ühe riiuli tagant.
Ta sai kingituseks suure linnu, kes tõusis tuhast ja näitas teed kivide juurde, et ta võiks nende poole lauldes palvetada – ja ennäe! Talle näidati kogu tema minevikku.
Samal ajal kui Josh neid ridu meenutas, kordas üks hääl neid tema peas mingisuguses võõras ja vanamoelise kõlaga keeles.
“See on sama tõlge, mida kasutas Wallace Neely,” märkis Rudolfo.
“Kes?” Kuuldud nimi ajas Joshi kihevile.
“Wallace Neely oli arheoloog, kes töötas Roomas 19. sajandi lõpul. Mitmeid tema poolt läbi viidud väljakaevamisi rahastas teie Fööniksi klubi. Tema leidiski algupärase teksti, mille tõlkimine Talmage’il surres pooleli jäi…”
Professor jätkas rääkimist ja Joshile meenus mälusähvatus, mida ta oli kogenud kuue kuu eest, kui esmakordselt Fööniksi sihtasutusse sattus.
Percy Talmage, kes oli Yale’ist suvevaheajaks koju naasnud, istus söögitoas ja kuulas onu Davenporti juttu klubi arheoloogiliste investeeringute kaitsmisest Roomas. Onu mainis isegi arheoloogi nime, keda nad toetasid. See oli Wallace Neely, kes otsis mälutaastamisvahendeid.
Ja nüüd, kui Josh viibis iidses hauakambris professori kõrval, kerkis tema mällu veel üks pildike, mis ei kuulunud temale. Ta mäletas kellegi teise minevikku. Percy oma.
Percy oli alles kaheksa-aastane, kui esmakordselt mälutaastamisvahenditest kuulis. Isa oli näidanud talle iidset käsikirja, mille tõlkimisega ta ametis oli. Selle oli kirjutanud keegi, kes väitis, et vahendid pole sugugi väljamõeldis, vaid on tõepoolest olemas. Kirjutaja oli neid oma silmaga näinud ja igat amuletti, ehet ning kivikest üksikasjalikult kirjeldanud.
“Need vahendid on tähtsad sellepärast,” ütles Trevor oma pojale, “et ajalugu on tähtis. Kes tunneb minevikku, võib tulevikku mõjutada. Kui säärased vahendid on olemas ja aitavad inimestel eelmisi elusid meenutada, siis peame sina, mina ja kõik Fööniksi klubi liikmed hoolitsema selle eest, et seda kasutatakse inimkonna hüvanguks, mitte omakasupüüdlikel eesmärkidel.”
Percy ei mõistnud isa sõnade tähtsust veel aastaid. Pikki aastaid.
Kas oli võimalik, et Josh oli rännanud läbi pool maailma üksnes selleks, et naasta sinna, kust oli alustanud? Nagu paljud muudki asjad, ei saanud see olla kokkusattumus. Ta vajas aega mõistatuse lahendamiseks, kuid mitte praegu, sest professor rääkis temaga.
“1880. aastatel ostis Neely selles piirkonnas mitu maalappi. Tol ajal oli see tavapärane tegevus,” selgitas Rudolfo. “Inimesed ostsid maad, mida soovisid kaevata, et leiud enda valdusesse saada. Klubi sõlmis Neelyga partnerlussideme ja rahastas väljakaevamisi. See võib olla põhjus, miks ühesugust graveeringut mainitakse nii Neely päevikus kui ka Talmage’i märkmetes.”
Josh piidles muumia peos olevat keeruliste nikerdustega puukarpi. Karbi keskel oli lind, kes tõusis tulest, mõõk küüniste vahel. Pilt oli peaaegu identne Fööniksi sihtasutuse paraaduksele graveeritud vapiga. Karbi äärel olid tähised, millele Rudolfo oli eelnevalt tema tähelepanu juhtinud.
“Kas teate, mis keeles see on?”
“Gabriella kavatseb ekspertidega ühendust võtta. Tema arvates võib olla tegemist iidse sanskriti keelega.”
“Kas tema siis polegi ekspert?”
“On, kuid iidse kreeka ja ladina keele alal. See pole kumbki neist.”
Üks asi ajas Joshi segadusse. “Te ütlesite, et haud oli puutumata, kui selle leidsite.”
