paradiis.” Isegi mõned Leonie hellitavad paitused kannatas ta välja. Väga armas.
Edukas restoranikülastus on nüüd juba kõigi kõrvu jõudnud.
Koju jõudes äratasime portjee, et talle head ööd soovida. Geert teatas, et vaatame tema kergele ametialasele rikkumisele läbi sõrmede „juhul, kui pole põhjust teisiti teha”. Geert, vana väike väljapressija.
Kella üheteistkümne ajal ronisin ülimalt rahulolevalt linade vahele.
Laupäev, 31. jaanuar
Igal talvel käib tohutu hädaldamine gripisüsti pärast.
„Ei tea, kas seda kutsutakse sellepärast niiviisi, et sellest saabki gripi,” arutles proua Quint. Peaaegu kõiki vaktsineeritakse, kuid gripp tuleb igal aastal armutult. Köhimise ja rögastamise kontsert kestab juba nädalaid ja on kuulu järgi nõudnud kaks surmaohvrit. Üks neist on mulle tundmatu härra ja teine proua Schreuder, kes sai tuntuks ainuüksi seeläbi, et ta kord kanaarilinnu tolmuimejasse tõmbas.
Jõuame koduloomade teema juurde.
Meil on uus elanik, härra Verlaat, kes vanadekodusse kolimisel pidi koera jätma oma vanema õe juurde, sest siin on lemmikloomad, välja arvatud linnud, keelatud.
Verlaat ähvardas kohtusse pöörduda, sest tema sõnul peaks lemmiklooma pidamine kuuluma üldiste inimõiguste hulka.
Arvan, et Stelwagen võtab ta avaliku tähelepanu vältimiseks ikkagi pihtide vahele. Ta on juba kaks korda Verlaati pool külas käinud.
Kui Verlaati kavatsus läbi läheb, võib meil korralik loomaaed tekkida, vaadates hiljuti avaldatud nimekirja lubatud koduloomade kohta. Aafrika valgekõhtsiil, antiloop, mägikänguru, okassiga – kõik on koduloomad. See peaks meie argipäeva kõvasti elavdama.
Muntjak on nimekirjast maha võetud. Mul tulid pisarad silma, kui lugesin, mispärast. Sellel väikesel hirvel on nii peened jalad, et need murduvad, kui ta kiiresti jooksu pistab. Kurb lugu. Huvitav, kuidas vaene muntjak halastamatus looduses üldse nii kaua vastu pidanud on.
Loodusfilme vaadates ei tea ma kunagi, kuidas suhtuda. Kas olla süütu sebrapoja või emalõvi poolt, kes viimse pingutusega oma kallitele näljastele poegadele toitu jahib.
Pühapäev, 1. veebruar
„Hollandis on Euroopa parim hooldus.”
Rootsi mõttekoda Health Consumer Powerhouse väidab, et Holland on teistest Euroopa riikidest peajagu üle. Kes olen mina, et mõttekojaga vaielda?
Lõikasin artikli välja, tegin supermarketis koopia ja panin puhkeruumi teadetetahvlile üles.
„Näh, see käib rohkem nonde teiste maade kohta,” oli ainuke sapine märkus, mis Bakkerile pärast pikka järelemõtlemist pähe turgatas.
Selge see, et võrreldes Kalmõkkiaga pole meil häda midagi, aga kõik meie naabrid Euroopas…
Nii kui keegi hooldussüsteemi üle kurtma hakkab, heidan paljutähendava pilgu teadetetahvlile. Enamik mu sõpru teeb sama. See ajab kurikuulsad hädapasunad närvi.
„Mis sa nookad kogu aeg selle artikli poole? Ma tean isegi, mis seal kirjutatakse.”
Esmaspäev, 2. veebruar
Jumalasse ma ei usu, kuid mõnikord vajan hingele vaikust. Seega sean sammud palvetoa poole. Eelistatavalt pühapäeva lõuna ajal, kui seal on kõige vaiksem. Tõsiusklikud on hommikusel oikumeenilisel jumalateenistusel ära käinud ja tegelevad külastajate ootamisega.
