teineteisest lahku minna.
Ta isegi ei mõelnud, mida teeb, sest kõik toimus liiga kiiresti. Ta sirutas käe, haaras lokikese pihku ja…
“Ei!” karjatas professor ja tiris Joshi käe eemale. “Ta on habras. Imestan, et ta veel ühes tükis on. Kui te teda puudutate, võib ta koost laguneda. Kas mõistate?”
Tunne, mida tekitas naise juuste katsumine, oli Joshile väljakannatamatu. Ta keeras selja, hõõrus käsi kokku, märkas iidset õlilampi, mis tahmasena maas seisis, ja keskendus sellele. Jäi mulje, nagu oleks naine lambi seinaorvale võimalikult lähedale nihutanud, et pleekinud mullakamakat valgustada.
Joshi mäluväravad avanesid veel tollijagu ning tema pea tuikas uuest infotulvast. Ta pidanuks mälestustesse põhjalikumalt süüvima, kuid suutis olla vaid ühes paigas korraga. Minevikus või olevikus. Mitte mõlemas.
Võta end kokku. Keskendu sellele, mis juhtus. Kunagi ammu. Siinsamas. Mis siin toimus?
Josh unustas professori manitsuse väljakaevamispaika mitte rikkuda, langes põlvili ja hakkas muldseina paljaste kätega lahti kraapima. Ta pidi midagi tõestama. Sabinale. Ja iseendale. Ta ei teadnud, mis see on, kuid oli kindel, et seina taga on midagi, mis ta süüdistustest vabastab.
“Mida te teete?” küsis Rudolfo kohkunult. “Jätke järele!”
Tundus, nagu oleks unenägu tegelikkuseks muutunud ja tõelisus haihtunud. Josh kuulis professorit justkui läbi udu ega tundnudki õieti, kuidas teda üritati eemale sikutada. Professori vastuväited ei kõigutanud teda. Enam mitte.
Muld oli tihedalt kokku litsutud, aga kui ta oli esimesed peotäied lahti kangutanud, läks kaevamine juba libedamalt. Sein, mis oli kõigest kümmekonna sentimeetri paksune, umbes meetri kõrgune ja üheksakümne sentimeetri laiune, murenes tükkideks ja paljastas tunneli avause. Josh kriimustas vasakut peopesa kivitükikesega, kuid ei suutnud lõpetada, sest oli peaaegu eesmärgini jõudnud.
Talle sööstis näkku pahvakas jahedat läppunud õhku.
Iidset õhku.
Tema kopsud täitusid 1600 aasta vanuste molekulide ja osakestega ning jasmiini- ja sandlipuulõhnaga. Ta ronis tunnelisse, trotsides klaustrofoobiahoogu ja kabuhirmu, mis tema tegutsemisindu piirasid. Ta hakkas järsku higistama ja lõõtsutama ning tahtis kohe tagasi pöörata, kuid tunneli tõmme oli tugevam kui hirm.
Ta mahtus sinna üksnes käpuli. Edasi roomates mattus ta silmapilkselt pimedusse ja kurbusesse, justkui olnuks õhk sellest läbi imbunud. Ta jätkas aeglaselt rühkimist. Kõigepealt neli ja pool, siis üheksa, kaheksateist ja kakskümmend kaks meetrit. Professor üritas teda ikka veel keelata, kuid Josh tungis edasi. Ta pidi jõudma sihtpunkti, mis teda ees ootas.
Josh tegi koos käiguga pöörde, ahmis õhku ja tardus, söandamata edasi liikuda. Lihtsam olnuks surra kui roomamist jätkata. Ta kujutles, kuidas teda ümbritsevad mullavallid murenevad, lahti pudenevad ja ta enda alla matavad. Tema hirm oli nii suur, et ta tundis lausa mullamaitset, – lõhna ja lämbumistunnet.
Ent teda ootas ees midagi olulist. See oli tähtsam kui miski muu terves maailmas.
“Pidage, pidage!” karjus Rudolfo, kelle moonutatud hääl kostis kajana kusagilt kaugelt.
Oh, kuidas Josh tahtis kinni pidada, kuid sellegipoolest liikus ta veel mõne meetri jagu edasi.
Professori hääl kostis järjest nõrgemalt. “Mis saab siis, kui tunnelis on auk, mida te ei näe? Te võite alla kukkuda ja mina ei saa teid aidata.”
