mehi, muuta.” Professor puhkes naerma. “Vanas Roomas omandas leek, mis oli ühiskonna ellujäämiseks äärmiselt praktiline ja vajalik, vaimse tähenduse.
Kui uskuda kirjalikke dokumente, siis eeldas riigikolde eest hoolitsemine selle igapäevast piserdamist püha Egeria veega ja jälgimist, et tuli ei kustuks, sest see tõi linnale ebaõnne ja oli andestamatu patt. See oli Vesta neitsite põhiülesanne, kuid…”
Professor jätkas selgitamist, kuid Josh aimas tema juttu ette. Mitte faktilise informatsioonina, vaid ähmaste mälestustena.
“Iga neitsi valiti välja verinoorelt – kuue- või seitsmeaastaselt – parimate Rooma perekondade seast. Praegu pole säärane asi mõeldav, kuid tol ajal oli see suur au. Peapreestrile, pontifex maximusele, näidati paljusid tüdrukuid. Kõik ärevil isad ja emad lootsid, et just nende tütar osutub valituks. Pärast noviitsi väljavalimist saadeti tüdruk hoonesse, kus ta pidi elama kolm järgmist aastakümmet. See hoone oli Vesta templi taga asuv suur valge marmorvilla. Kohe viidi läbi privaatne rituaal, mille tunnistajateks olid üksnes viis Vesta neitsit. Rituaali käigus tüdrukut vannitati, tema juuksed sätiti pruudisoengusse, üle pea tõmmati valge rüü ja alustati tema koolitamist.”
Josh noogutas ja peaaegu nägi vaimusilmas, kuidas rituaal aset leidis. Ta ei teadnud, kuidas oli võimalik, et ta nägi noori elevil nägusid, rahva erutust ja tähtsa päeva pühalikkust. Professori küsimus katkestas tema mõttelõnga ja tõi ta tagasi olevikku.
“Kuidas palun?” küsis Josh.
“Avaldasin soovi, et te siinkuuldut ja – nähtut ajakirjandusele ei edastaks. Nad tüütasid meid terve eilse päeva ja pinnisid informatsiooni, mille avaldamiseks me pole valmis. Ja mitte ainult Itaalia ajakirjanikud, vaid ka teie riigi omad. Nad jälitavad meid tosinate viisi nagu näljased penid. Iseäranis üks mees, kelle nimi mulle ei meenu… ah jaa, Charlie Billings.”
Josh tundis Charliet. Nad olid mõne aasta eest ühist tööülesannet täitnud. Charlie oli hea ajakirjanik ja nad olid sõpradeks jäänud. Aga kui ta oli Roomas, siis ei tõotanud see väljakaevamisele head. Charlie eest oli raske midagi varjata.
“Seesamune Billings jälitas meid niikaua, kuni Gabriella oli nõus temaga rääkima. Kuidas see väljend oligi? Ametlikult? Nii sattuski uudis meediasse ja rahvas hakkas voorima. Siia kogunes paganausu jüngreid ja akadeemikuid, kuid enamasti nüüdisaegsete kultuste järgijaid, kes on pühendunud iidsete rituaalide ja religioonide taaselustamisele. Nemad olid väga vaiksed ja aupaklikud ning käitusid nii, nagu oleks endiselt tegemist pühapaigaga. Nad ei seganud meid. Mässu tekitasid hoopis tavalised kirikukülastajad, kellest said alguse kõik probleemid. Nad trampisid ringi, protestisid ja karjusid tobedusi. Nende arvates tegeleme me siin saatana kummardamisega ja meie patud saavad karistatud. Nad on minust ja Gabbyst valesti aru saanud. Me oleme ju teadlased. Eile õhtul sain telefonikõne Vatikanist, kardinal Bironilt, kes pakkus mulle üüratut summat selle eest, et müüksime leiu temale ega tooks seda kunagi avalikkuse ette. Kui tugineda tema pakkumisele, siis võib arvata, et tema või need, kes nii suure summa mängu panid, kardavad selle pärast, mida me võisime leida. Nii juhtub, kui pühas linnas paganatest sosistatakse.”
“Aga miks? Võim on ju nende käes.”
“Bella võib võimendada vaidlusi naiste tähtsusetuks muutunud rolli ümber tänapäeva kirikutes võrreldes antiikajaga. See on väga levinud vaidlusteema ja suur probleem, et tänapäevane religioon naistele vastupidiselt antiikaegse religiooniga kuigi olulisi rolle ei omista.” Professor vangutas pead. “Peale selle,“ lisas ta vaikselt, “on veel üks probleem. Igat eset, millel pole kujutatud risti, võidakse ohuna käsitleda. Iseäranis juhul, kui esemetel on seoseid taassünniga, nagu Gabriella ja teie ülemused usuvad.”
