Kuniks elu. Hendrik Groen

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuniks elu - Hendrik Groen страница 7

Kuniks elu - Hendrik Groen

Скачать книгу

ja pani oma rõdule üles. Mõnede naabrite sõnul sattus sestpeale pidevalt nii mõnigi kärbes, sääsk või herilane hotellist välja lennates nende tuppa. Stelwagenile sadas kaebusi.

      Sisekorra eeskirjades oli lemmiklooma pidamise kohta küll kõik täpselt kirjas, kuid putukate majutamisega poldud arvestatud. Nii tuli kehtestada eraldi keeld, mis eelmisel nädalal ka teadetetahvlile ilmus. Bregman pani oma putukahotelli müüki ja Stelwagen ostis selle kohe ära, et võimalikke rahutusi eos lämmatada. Muidugi mõista asutuse kulul. Rõdudele võib üles panna muide ka ainult ühe lindude söögimaja. „Väljaheidete tõttu.”

      Laupäevases lehes oli artikkel ühe Rijssenis asuva hooldekodu kohta, kus meditsiiniõed ja hooldajad ise majandavad ja võimalikult palju hooldusaluste soovidega arvestavad. Artiklist polnud aru saada, kas direktsiooni, juhatust ja nõukogu üldse pole, või tegutsevad nad nii-öelda varjatult.

      Inimesed, kes oma karjääri ise põhja lasevad, on päris haruldased. Paistab, et proua Stelwagen end veel niipea üleliigseks ei tunnista.

      Teisipäev, 27. jaanuar

      Feta juust ja Nana Mouskouri olid peaaegu ainukesed asjad, mis pähe torkasid, kui Kreeka teema jutuks tuli. Lisaks ka kaks kadunukest: kreeklane Zorba ja Demis Roussos, viimane ainuüksi seepärast, et ta just äsja ära suri.

      „Võibolla on ka Nana Mouskouri juba surnud. Siis jääb ainult feta, aga seda ma ei armasta,” võttis proua van Diemen Kreeka olulisuse kokku.

      Ja nagu oleks saatana sõrm mängus, kukub Hispaanias alla Kreeka hävituslennuk F-16.

      „Kümme hukkunut,” luges proua Duits ette.

      „Kas seal olid reisijad peal?” küsis keegi.

      „Kindlasti oli masin halvasti hooldatud,” teatas härra Bakker.

      Ei, pole mitte mingit põhjust Kreekat Euroopa Liidus pidada. Sellega sai küsimus ammendatud.

      Viimane aeg, et midagi toimuks. Õnneks alustame neljapäeval oma restoraniprojektiga, sest tunnen juba, kuidas ängistus peale tuleb. Teen oma igapäevaseid jalutuskäike ja sõidan paar korda nädalas invaskuutriga, aga see toob igapäevasesse laiskellu vaid vähekene vaheldust.

      Ka sõber Evert pole viimasel ajal nii reibas nagu tavaliselt. Põhjust ma ei tea ja pole ka eriti mõtet küsida.

      „Henk, kui midagi ka oleks, siis pole mul mingit tahtmist sinuga sellest rääkida.”

      „Einoh, muidugi mitte, sõbrakene, endast rääkida… mõelda vaid,” tegin veel ettevaatliku katse teda urust välja meelitada. „Sa oled viimasel ajal lihtsalt veidi igav.”

      Evert urises midagi sarnast nagu „mida iganes” ja vahetas oma tavapärasel kombel kõrvale põigates teemat: „Henkie, mida ma sulle valada tohiksin?”

      Siis tegime ühe malepartii, nagu poleks midagi lahti.

      Kolmapäev, 28. jaanuar

      Võibolla tundis Evert end siiski puudutatuna minu märkusest, et ta on pisut igav, sest õhtusöögi ajal pani ta elu keema.

      Silmatorkavalt valju häälega küsis ta toidujagajalt, et kas see on nüüd see ussidega hamburger, ja osutas lihapallile oma roa juures.

      Suured silmad ümberringi.

      „Mida te sellega mõtlete, härra Duiker?”

      „Nojaa,” ütles Evert, „lugesin ajalehest, et Jumbo hakkas hiljuti putukaburgereid müüma.” Ta võttis taskust kortsus leheartikli ja luges ette: „„14 protsenti tõukusid, külmkuivatatud mardikavastseid, mis on võrreldavad jahuussidega.” Mulle nimelt tundus, et see pihv kuidagi selle järele maitseb. Magushapu, peaaegu nagu lutsukomm. Aga täitsa hea.” Ja vastust ootamata sõi ta häirimatult edasi. Need aga, kes tema läheduses istusid ja vestlust pealt kuulsid, olid vägagi häiritud.