See oli tõsi ning Joshi hirm järjest kasvas. Kui tunneli all oligi õõnsus ning maapind ähvardas järele anda, siis polnud maa-alusesse pimedusse vajumine sugugi välistatud.
Ta adus tunneli energiat ja lasi sel ennast edasi kiskuda. Oli tunne, nagu püüaks mingisugune elusolend teda ligi meelitada ja sügavustesse kutsuda, et ta avastaks selle, mis oli seal juba neetult kaua oodanud.
“Tulge tagasi ja võtke vähemalt taskulamp… Te seate ennast tõsisesse ohtu…”
Professoril oli loomulikult õigus. Joshil polnud aimugi, mis teda ees ootab, kuid ta oli sellele liiga lähedale jõudnud, et tagasi minna. Pealegi polnud ta kindel, et söandaks uuesti tunnelisse ronida.
Ta nihkus veel kolmekümne sentimeetri võrra edasi, kui järsku tundis oma sõrmede all midagi pikka ja kõva. Ta kompas tundmatu eseme piirjooni ja ümbermõõtu, et selle olemust kindlaks määrata.
Kas see oli pikk toigas? Või mingisugune relv?
Eseme pind oli pisut auklik. See polnud puidust ega metallist.
Ei. Ta teadis seda tänu loogilisele mõtlemisele ja ürgsele instinktile.
See oli luu.
Inimluu.
5. peatükk
New York – teisipäev, kell 2.00
Neli kuud pärast seda, kui tema tädi ootamatult infarkti suri, sai Rachel Palmer teada, et üht tema majas elavat naist rünnati välisuksetrepil, kui ta parajasti kotist võtmeid otsis. Seoses sellega ei suutnud Rachel enam kodus ebamugavustundest vabaneda. Eesust avades kiikas ta alati üle õla, kiirustas trepist üles, pani korteriukse kohe lukku ega saanud öösiti magada. Ta mainis onu Alexile, et hakkab uut elamispinda otsima, mispeale too pakkus, et Rachel võib ajutiselt tema paleetaolisesse, 65. ja Lexingtoni tänava nurgal asuvasse kahekorruselisse korterisse kolida.
Alex ei teinud sellest kunagi juttu ega näidanud midagi välja, kuid Rachel taipas, et onu tunneb end üksildasena. Onu Alex ja tädi Nancy olid olnud lahutamatud nagu lastetutel paaridel ikka kombeks ning ehkki onu oli alles kuuekümne kahe aastane, aimas Rachel, et ta ei söanda veel niipea enda kõrvale uut naist otsida.
Racheli isa oli hüljanud tema ema juba siis, kui Rachel oli alles plikatirts. Pärast seda oli Alex tema kasvatamisse sekkunud ja muutunud talle märksa lähedasemaks kui tüüpiline onu. Nüüd oli Rachelil lihtsalt hea meel tema seltsi nautida, elada turvalises uksehoidjaga majas ja ööpäevaringse valvega korteris.
Endalegi märkamatult harjus ta onu juuresolekuga ja sellest ajast saadik, kui Alex paari päeva eest Londonisse ning Milanosse nädalapikkusele tööreisile sõitis, ei suutnud Rachel enam uinuda. Loobunud üritamast, lebas ta lambivalgel voodis, vaatas televiisorist vana filmi, rüüpas valget veini ja luges sülearvutist järgmise hommiku uudiseid.
Vesta neitsi hauakamber
Autor: Charlie Billings
Rooma, Itaalia
Eile leidis kinnitust teade, et hiljuti linnaväravate lähedal alustatud väljakaevamiste käigus tuli päevavalgele matmispaik, kuhu sängitati arvatavalt üks viimastest Vana-Rooma Vesta neitsitest.
“Olime üpris kindlad, et haud on pärit 4. sajandi lõpust, täpsemalt 390. – 392. aastast pKr. Seda teooriat toetavad ka leitud savinõud ja muud esemed. Eeldusel, et vahepeal ei selgu midagi muud üllatavat, julgeme väita, et siia maetud naine oli Vesta neitsi,” ütles Yale’i ülikooli arheoloogiaprofessor Gabriella Chase, kes on muuhulgas asjatundja antiikaegsete uskumuste ja keelte alal. Koos Rome La Sapienzi ülikooli professori Aldo Rudolfoga on ta töötanud selle piirkonna väljakaevamistel juba kolm aastat.
“Siinsed leiud muudab
