamatisi vältida.
Seda abitust ja allakäiku nähes tunnen ennast võimetuna.
Esmaspäev, 26. jaanuar
Prantsusmaal on keelatud oma järeltulijatele Napoleon nimeks panna. Ameerikas Alabama osariigis ei tohi kinniseotud silmadega autot juhtida. Meie hooldekodus ei tohi rõdul putukahotelli pidada. Kaks esimest keeldu on mulle teada kuulu järgi, kolmanda kehtestas hiljuti meie maja direktriss.
Kaubanduses on saadaval