      Pihv tõsteti lusika ja kahvliga üles ja hoiti ohutus kauguses, justnagu ta veel liigutaks. Üks proua, kes oli just ampsu suhu pistnud, ei saanud enam edasi mäluda, kuid ei tahtnud suutäit ka välja sülitada. Nii jäi ta tükiks ajaks hiirvaikselt istuma, suu pooleldi lahti.

      „Mis toimub?” taheti kõrvallauast teada. Täielik kaos ühesõnaga, mis lõppes sellega, et kokk tuli isiklikult kohale ja pidi selgitama, et see on tavaline pihv, ilma tõukudeta.

      Kuid päästa polnud suurt midagi. Järgi jäi palju söömata ja pooleldi söödud pihve. Ainult need, kes olid valinud mooritud liha, sõid silmnähtava naudinguga oma taldriku tühjaks. „Mmm, mis maitsev moorpraad.” Meie majas ollakse harva nii härdameelsed, et jäetakse teistel silm peast torkamata, kui võimalus avaneb.

      Kokal oli pärast sööki Evertiga lühike jutuajamine. Too manas ette oma kõige süütuma näo. Hiljem tegin Evertile komplimendi: „No nii, sõber, sa oled jälle sina ise.”

      Neljapäev, 29. jaanuar

      Väljasõit täna kell 17.00. Sõita on vaid jupike maad.

      Rohkem me ei tea. Kindluse mõttes jätan lõunasöögi suures osas vahele. Mulle meeldib süüa vähe, kuid naudinguga. Õnneks on mu maitsemeel veel suurepäraselt säilinud. Mõned eakaaslased ei tee enam soolakurgil ja maasikalgi vahet.

      Nii kaob ära üks naudingutest, mis pole tingimata vanusega seotud: maitsev toit ja hea joogipoolis. Lihtsalt hämmastav, et inimesed, kel pole enam suurt midagi peale hea söögi ja joogi nautimise jäänud, on nii vähevalivad ja ihnsad. Kuiv leib, odav šokolaad, õudne kohvilake, ülessoojendatud söök, purukuiv kook, hapu vein – kõik läheb loosi. Muidugi, sõda on üle elatud, aga pagan võtku, see on täiesti mõttetu koonerdamine. Kulutage oma raha muretult nende üksikute asjade peale, mida veel nautida saate – nii tahaksin ma neile hüüda.

      Vakumisu deviis raha suhtes kõlab nii: kuluta raha lahkelt, aga mitte mõttetult.

      Tagasi maitseteema juurde. Austraalias tehtud katsest nähtus, et katsealustele tundus valgest kruusist maitstud kohv mõrkjam kui sinisest kruusist, kuigi tegemist oli sama kohviga. Võibolla näib valges kruusis olev kohv tumedam ning see seostub rohkem mõrudusega.

      Reede, 30. jaanuar

      Kelner kandis ruudulist seelikut, seintel rippusid torupillid ja seina ääres oli sadade kaupa viskipudeleid. No nii, millist kööki me siis oma külaskäiguga austasimegi?

      Imetore söömaaeg Šoti restoranis ja viskibaaris Highlander. Pidime küll sõitma Alkmaari, kuid see tõstis tuju veelgi. Edwardi nõbu Edwin oli ametlik autojuht. Ta sõidutab meid hea meelega oma mikrobussis ringi. Tahab selle eest vahel ainult paagitäie bensiini saada.

      Tummise šoti aktsendi ja viskit täis õllekõhuga peremees võttis eakad külastajad südamlikult vastu. Usalduse märgina lubasime temal oma menüü paika panna. Toit oli suurepärane, kuid ma ei saanud aru, mis seal nii šotipärast oli. Järgmine kord võiks restoranikülastuse korraldaja vastava köögi kohta eelnevalt mõned vihjed anda. Mina tean ainult rupskirooga haggist, üksnes kuulu järgi, aga seda meile ilmselgelt ei pakutud. Vaatasin just järele, mis selle toidu sisse käib: lambasüda, – kops ja – maks ning paksendamiseks natuke sulatatud lambarasva. Ei tea, kas tahaks seda just mahamagatud võimaluseks nimetada.

      Evert läks fantastilist viskivalikut nähes peaaegu hulluks.

      „Ma

Скачать книгу