Taaskehastuja. M. J. Rose

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Taaskehastuja - M. J. Rose страница 4

Taaskehastuja - M. J. Rose

Скачать книгу

kuni tema niigi ummikusse jooksnud abielu purunes ning sõbrad teda enam ära ei tundnud. Teda huvitas üksnes lahenduse leidmine episoodile, mida ta pärast õnnetuses osalemist üha uuesti koges. Kuus läbielamist olid väga selged, ent tosinate viisi oli neid, mida ta oli suutnud summutada ja maha suruda.

      Hallutsinatsioonid põletasid ja kõrvetasid teda nagu tuli, pärssides tema võimet käituda normaalselt. Oma peegelpilti nähes kahvatas ta sageli. Ta ei osanud enam isegi naeratada. Tema kortsud muutusid justkui üleöö sügavamaks. Ja kõige hullemad olid tema silmad. Jäi mulje, nagu vaadanuks neist vastu keegi muu, kes ootas väljapääsemist. Teda kimbutas mõtetetulv, mida ta ei suutnud peatada.

      Ta elas hirmul iseenda mõistuse ees, mis lõi järjest uusi kaleidoskoopilisi kujutisi: vaevatud noormehest 19. sajandi New Yorgis, veel ühest mehest iidses Roomas, kes sattus vägivaldsesse taplusesse, ja naisest, kes oli neid ühendava hirmuäratava kire nimel kõigest loobunud. Naine säras kuuvalgel, helkis küütlevatest veepiiskadest, hüüdis teda avasüli ja pakkus talle samasugust varjupaika, nagu tema oli naisele pakkunud. Kõige tobedam kogu asja juures oli viis, kuidas tema keha nägemustele reageeris. Himu. Tarretav iha, mis tekitas kehas valusat igatsust naise lõhna tunda, ihu puudutada, ainiti tema silmadesse vaadata, temasse siseneda ning vaadata mõnulevasse näkku, mis hullumeelsel ja nilbel viisil midagi ei varjanud. Ja Josh teadis, et temagi ei hoia end tagasi. Kumbki neist ei suutnud seda teha. See muutnuks nende kuriteo mõttetuks.

      Ei, need polnud stressijärgsed mõttevälgatused ega psühhootilised vahepalad. Need raputasid teda põhjalikult ja sekkusid tema ellu. Piinasid teda, haarasid ta endasse ja takistasid teda naasmast maailma, kus ta oli elanud enne pommirünnakut, enne haiglassesattumist ja enne seda, kui abikaasa tema suhtes lõplikult lootuse kaotas.

      Viimase terapeudi sõnul polnud välistatud, et hallutsinatsioonid tulenevad närvidest. Seepeale oli Josh tunnustatud neuroloogi poole pöördunud ja lootnud, et doktor leiab tema ajust õnnetusjärgse trauma, mis aitab luupainajaid põhjendada. Ent ta oli täiesti löödud, kui testitulemused näitasid, et temaga on kõik korras.

      Joshil polnud valikut – nüüd ei jäänud üle muud kui uurida võimatut ja ebamaist. See väsitas teda, kuid ta ei võinud loobuda, sest ta tahtis teada, mis temaga toimub, isegi kui see tähendas millegi niisuguse tunnistamist, millesse ta ei uskunud. Üks kahest, ta oli kas hull või võimeline oma eelmisi elusid külastama. Ja ainuke viis selle väljaselgitamiseks oli kindlaks teha, kas taaskehastumine on tõeline ja üleüldse võimalik.

      See mõttekäik viiski ta Fööniksi sihtasutusse doktor Beryl Talmage’i ja Malachai Samuelsi juurde, kes olid kahekümne viie aasta jooksul pannud kirja üle kolme tuhande juhtumi, kus alla kaheteistkümneaastased lapsed oma eelmisi elusid mäletasid.

      Josh tegi hauakambri lõunapoolsest nurgast veel ühe pildi. Sile metallkarp oli käes mõnusalt külm ja katiku klõps mõjus rahustavalt. Ta oli hiljuti loobunud digitaalkaamera kasutamisest ja läinud üle isa vanale Leicale, sest see pakkus sidet tõeliste mälestuste, vaimse tervise, toetuse ja loogikaga. Fotoaparaadi tööpõhimõte oli lihtne. Valgus manas kujutise emulsioonile. Filmi ilmutamine oli selge keemiline protsess. Tuntud elemendid reageerisid paberiga, mida oli töödeldud teiste tuntud elementidega. Tegeliku objekti jäljendist sai uus ja tõeline objekt – foto. Ainult neile, kes fotograafiast midagi ei jaganud, võis see salapärane tunduda. Teadmised. Ta ihkas vaid teadmisi. Teada rohkem – kõike – kahest mehest, keda ta oli pärast õnnetust korduvalt esile mananud. Kurat võtaks, ta vihkas seda sõna, sest see seostus talle new age’i temaatika ja šamaanidega. Joshi must-valge maailmapilt ja vajadus kohutavat ning karmi tegelikkust filmile jäädvustada läks loitsimisega täielikult vastuollu.