Eile nautisin seal pool tundi rahu ja süütasin lõpetuseks küünla oma tütrekesele. Sammude sahin kuulutas vana pastori saabumist.
„Kas tohib küsida, kellele see küünal on?” päris ta, kui oli tervituseks sõbralikult pead noogutanud.
„Mu surnud tütrele.”
„Teenistustel te vist ei käi?
„Ei, ma pole teie hingekarjas. Ega üheski muus karjas.”
Pastor põrnitses mõnda aega enda ette. „Tunnistan teile midagi üles,” lausus ta, „tingimusel, et hoiate seda enda teada.”
Mina ütlesin, et olen alati tahtnud pastorile pihiisaks olla. Ta naeris südamlikult.
„Jah, hingekari mul on, aga ise olen uskmatu karjane,” ütles ta. „Ma ei usu jumalasse juba aastaid. Ühel päeval nägin valgust: Jumalat pole olemas või siis on ta äratundmatu. Praktiliselt pole siin vahet.”
„Jumala suhtes olen teiega nõus, aga tundub, et teie elukutse puhul tuleks uskumine siiski kasuks.”
„Pole midagi. Küll ma end päästetud saan. Mulle meeldib inimestele tuge ja lohutust pakkuda. Ei kujuta ette, mida vanaduspäevil peale hakata, kui ma poleks pastor. Keegi ei küsi muide, kas ma ise ka jumalasse usun.”
Rääkisime poolteist tundi juttu. Imetore inimene.
Teisipäev, 3. veebruar
Justnagu saatana sõrme tahtel oli täna ajalehes pikk artikkel ühest Nijkerki kirikuõpetajast, kes ühtäkki avastas, et Jeesust pole olemas.
Meie maja pastor otsustas oma uskmatust mitte välja näidata, aga too kirikuõpetaja kirjutas sellest terve raamatu. Igaühel oma viis uskmatu olla. Kavatsen selle artikli kõige diskreetsemal moel oma heale uskmatule Toomasele edasi anda.
Eile kohtasin koridoris proua Stelwagenit.
„Tere päevast, härra Groen, kas kõik on hästi?”
Sekundi murdosa jooksul otsustasin bluffima hakata.
„Nojaa, päris hästi, ainult üks pisiasi. Kuulsin, et me oleme lammutamisele minevate majade nimekirjas.”
Stelwagen langes mu ründemeetodi tõttu rivist välja ning teeskles pisut liiga kaua üllatust.
„Kellelt te seda küll kuulsite?”
„Direktsioonile lähedal seisvatest hästi informeeritud allikatest,” püüdsin mõistatuslikult naeratada. Tuleb tunnistada, et olin ise ka oma julgusest üllatunud.
„Kas teil on need allikad ikka veel olemas?”
Siin tegi Stelwagen vea. Ta polnud kunagi tunnistanud, et Anja Appelboomi enneaegne pensionilesaatmine oli kuidagi seotud tema informaatorirolliga.
„Mis te sellega mõtlete, et ikka veel?” küsisin.
„Aa, ei midagi… Aga mis lammutusplaane puutub, siis sellega tegeleb juhatus.”
„Kuid ma küsisin ainult, kas meie maja hakatakse lammutama. Mitte kes seda otsustab.”
„Ma küll eelistan avameelne olla, aga praegu ma seda kahjuks ei saa ega tohi. Rääkimata segadusest, mis tekib, kui mõned elanikud peaksid lammutamise üle spekuleerima hakkama. See oleks äärmiselt ebameeldiv, härra Groen.” Ta hoidis pead natuke viltu ja vaatas mulle otse silma.
„Maja maha lammutamine üldse ilma ette teatamata oleks veel ebameeldivam.