“Jah.”
“Aga kuidas Neely siia sattus?”
“Nähtavasti polegi tema ega keegi muu siin töötanud. Neely päevikust leitud märkmed viitavad sellele, et tal oli lähikonnas kaks väljakaevamispaika, kust ta midagi ei leidnud. Ta kavatses parajasti uude kohta suunduda, kuid pole teada, mis seal aset leidis. Tema päeviku sissekanded lõppesid järsult ajal, mil ta tegeles kolmandas kohas väljakaevamisega.”
“Järsult?”
“Neely tapeti väga segastel asjaoludel.”
“Kas päevik on teie valduses?”
“Meil on mõned lehed.”
“Kust te need saite?”
“Küsige Gabbylt. Tema tõi need mulle koos loaga Neely poolelijäänud tegevust jätkata.”
“Ja teie arvate, et leidsite selle, mida tema ja Fööniksi klubi mehed on otsinud.”
Professor noogutas. “Vist küll. Või vähemalt osa sellest, ehkki kõik on väga segane.” Ta osutas kergelt luitunud osale seinast muumia lamamiskoha lähedal. “See laik oli seinavaibaga kaetud, kuid me ei tea, miks. Samuti pole teada, miks me Bella kõrvalt noa leidsime, sest harilikult ei maetud Rooma naisi koos relvadega. Ja miks on nuga katki? Mida ta sellega tegi?”
Rudolfo hingas sügavalt ja silmitses maaslamavat olevust. “Oi, Bella, mis saladusi sa küll varjad?” Ta laskus põlvili ja kummardus muumia kohale.
“Räägi minuga, mu Belladonna,” sosistas ta intiimselt.
Joshi haaras ootamatult täiesti põhjendamatu tunne: tulikuum armukadedusekihvatus, mida ta polnud tundnud ühegi kallima suhtes. Ta tahtis ligi söösta ja Rudolfo eemale tirida, keelata tal naisele nii lähedale kummarduda, öelda professorile, et tal pole selleks õigust. Alles tunni aja eest polnud Josh laiba olemasolust teadlik, kuid nüüd võtsid mälestused tema üle võimust ja ta nägi vaimusilmas, kuidas luudele ilmus liha ja nahk. Naise nägu, kael, rinnad, puusad, reied ja jalad ärkasid ellu, huuled värvusid roosaks ning silmad tumesiniseks. Vasekarva puuvillase kleidi jäänused muutusid valgeks nagu aastate eest. Ainult pikad ja lainelised punased juuksed jäid endiseks – need olid keskelt lahku kammitud ja kahte üle õlgade ulatuvasse patsi punutud.
Praegu oli Joshi ees laip, kelle nahk oli parkunud ja kondid rabedaks muutunud, ent kunagi… kunagi… oli ta olnud imeilus naine. Joshi peas sähvis miljon kujutluspilti. Sajandite viisi sõnu, mida ta polnud varem kuulnud. Üks sõna oli valjem kui kõik teised. Ta rebis selle helide virvarrist välja.
Sabina.
See oligi naise nimi.
4. peatükk
“Ma ei tea, kas te ise usute, mida mulle äsja rääkisite, kuid mina usun,” kostis professor, kui Josh oli jutustanud talle lühiversiooni sellest, mis temaga oli möödunud kuueteistkümne kuu jooksul aset leidnud ja kuidas ta oli nii vara hommikul väljakaevamisele sattunud. “Iga kord, kui te tema poole vaatasite, oli aru saada, et näete veel midagi. Taipasin kohe, et teid ei seo temaga üksnes uudishimu.” Professor paistis endaga äärmiselt rahul olevat.
Jah, kui Josh hämaruses silmi kissitas, sarnanes muumia tõepoolest nurgas lösutava elava naisega, mitte 1600 aasta vanuse kestaga, kelle igavest und nad praegu häirisid.
Hauakambri avausest tuhises sisse tuuleiil, mis liigutas muumia patsist üht salku.
Sabina oli oma hoolitsetud välimuse üle alati uhke olnud ja talle poleks kindlasti meeldinud, et tuul tema soengu sassi ajas. Josh nägi vaimusilmas, kuidas naine patsid lahti harutas, nii et need muutusid oivaliseks
