Taaskehastuja. M. J. Rose

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Taaskehastuja - M. J. Rose страница 8

Taaskehastuja - M. J. Rose

Скачать книгу

style="font-size:15px;">      Televiisorimüra taandus ja magamistoavalgus muutus hämaraks. Rachel üritas lugemist jätkata ja voodis püsida. Ta katsus voodilinu ja tunnetas selja taga patju, kuid sügaval sisimas peksis tema süda meeletult. Aimdus millestki tuttavast erutas teda seletamatult. Tema ees avanes lihvimata teemandina terve maailm, millest ta midagi ei teadnud. Tal piisas ligiastumisest ja selle avastamisest.

      Maailma sisenenud, pimestas teda ülitõelisena näiv päikesepaiste. Teda embas soojus, mis hellitas teda nagu suvetuul. Ta tundis üheaegselt tröösti ja elevust. Kiirgus oli nüüd temasse imbunud ja ta muutus nii kergeks, et lausa lendas. Ta liikus üha kiiremini ja tunnetas kõike aegluubis.

      Päike kõrvetas tema põski. Ninasõõrmeid täitis kuumuse lõhn. Tema keha ümises nagu muusikariist, mida keegi parajasti mängib. Ta kuulis muusikat, kuid sel polnud helide, helistike, akordide ega meloodiaga midagi pistmist. See oli puhas rütm. Tema süda hakkas samas taktis lööma ja hingamissagedus muutus sellele vastavaks.

      Järsku hakkas tal külm. Ta piilus värisedes läbi klaasukse ja kardinaprao ning jälgis vargsi kaht meest, kes olid kirjutuslaua kohale kummardunud.

      “Just sellepärast ma tulingi Rooma. Olin juba lootuse kaotanud, et võiksin need leida,” ütles üks meestest, keda ta hästi tundis, kuid kelle nime ta ei mäletanud.

      Seejärel märkas Rachel värvilisi võlukivikesi ja nende peegeldust. Sinised ja rohelised valgussähvatused tekitasid temas meeletut naudingut. See oli nagu narkootikum. Ta tahtis seal lihtsalt seista ja üritada mõista, kuidas need üksteisega kokku sulasid ning sadu uusi varjundeid lõid. Vikerkaarevärviline smaragd sulas paabulinnu- ja koobaltsiniseks, mere-, salvei- ja sinakasroheliseks ning bordoo- ja vaarikapunaseks.

      “See on väga tähtis leid.” Mehe toon oli terav nagu kivide servad ja lõikas Racheli lihasse ning luusse. Rachelil oli ükspuha, kas ta veritseb või mitte. Ta tahtis olla osa sellest valust ja erutusest. See oli võimsam kui miski muu, mida ta oli eales kogenud.

      Ja järsku oli kõik lõppenud.

      Ta toetas pööritava pea padjale ja vahtis lakke. Tema nahk oli tulikuum. Kui kaua oli see kestnud? Pool tundi?

      Ta haaras veiniklaasi. Ei, klaas oli endiselt jahe.

      Ainult mõni minut?

      Kuid äsja toimunu tundus äärmiselt ehtne, ehtsam kui ükski varasem avasilmi nähtud unenägu. See polnud lihtsalt üks pähe turgatanud kujutluspilt. Oli tunne, nagu oleks teda viivuks läbi aja ja ruumi kuhugi mujale viidud, nii et lisaks toimuva jälgimisele ta ka osales selles.

      Rachel väljus magamistoast, kõmpis keerdtrepist alla ja suundus kööki. Ta vajas veinist kangemat kraami. Ta soovis, et onu oleks kodus ja nad võiksid vahejuhtumit arutada. Onu lummasid säärased asjad. Kuid tegelikult polnud midagi juhtunud. Ilmselt oli Rachel lihtsalt väsinud, suikus enda teadmata unele ja nägi villat, mehi ning värve lihtsalt unes.

      Ta valas endale brändit ja rüüpas paar sõõmu. Vägijook pani tema silmad kipitama ja põletas kurku. Selle asemel et magamistuppa naasta, otsustas ta hoopis onu kabinetti minna ja kirjutuslaua taha istuda. Seal, kus teda ümbritsesid Alexi raamatud, tundis ta ennast turvalisemalt. Äkki märkas ta laual vedeleva kaustiku alt väljaulatuvat ajaleheväljalõiget.

      Ta sikutas selle nähtavale.

      Oletatavalt 1600 aasta vanune hauakamber.