      “Kas kõik on korras?” küsis professor uuesti. “Te olete vaevatud moega.”

      Josh ei imestanud põrmugi, sest ta oli oma tontlikku peegelpilti varemgi näinud.

      “Olen lihtsalt hämmingus, muud midagi. Tundub uskumatu, et minevik on siinsamas, meie käeulatuses.” Seda oli lihtne öelda, sest see oli tõsi, kuid oli veel midagi hämmastavat, millest ta polnud sõnagagi iitsatanud. Tema, Josh Ryder, polnud selles maa-aluses hauakambris kunagi viibinud, ent ometi teadis ta, et tema selja taga pimedas nurgas, mida professor pole veel tutvustanud, on kannud, lambid ja ehtsa kullaga võõbatud surivoodi.

      Ta üritas pimedusse kiigata.

      “Ahaa, te olete tüüpiline ameeriklane,” lausus professor muiates.

      “Mis mõttes?”

      “Läbematu… ei… kärsitu.” Professor naeratas jälle. “Mida te täpsemalt otsite?”

      “Siin on veel asju, eks?”

      “Jah.”

      “Surivoodi?” küsis Josh oma mälu proovile pannes. Või oli see pelk oletus. Lõppude lõpuks viibisid nad hauakambris.

      Rudolfo näitas tagumisse nurka valgust ja Josh silmaski puudiivanit, mida ehtisid nikerdatud paabulinnud, kuldsed lehed ja malahhiidi- ning lasuriiditükikesed.

      Midagi oli valesti. Josh oli arvanud, et voodil lamab naise surnukeha. Valgesse riietatud naine. Ta ootas seda vaatepilti meeleheitlikult, ent samas pelgas kohutavalt.

      “Kus ta on?” Joshil oli oma kaebliku tooni pärast piinlik ja tal oli hea meel, kui professor tema küsimusele vastas.

      “Seal. Hämaras pole teda lihtne märgata, mis?” Professor valgustas laternaga tervet ruumi ja paljastas läänepoolse seina tagumises nurgas oleva alkoovi.

      Naine kössitas põrandal.

      Josh liikus üle kahemeetrise põranda aeglaselt nagu matuserongkäigul, justkui olnuks teekond kolmekümne meetri pikkune. Ta põlvitas naise maiste jäänuste kõrvale ja vahtis neid nii meeletu valuga, et ei suutnud õieti hingatagi. Kuidas sai eelmistes eludes kogetu – miski, millesse ta ei uskunud ja mida ta ei mõistnud – teda nii lõpmatult kurvaks muuta?

      Kell 6.45 hommikul Rooma linna lähedal hiljuti välja kaevatud 4. sajandi hauakambris sai ta kinnitust sellele, kuidas tema lugu oli lõppenud. Nüüd pidi ta seda algusest peale tundma õppima.

      3. peatükk

      “Ma nimetan teda Bellaks, sest ta on nii kaunis leid,” ütles professor Rudolfo ja valgustas iidset luukeret. Joshi emotsionaalne reaktsioon ei jäänud talle märkamatuks. “Sellest ajast saadik, kui me Gabbyga tema avastasime, armastan hommikuti temaga kahekesi olla. Võiks öelda, et suhtlen surnud luudega.” Professor kõkutas naerda.

      Josh hingas suure sõõmu kopitanud õhku, hoidis veidi aega hinge kinni ja keskendus väljahingamisele. Kas see oligi naine, keda ta tundis nüüd üksnes maiste jäänuste järgi? Fantoom minevikust, kellesse ta ei uskunud, kuid kellest ei raatsinud ka loobuda?

      Tema pea valutas. Segunenud informatsioon minevikust ja olevikust tekitas valulaineid. Ta pidi keskenduma kas möödunule või käesolevale hetkele. Ta ei võinud endale migreenihoogu lubada.

      Josh sulges silmad.

      Püsi olevikus ja usalda ennast.

      Josh. Ryder. Josh. Ryder. Josh Ryder.

      Nii oli doktor Talmage õpetanud teda hoogudest võitu saama. Valu hakkaski järele andma.

      “Ta vist õrritab teid oma saladustega?”

      Joshi jaatas vaevukuuldavalt.

      Professor jõllitas teda ja üritas

Скачать книгу