orulinnakest oli 1930-ndatel elanikest tühjaks tehtud ja meelega üle ujutatud, et rajada Quabbini paisjärve. See paisjärv varustas nüüd puhta joogiveega pealinlikku Bostonit.
Tookord pidi Boston paistma nii kaugel olevat.
See näis ka nüüd piisavalt kaugel. Vaevalt kaks tundi sõitu, aga nii erinev tema elust Knights Bridge’is. Ta polnud kunagi kusagil mujal elanud. Olivia ja Maggie olid mõlemad paar aastat Bostonis elanud, enne kui tulid tagasi oma kodulinna, Olivia märtsis, Maggie eelmisel sügisel. Phoebe suurim kolimine oli tema ema majast – või hullumajast, nagu nad õega armastavalt ütleksid – omaenda koju Ohaka teel. See oli tegelikult väike maamaja. Täiuslik ainult tema jaoks. Ta sai sealt isegi jalgsi raamatukokku tööle minna.
Phoebe hindas seda rahulikku kõrvalteed, võttes oma mõtteid kokku. Juttude ettelugemise tunnid olid tema töö eelistatuim osa, aga külaskäik Maggie ja Olivia juurde oli jätnud tema sisemuse okkaliseks ja lõhestunuks.
Kaheldes, soovides… unistades.
Mulle meeldib mu elu, meenutas ta endale, jõudes Knights Bridge’i keskusse, mida tunti ühe kõige ilusama väikelinnana New Englandis oma varjulise linnaväljakuga, mille ümber seisid klassikalised majad, raekoda, raamatukogu, kirik ja universaalkauplus.
Phoebe parkis auto raamatukogu ette. See oli soliidne ebakorrapärase kujuga telliskivihoone, täis lõputuid nurki ja soppe. Järjekindlalt väideti, et raamatukogus kummitab, nii et vaimudest tehtavate telesarjade produtsendid olid kaalunud seda kohta filmimiseks, enne kui valisid ühe teise New Englandi1 raamatukogu, kus väidetavalt samuti kummitas. Phoebe kuulis tihti kriiksumist, oigeid, ägamist, vilistamist ja – ühe korra – midagi, mille kohta ta oleks võinud vanduda, et need olid sosinad. Ent ta polnud kunagi arvanud, et võib kokku puutuda tegeliku kummitusega.
Spetsiaalselt George Sandersoni, raamatukogu rajajaga aastal 1872.
Tema surma järel 1904. aastal jäi raamatukogule ta määratu suur raamatute kollektsioon ja arhiivid, Steinway pianiino ja tosinkond õlgkübarat, mis olid valmistatud ühes väikestest veskitest, mis orus talle olid kuulunud. Viimane Sanderson oli lahkunud Knights Bridge’st surutise ajal, kui perekonna veskid olid hävitatud seoses Swifti jõe paisutamisega Quabbini jaoks. Kodud, ärid, küünid, tarad, puud – kõik seal orus läks. Isegi hauad koliti uuele kalmistule paisjärve lõunapoolses otsas.
Vana George’i portree rippus ikka veel raamatukogu põhiruumis kamina kohal. Ta oli nägus ja tõsiseilmeline, mitte täpselt just seda laadi, mis Phoebe kujutlust mööda julgustaks juttude lugemise tunde väikestele lastele. Kui ta suundus mööda päikesest valgustatud telliskividest kõnniteed maja poole, kuulis ta naerukilkeid avatud eesaknast, mille taga asus lastesektsioon.
Tema viieaastane õepoeg Aidan, Maggie noorem poeg, surus näo vastu aknavõrku. „Hei, tädi Phoebe!”
„Aidan Sloan, ära torgi seda võrku,” ütles Phoebe kindlalt, lisades sammu.
Poiss itsitas ja kadus vaateväljast.
Phoebe jooksis trepist üles ja läks majja, tervitades jahedat soliidsete puitpaneelidega sisemust, mis oli vaevalt muutunud sellest ajast peale, kui raamatukogu George Sandersoni plaanide järgi oli ehitatud. Selle põhiruumis oli väike lava, pianiino lava ühes otsas. Enne Phoebe saabumist direktrissiks oli raamatukogu seda lava harva kasutanud ja pärandi hooldajad olid nurisenud raisatud ruumi pärast. Hoolika planeerimisega oli ta võitnud hooldajate toetuse ja leidnud vahendeid, et läbi viia tagasihoidlikke kontserdisarju muusikutega, kes ei oodanud publikuks rohkemat kui paari tosinat inimest, ning avanud lava kunsti- ja aianäitusteks. Just seal pidi vähem kui paari nädala pärast toimuma ka vintage-rõivaste moedemonstratsioon.
Me kasutame kõike, mis meil on.