“Miks just taassünniga? Kas pattude andeksandmise probleemi pärast?”
“Jah. Mõelda vaid, kui inimesed teaksid, et üksnes nemad ise kannavad oma igavese puhkuse eest vastutust ja taevasse pääsemine sõltub neist endist. Pole Isa, pole Poega, pole Püha Vaimu. Mis saaks kiriku võimust meie hingede üle? Võite kujutleda, mäherdune segadus, mäss ja kirikust loobumine maailmas aset leiaks, kui keegi suudaks taassünniteooriat tõestada.”
Josh noogutas. Viimastel kuudel oli ta selle kohta doktor Talmage’ilt mitmeid versioone kuulnud. Tema pilk rändas uuesti Bellale. Isegi laibana õhkus naisest midagi niisugust, mis mõjus nagu tugev rannatuul. Selle jõu eest polnud pääsu. Josh astus sammu võrra lähemale.
“Kas teid huvitab, kuidas me teada saime, et Bella oli Vesta neitsi?” küsis Rudolfo.
“Pole kahtlustki, et ta oli Vesta neitsi,” vastas Josh pisut liiga kiiresti, ent hakkas kohe muretsema, ega professor tema keelevääratust ei märganud.
Kuid Rudolfo heitiski talle juba uudishimuliku pilgu. “Kust teie seda teate?”
Josh pidi ettevaatlikum olema. “Palun vabandust, sain teie jutust valesti aru, professor. Palun selgitage, kuidas te tuvastasite, et ta on Vesta neitsi.”
Rudolfo naeratas, nagu polekski ta tulihingeliselt lootnud, et Josh selle küsimuse esitab. Tema soe pilk lõi särama ja ta asus innukalt selgitusi jagama. “Meil on kirjalikke tõendeid Vesta neitsite kohta, mis hõlmavad teatavaid üksikasju. Kõik need üksikasjad on siin esindatud. Ehkki hauakambril puuduvad kokkusurutud viljatust mullast piirded erinevalt neist, kus neitsisid tavaliselt hukati, maeti naine kindlasti elusalt. Säärane karistus ootas nunnasid, kes murdsid oma tõotust. Neid ei näljutatud, vaid lämmatati surnuks. Sellepärast ongi siin kannud. Ühes oli vesi, teises piim…” Ta osutas kohmakatele savinõudele. “Seda teooriat kinnitab ka voodi olemasolu. Surnut ei maeta voodiga. Ega õlilambiga.”
“Aga miks te arvate, et ta vedeles hauakambri nurgas, mitte voodis? Hapnikupuudus muutis ta kindlasti uimaseks. Kas te ei leia, et inimene eelistab magada seal, kus on mugav?”
“Väga hea küsimus. See huvitab meidki. Samuti pole teada, miks ta maeti koos pühade esemetega, sest vanad roomlased polnud egiptlaste moodi. Surnuid ei valmistatud hauataguseks eluks ette. Me ei lootnud leida siit midagi peale lambi, vee- ja piimakannu.”
Joshi pea hakkas jälle lõhkuma. “Mida te täpsemalt leidsite?”
Professor osutas muumia käes olevale puust karbile. “Ta on hoidnud seda juba 1600 aastat. Põnev, mis?”
Josh tundis karbi silmapilkselt ära. Ei, see oli võimatu. Ta pidi olema sarnase karbi pilti kusagil muuseumis näinud. Ja veelgi rohkem ajas teda segadusse tõik, et tal polnud aimugi, mida tuttava moega karp sisaldab. “Kas olete jõudnud selle juba avada?”
Professor noogutas. “Leida peente nikerdustega viljapuupuidust karp ja jätta see avamata? Ma ei tea kuigi paljusid arheolooge, kes suudaks säärasele kiusatusele vastu panna. Karp on Bellast märksa vanem. Meie Gabbyga arvame, et see on pärit umbes 2000.–3000. aastast enne Kristust, aga pole Rooma, vaid India päritolu. Siiski peame süsinikdateeringu ära ootama.”
“Ja selle sisu? Mis on karbi sees?” Joshi käsivartele tekkis erutusest kananahk.
“Me pole selles kindlad, on vaja teha veel ohtralt lisatööd ja – teste, kuid oletatavasti on tegemist mälukividega legendaarsete mälutaastamisvahendite hulgast, millest on kirjutanud isegi teie Trevor Talmage.”
“Miks te seda arvate?”
“Siia ja sinna graveeritud sõnadest.” Rudolfo libistas sõrmega ümber karbi ääre. “Meile tundub, et samasugused read on iidsel Egiptuse papüürusel, mida hoitakse praegu Briti muuseumis. Read, mille Trevor Talmage 1884. aastal ära tõlkis. Kas olete neist kuulnud?”