      Rachel hakkas artikli kuupäeva silmates värisema. Loo oli kahe nädala eest kirjutanud Roomas sama ajakirjanik. Ei, selles, et Alex oli artikli lehest välja rebinud, polnud midagi pahaendelist. Ta oli kollektsionäär. Hauakambrites leidus antiikesemeid. Terve maja oli kunstilise väärtusega esemetest tulvil. Ta paisutas lihtsalt juhtunut üle. See oli kõigest kokkusattumus.

      Või ei olnud?

      Aga mis see siis oli?

      6. peatükk

      Rooma, Itaalia – teisipäev, kell 7.45

      Josh tundis sisemuses teravat, odana torkavat ja painavat valu, mis tahtis hinge kinni lüüa ja nõrgestas teda. Tema nahale ilmus külm higi. Valu muutus järjest hullemaks. Ta pidi tunnelist välja pääsema, sest kabuhirmu tõttu oli tal peaaegu võimatu hingata. Kui ta nüüd hingeldama hakkab, võib ta lämbuda, sest professor on liiga vana ja aeglane, et talle õigeaegselt appi rutata. Ta pidi kohe välja pääsema.

      Aga ta ei suutnud ümber pöörata. Käik oli liiga kitsas. Kuidas oli see võimalik? Ta oli ometi siia jõudnud.

      Josh istus kandadele ja sirutas käed külgedele, et seinu kombata. Tema sõrmed puudutasid peaaegu kohe mullakihti. Järelikult oli tunnel märkamatult kitsamaks muutunud.

      Ta adus, et istub täielikus pimeduses. Ta oli täiesti teadvusel ja toimuvast teadlik. Läppunud õhk ajas teda iiveldama ja järsku taipas ta surmkindlalt, et peab selles tunnelis eluga hüvasti jätma. Kohe. Iga hetk. Selles väikeses, ahtas ruumis, kus täiskasvanud mees ei mahtunud ümber pöörama.

      Üks väike kivike murenes lahti ja potsatas tema õlale. Mis saab siis, kui talle langeb kaela terve kivirahe ja ta jääb sellesse põrgukäiku lõksu? Tema süda tõmbus kokku ja hingamine muutus eriti vaevaliseks. Ta üritas korduvalt ümber pöörata, kuid edutult.

      Kabuhirm võttis tema üle võimust.

      Ta hingas mõne korra sügavalt ja keskendus terve minuti vältel faktile, et kui ta on juba niikaugele jõudnud, siis suudab ta ka naasta.

      Muidugi. Liigu tagurpidi. Ära üritagi ümber pöörata. Mitte enne, kui käik uuesti laieneb.

      Järsku pöörane hirm kadus, ärevus haihtus ja Josh tundis hoopis teistsugust valu. Tunnel oli täis kiviklibu. Väikesed teravad kivikesed olid tema peopesad lõhki rebinud ja tungisid sügavale põlveluudesse. Ta tõstis käed näo juurde ja unustas viivuks, et siin pole valgust. Ta ei saanud välja selgitada, mis tema ihuga on juhtunud, kuid seda oli tunda juba magusast verelõhnast. Josh kiskus särgi seljast ja lõi pea vastu tunnelilage ära. Ta rebis särgikangast hammastega ribasid ning mähkis need ümber veritsevate peopesade. Põlvedega polnud hetkel midagi peale hakata.

      Tagasiroomamine kulges kohmakalt ja aeglaselt, kuid ta oli liikunud kõigest meetrijagu maad, kui kuulis kellegi hääli: professor ja veel üks mees rääkisid valjuhäälselt ja kiiresti itaalia keeles. Miski nende hääletoonis reetis Joshile, et mehed vaidlevad.

      Ta jätkas visalt roomamist, üritades valust mitte välja teha, kuni jõudis punkti, kus oli võimalik ümber pöörata. Sealt edasi liikus ta juba kiiremini ja ilmus mõne sekundi pärast käänaku tagant nähtavale. Tema ees oli sirge käik, millest paistis hauakambri sisemus.

      Professor seisis kahvatukollases laternavalguses, käed rusikas ja näoga kellegi poole, keda Josh ei näinud, ent kuulis. Võõra hääl oli tige ja nõudlik, professori vastus vihane ja trotslik. Tõlget polnud tarviski. Oli selge, et professor on ohus.

      Josh hiilis veel mõnekümne sentimeetri jagu lähemale. Ja veel mõnekümne.

      Võõras möödus tunneli avausest ja ilmus tema vaateväljale. Tema riietuse järgi võis oletada, et tegemist oli territooriumi valvuriga, keda Josh oli kohanud juba platsile saabudes.

      Järelikult polnud tarvis muretseda.

      Kuid mehed jätkasid vaidlemist ja pildusid ägedaid sõnu nii kiiresti, et Josh poleks mõistnud neid isegi

Скачать книгу