See oli Phoebe moto niihästi raamatukogu kui ka omaenda elu jaoks. Milleks ohkida selle üle, mida tal ei ole, kui tal on otse haardeulatuses nii palju?
Tema vanem õepoeg, peaaegu seitsmeaastane Tyler, istus ristijalu kõvast lehtpuupuidust põrandal lava ees, raamat röövlindudest süles. „Tädi Phoebe, kas sa teadsid, et röövlindudel on kolm silmalaugu?”
„Tegelikult teadsin, Tyler.” Phoebe naeris. „Oleksid üllatunud, mida kõike raamatukoguhoidja teab. Tahaksid sa millalgi näha mõne röövlinnu silmalauge?”
Poiss noogutas innukalt.
„Peame selle siis välja nuputama. Praegu lähme siiski teiste laste juurde.”
„Ma tahan siia jääda.”
Tyler – punapea nagu ta emagi – eelistas pigem ise raamatut lugeda, kui ettelugemist kuulata, eriti koos oma väänleva noorema vennaga. Phoebe sirutas käe, aga poiss ignoreeris seda ja tõusis ise püsti. Ta läks jalgu järel lohistades lastesektsiooni, pea maas, õlad kühmus, otsekui oleks Phoebe palunud tal mööda lauda kõndida.
Niihästi tema kui ka Aidan on kindlasti väsinud pärast suurema osa päeva veetmist Elly O’Dunniga, nende energilise emapoolse vanaemaga. Ta oli võtnud õhtupooliku vabaks oma tööst kohalikus linnavalitsuses, et vaadata poiste järele, kuni Maggie lõunasööki laiali jagab ja seejärel Oliviaga Carriage Hillis kohtub. Phoebe, ema ja kaks nooremat õde tegid, mida suutsid, et aidata Maggiel kaht väikest poissi kasvatada ja oma toitlustusäri pidada ilma Brandon Sloani, tema adrenaliinisõltlasest puusepast abikaasata. Phoebel ei olnud kõiki üksikasju, aga ta teadis, et Brandoni ehitustöö Bostonis oli olnud umbes paar aastat parimal juhul katkendlik. See pidi tema abielu pingeliseks tegema. Mehel oli kalduvus rääkimise asemel lahkuda mägedesse või mööda rannikut üles, kui asjad raskeks läksid.
Brandon oli kuuest Sloani lapsest – viis venda ja õde – kolmas. Tema perekonnale kuulus edukas ehitusäri Knights Bridge’is ja nad oleksid tervitanud tema tagasitulekut, aga Brandoni silmis oleks naasmine kodulinna olnud signaal kaotusest. Phoebe oli teda tundnud lasteaiast peale. Ta oli juba kümneaastasena Knights Bridge’ist ära tahtnud. Siis olid nad Maggiega teismelistena teineteisesse armunud ja kolledži ajal abiellunud. Peaaegu mitte keegi linnas polnud uskunud, et nende abielu jääb kestma. Phoebe oli lootnud, et jääb, sest nad olid nii armunud.
Ta ohkas. Ta võib olla nii idiootlikult romantiline. Kas ta polnud nüüdseks targemaks saanud?
Phoebe kogus tosinkond poissi ja tüdrukut ümmargusele tumepunasele vaibale. Nad tulid käsu peale kiiresti sinna, isegi tema õepojad. Nad lugesid parajasti Beatrix Potterit ja olid alles alustanud „Lugu jänku Peterist”, nende selle suve viimasest raamatust, ning nad ei jõudnud oodata, mis edasi juhtub.
Jänku Peter ja Knights Bridge’i pisikesed ohutult tagasi oma perekondade juures, lukustas Phoebe raamatukogu ning läks üle Lõuna tänava ja linnaväljaku peatänaval asuvasse Swifti Jõe universaalkauplusse, mis oli olnud linna raudvara viimased sada aastat. Siin müüdi kõike, alates kalossidest kuni toidukonservide, värskete aedviljade ja korraliku veinivalikuni. Pärastlõunane kuumus oli leevenenud, ent oli ikka veel soe, kui ta suundus tagasi raamatukokku kahe pudeli Pinot Grigioga, mis oli juba jahutatud. Olivia toob kaasa pudeli mingit laadi punast veini California viinamarjaistandusest, mis kuulub Noah Kendrickile, Dylani parimale sõbrale ja NAK Inc rajajale. See oli kõrgtehnoloogiline meelelahutusäri, mis oli neile mõlemale teeninud terve varanduse. Ainus asi, mida Phoebe kindlalt teadis, oli see, et tema valge veini valik ei ole ligikaudugi nii hinnaline kui mistahes punane, mille Olivia kaasa toob.
Sõbranna armumisel rikkasse kalifornialasse olid oma ootamatud eelised.
Tavaliselt oleks ta jalgsi koju läinud, aga Maggie ja Olivia külastamise tõttu oli ta autoga.
